Foto: Pixabay / geralt

PR-firmad ja reklaamiagentuuride omanikud on globaalse propagandamasina keskne hammasratas, mille ülesanne on tagada, et sama sõnumit levitatakse paljudes erinevates kohtades ühtselt ajastatud viisil. Hinnanguliselt kaks kolmandikku kuni 80% korporatiivses meedias edastatavast ja avaldatud sisust maailmas pärineb neljalt suurelt suhtekorraldusfirmalt, kelleks on Publicis Groupe, WPP, Omnicom Group ja Interpublic Group, kes kõik on seotud korporatiivse meedia, sõjalis-tööstusliku arengu ja poliitikakujundajatega, kirjutab dr Mercola.

Käputäis erainvesteerimisettevõtteid domineerivad meie elu igas aspektis ja omavad kõike, millele me oma raha kulutame. Kaks suurimat neist on Vanguard ja BlackRock. Vanguard ja/või BlackRock kuuluvad ka nelja suurima reklaamiagentuuri omanike 10 suurima aktsionäri hulka.

1% maailma jõukamatest inimestest juhib Suure Lähtestamise rakendamist kogu maailmas. Termin, mida selle globalistliku kabali kirjeldamiseks inglise keeles kasutatakse, on TCC (transnational capitalist class).

PR-agentuurid propaganda loojatena

Michelle Stiles paljastab oma raamatus „One Idea to Rule Them All, Reverse Engineering American Propaganda“, november 2022), kuidas Ameerika avalikkust (ja tõepoolest kogu maailma elanikkonda) on suunatud avalike suhete (PR) ettevõtete poolt, kes juhivad globalistliku kabali propagandakampaaniaid. Joseph Mercola intervjueeris Michelle’i pärast selle raamatu ilmumist.

PR-agentuur loob globaalse meediaplaani, mis otsustab, milliseid artikleid kirjutatakse ja kus need ilmuvad. Seejärel otsustatakse, kus reklaame esitatakse ja millal. Niisiis, kuigi ravimifirmadel näib olevat meedia üle üsna otsene mõju, on tegelikult PR-firmadel suurim kontroll.

Nad hoolitsevad selle eest, et sama sõnumit levitataks paljudes erinevates kohtades ühtselt ajastatud viisil. Sellisena on PR-ettevõtted ülemaailmse propagandamasina keskne hammasratas.

PR-firmad jagunevad suhtekorraldusfirmadeks ja reklaamiagentuuride valdusfirmadeks.

Vene matrjoška sarnane maailmamudel

Nagu on üksikasjalikult kirjeldatud filmis „[MONOPOL:] kellele kuulub maailm?“ [25. september 2021], domineerib käputäis erainvesteerimisettevõtteid meie elu igas aspektis ja omab kõike, millele me oma raha kulutame, alates toidust ja jookidest kuni rõivaste, reisimise, eluaseme jmt-ni.

Kuigi turul näib olevat sadu konkureerivaid kaubamärke, omavad suuremad emaettevõtted mitut väiksemat kaubamärki. Tegelikkuses kuuluvad näiteks kõik pakendatud toidubrändid umbes tosinale suuremale emaettevõttele.

Need emaettevõtted omakorda kuuluvad aktsionäridele ja suurimad aktsionärid on kõigis neis samad: Vanguard Group ja BlackRock. Need institutsionaalsed investorid on üksteise ettevõtete aktsionärid, mis õõnestab konkurentsi kontseptsiooni ja tugevdab veelgi ülemaailmset monopoli.

Meediamaastikul domineerivad neli reklaamivaldusettevõtet

Neli suurimat reklaamivaldusettevõtet maailmas on praegu Publicis Groupe, WPP plc, Omnicom Group ja Interpublic Group of Companies. Stiles märgib, et nad kõik on „tihedalt seotud korporatiivse meedia, sõjalis-tööstusliku kompleksi ja poliitilise eliidiga“.

Igal agentuuril on omakorda väiksemad tütarettevõtted ja sidusettevõtted, mis loob meile omakorda illusiooni, et mängijaid on palju rohkem, kui tegelikult on. Ja nagu kõige muu puhul, kuuluvad Vanguard ja / või BlackRock nende nelja suurima reklaamiagentuuri valdusettevõtte 10 suurima aktsionäri hulka. Neile kuuluvad ka suured meediaettevõtted ja suurimad ravimifirmad.

Hinnanguliselt kaks kolmandikku kuni 80% korporatiivses meedias edastatavast ja avaldatud sisust pärineb suhtekorraldusfirmadelt.

