2013. aasta lõpus Gallup and Worldwide Independent Network poolt koostatud uurimuse kohaselt hinnati just USA-d kõige suuremaks ohuks maailma rahule. Küsitleti rohkem kui kuuekümnest rahvusest inimesi, kellest 24% pidas Ameerikat suurimaks ohuks. Teisele kohale jäi 8 protsendiga Pakistan, 6 protsenti vastanutest pidas suurimaks ohuks aga Hiinat.

Arvestades USA sõjaväe agressiivsust ei saa tulemusi üllatuseks pidada. Mõningate sõnul oli vastanute reaktsioon ennustatav, kui mitte oodatud tulemus. Inimesed usuvad, et võimulolijad ei ole lojaalsed rahvustele, nad lihtsalt soovivad neid kontrollida. Mõistes globaalset võimu tsentraliseerimise eesmärki, näeme läbi kumavat arusaama, et Ameerika tuleks ülemvõimu positsioonilt tõugata ja tuua see suurema juhtiva keskuse nagu NATO või ÜRO alla. Et see aga juhtuks, peaks Ameerika kogu maailma silmis olema rahu ja inimõiguste vaenlane. See eesmärk on nähtavasti täidetud. Sellele üha suurenevale “reaktsioonile” on võimalik näha ka “lahendust”. Võib juhtuda, et maailma kodanikud nõuavad olukorra jätkumisel tegutsemist USA vastu.

Üks ülemvõim versus teine ülemvõim

Ameeriklased astuvad vähehaaval samme Ameerika võimupositsiooni vastu. Eelmise aasta juulis esitas Ameerika inimõiguste organisatsioon ÜRO-le “kirjaliku avalduse” märkimaks, et Chicago koolide sulgemised viitavad inimõiguste rikkumisele. Organisatsiooni sõnul oligi nende eesmärgiks ÜRO sekkumine USA poliitikasse. Chicago Ülikooli juuraprofessor Sital Kalantry, kes kirja inimõiguste koalitsiooni nimel kirjutas, sõnas, et ÜRO poole pöördudes lootis ta kaasa tuua rahvusvahelise tähelepanu. Kalantry lootis, et see samm julgustab USA valitsust tegudele.

Igal asjal on mitu külge. Mitmed ÜRO lepingud ohustavad USA suveräänsust, näiteks Ameerika Ühendriikide Põhiseaduse teise muudatusega vastuolus olev väikerelvade keelustamine, ÜRO narkosõja tõttu kanepi legaliseerimise vastu võitlemine Ameerikas ja mitmed majanduslikud lepingud mis suruvad läbi lämmatavaid regulatsioone väikeettevõtetele. Need on aga väikesed näited võrreldes üleskutsega vastu astuda Ameerika sõjaväele, mis peaks siis olema üks “lahendustest” sõjategevuse vastu. Kas saab ikka veel pidada vandenõuteooriaks seda, et ÜRO Rahuvalve astub USA vastu?

Ameeriklased ei ole Ameerika

Ameerika sõjavägi on peaaegu alati olnud suuremate jõudude tööriistaks ning kindlasti ei ole see tegutsemisviis kooskõlas rahva arvamusega. Hiljutised uurimused näitasid kogu ajaloo madalaimat toetust justnimelt USA Afganistani sõjale. Samad hoiakud olid nähtavad ka siis, kui USA võttis agressiivse hoiaku Süüria vastu – rahva reaktsioon oli vihane ja tugev. Loodetavasti näitas see maailmale mis on Ameeriklaste tõeline positsioon nende riiklike sõjaliste ekskursioonide suhtes.

Kahjuks ei suuda enamik inimesi eristada USA sõjategevust nende nägemusest “Ameerikast”. Inimestel on omadus süüdistada tervet kogukonda tegevustes, mida on läbi viidud ühe lipu all. Ameerika kui türanliku riiki nägemus ilmselt aina suureneb (sest Ameerika ongi türanniks muutunud) kuni maailm nõuab väliste “autoriteetide” sekkumist. Ka sõjategevuse vastased blogid panustavad türann-Ameerika nägemusse, avaldades vaid Ameerika inimõiguste vastaseid kuritegusid. Sel moel kasutatakse ka alternatiivmeediat Ameerika vastaste sõnumite kajastamiseks.

Allikad: Activist Post, RT

Foto: theodoresworld.net

Toimetas Hendrik Mere