Foto: humanzoo.com.au

Ajaloohõlma on vajunud nii mõnedki seigad, mis tänapäeval kentsakad või lausa piinlikud tunduvad. Üheks selliseks näiteks on 19. ja 20. sajandi alguses populaarsed etnoloogilised näitused ehk nn inimloomaaiad, kus puurides ja aedikutes eksponeeriti teistest riikidest toodud külaelanikke ning pärismaalasi.

Imperialistliku Euroopa hiilgeajal lahkus või viidi üle 35 000 inimese oma kodumaadelt, et täita nõudlust “eksootiliste vaatemängude“ järele suurlinnades nagu Pariis, London ja Berliin. Tihti pidid terved kolooniatest värvatud pered asuma ümber võõrale maale nende külade koopiatesse ning võltsides rahvariietes esinema neid vaatama tulnud publikule. Väga levinud oli alasti naiste eksponeerimine ning inimeste esitlemine koos ahvidega. Selliste inimloomaaedadega demonstreeriti lääne võimu oma kolooniate üle ning need said rahvusvaheliste kaubanduslaatate tavapärasteks osadeks, julgustades ühtlasi inimesi asuma eksootilistele rännakutele.

20. sajandi alguses peeti Saksamaal “Inimeste näitust“ ehk Völkerschaudi, kus aafriklasi esitleti kui karnevali või loomaaia eksponaate. 1800-ndate lõpus oli Euroopas rohkelt nn etnoloogilisi näitusi nii Pariisis, Hamburgis, Antverpenis, Barcelonas, Londonis, Milanos kui ka Varssavis. Igat näitust külastas keskmiselt 200 000 – 300 000 inimest. Eriti populaarsed olid Pariisis, Londonis ja Berliinis sakslase Carl Hagenbecki “puhtalt looduslike“ populatsioonide näitused, kus esitleti Ida-Aasia saarerahvaid, samoalasi, nuubialasi ja ka saame.

Hagenbecki “Sudaani trupp”. Foto: politicalblindspot.com