Kus liigub raha

2022. aastal:

• Londonis asuv WPP, millel on agentuure 112 riigis, teenis 17,847 miljardit dollarit. Märkimisväärsete klientide hulka kuuluvad Amazon, Microsoft, NBC, Healthline, Maailma Majandusfoorum (WEF) ja Pfizer.
• Publicis teenis 14,957 miljardit dollarit (klientide teenindamine tehnoloogia-, farmaatsia- ja pangandustööstuses).
• New Yorgis asuv Omnicom teenis 14,289 miljardit dollarit oma 200+ agentuurist, mis teenindavad enam kui 5000 ettevõtte kaubamärki, ülikoole, mittetulundusühinguid ja valitsusväliseid organisatsioone.
• Interpublic Groupi tulud olid 10,928 miljardit dollarit ja selle klientide hulka kuuluvad USA armee, ABC, Columbia Records, Unilever, USA Pank, Facebook ja ExxonMobil, kui nimetada vaid mõnda.

Stilesi sõnul pärineb hinnanguliselt kaks kolmandikku kuni 80% korporatiivses meedias edastatavast ja avaldatud sisust suhtekorraldusfirmadelt. Teisisõnu, enamik niinimetatud peavoolumeedia “uudiseid“ on propaganda.

Tähelepanuväärne, et kui lisada nende nelja suurima reklaamivaldusettevõtte tulud kokku, on see endiselt alla 60 miljardi dollari, mis tundub tagasihoidlik number, et kontrollida kuni 80% ülemaailmsest peavoolumeedia maastikust. Seega, globalisti vaatenurgast on tegemist hästi kulutatud rahaga.

Rahvusvaheline kapitalistlik klass (TCC)

Stiles märgib TCC kohta: „Nad on 1% maailma jõukamatest inimestest, kes pakuvad ideoloogilist õigustust sellele, mis ajendab soovitud tegevusi kogu maailmas rakendama oma ühiste huvide nimel riikidevaheliste valitsusorganisatsioonide kaudu.“

Seejärel tsiteerib ta sotsioloogi Peter Phillipsi raamatut „Hiiglased: globaalne võimueliit“ („Giants The Global Power Elite“, 2018), milles Phillips kirjeldab:

„… 17 hiiglasliku investeerimisfirma tohutut omavahelist seotusvõrku haldab üle 43 triljoni dollari suurust kapitali, nad on üksteisega ristinvesteeritud, lähedased hiiglased … ja neil on osalused 1500 suurimas korporatsioonis, mis hõlmavad kogu maailma, andes neile tohutu võimu ettevõtte juhatustes kogu planeedil.

Nende ettevõtete juhid kohtuvad aasta läbi erinevatel poliitikakujundamise konverentsidel, et luua võrgustikke, koostada strateegiaid ning viimistleda soovitusi aruannete ja dokumentide kujul, mis mõjutavad tugevalt ülemaailmset geopoliitikat …

Kui elate endiselt õndsas usus, arvates, et pole läbipõimunud globaalset eliiti, kes kontrollib ja üleb rahvusriikide suveräänsust ning domineerib ideoloogilisel maastikul, lugege Phillipi raamatut. See on reaalsuskontroll, mis mõjub kui külm dušš …

/–/

Ja pidage meeles, et hundid ei näita end päevavalges. Kui asjad lähevad viltu, kaitseb neid nende anonüümsus. Lõpuks ei ole nimi ega maine nende jaoks nii oluline kui süstemaatilise “võitja võtab kõik“ mängu hästi mängimine.“

Phillips juhib tähelepanu ka sellele, et globaalse plutokraatia domineerimine õõnestab kodanikupoliitikat ja demokraatiat (Carroll ja Sapinski 2018). Lisaks näitab raamat, et globaalne korporatiivne võim on järk-järgult laienenud rahvusriikide piiridest väljapoole. Korporatiivne võim, mida kasutavad vähesed suured ülemaailmsed finantsettevõtted, on tungimas nii rahvusvahelisse kui ka riiklikusse poliitikasse. Konkurents toimib kapitalismi kõikides vormides. Pealegi on riigiettevõtete olemus varasemast sotsialistlikust mudelist muutunud. Kasvavad osaliselt või täielikult riigile kuuluvad globaalsed ettevõtted (Hiinas, Venemaal, Brasiilias ja mujal) (Musacchio ja Lazzarini 2012; Lazzarini ja Musacchio 2018).]

Selle süsteemi toimimiseks on aga vaja kontrolli meedia üle. Kui seda kontrolli varjati seni üsna edukalt, siis COVIDi ajal paljastati end ühe ja sama valega, mille tõttu ilmnes avalikult ka Maailma Majandusfoorumi roll maailmamajanduse “lähtestamises“, mille eesmärk on meie seniste eluviiside täielik uuendamine.

Valitsus kulutab miljardeid propagandale

Kuigi erahuvid on globalistlike arengute keskmes, on viga arvata, et valitsused ei osale nende plaanides ja propagandas.

Stilesi andmeil kulutas USA föderaalvalitsus aastatel 2007–2015 avalike suhete teenustele üle 4 miljardi dollari, millele lisandus veel 2,2 miljardit dollarit küsitlus-, uurimis- ja turukonsultatsiooniteenustele. Miks vajab valitsus „rahvast, rahva poolt, rahva jaoks“ kogu seda PR-i? Selleks, et avalikkust oma narratiivide ja seisukohtadega harjutada.

„Propaganda on rikka mehe sport,“ Stiles kirjutab. „Kujutage ette, et rahahunnikutega saate osta usaldust, mis võimaldab teil oma ideid monopoliseerida. Teie ideed toiduahela tipus tagavad jätkuva turu valitseva seisundi ja finantsvõimenduse manipuleeritud kodanikkonna üle.

Te saate seda teha mitmel viisil: sihtasutuste loomine, mis “annetavad“ suuri rahasummasid organisatsioonidele, keda soovite mõjutada, sponsoreerides organisatsioone, mis mõjutavad riiklikke ja globaalseid juhte ning luues mittetulundusühinguid, mis saavad teie sõnumit reklaamida, ilmudes samal ajal iseseisvana. 

See kõik võtab aastakümneid, sest lõppude lõpuks ei saa globaalne ideoloogiline domineerimine võimust võtta üleöö. Kui on olemas piisavalt üksusi või kui need on enda poole saadud, siis allub tavakodanik parimale pseudoreaalsusele, mida saab raha eest osta.

See on kuratlik plaan – korruptsioon ja ideoloogilise vabaturu ülevõtmine. /–/

Ideesündikaadi loomine

Stiles selgitab ka, kuidas globalistidest tehnokraatidel ja transhumanistidel õnnestus luua “ideesündikaat“, kus nende ideed saavad alati esikoha. Üks võimalus on olnud ühiskondlike mõjutajate hõivamine „toetuste ja kohtumiste, väljaannete ja prestiiži lubadusega“.

Selle strateegia tulemusena on kesksel kohal ebaausad ja vähese moraaliga inimesed, enamik neist on põhimõtteliselt inimesed, kes on valmis end maha müüma, samal ajal piirates sõltumatute mõtlejate mõju, keda ei saa ära osta.

Teine väga tõhus strateegia on „kontrollida ideede valdkonda, rahastades rikkalikult teatud teemasid ja narratiive, samal ajal valikuliselt näljutades teisi, kirjutab Stiles. Seda tehakse regulaarselt heategevuslike sihtasutuste kaudu. “Heategevuse“ kaudu saab kabal rahastada ideid, mida TCC toetab, samal ajal näljutades vastandlikke ideid ja ideaale. Nagu Stiles märgib:

Suurt osa sellest, mida tänapäeval nimetatakse “tõeks“, toetavad “uuringud“. “Uurimus ütleb“, [mis] on oletatava objektiivsuse olemus ja kõrgema argumendi selgroog /–/ Loogika on järgmine: kõik väärt ideed saavad teadusrahastuse; teie ideedel pole toetavaid uuringuid; seetõttu on teie ideed halvemad.

Nagu hõlpsalt näete, ei ole kõigil ideedel võrdseid võimalusi edasi liikuda, kui rahastamise kontrollhoob on kallutatud. Kui see skeem on paigas, saab luua terveid spetsialiseeritud teaduse intellektuaalseid flotille, mida saab kasutada sotsiaalpoliitika, seadusandluse ja kohtuotsuste juhtimiseks, suunates akadeemilistesse ringkondadesse voolavaid rahavooge …

Kolmas viis ideesündikaadi loomiseks on kolmandate osapoolte organisatsioonid, mis väidavad end olevat sõltumatud, olles tegelikult konkreetse tegevuskava teenistuses olevad agendid.

Konkureerivate vaadete kontrollimine

Kokkuvõtteks võib öelda, et ideede ja valitsevate narratiivide üle kontrolli säilitamine hõlmab nii ideede monopoliseerimist kui ka konkureerivate vaadete samaaegset mahasurumist ning PR-ettevõtted ja meedia täidavad mõlemat funktsiooni.

Nagu Stiles märkis, teevad nad seda väga läbimõeldult, isegi kui meedia esitab vastandlikke seisukohti. „Tõe vastu, millel on võim demokraatia illusiooni lahti muukida, püstitatakse tulemüür“ ja meedia lihtsalt ei ületa seda tulemüüri, ükskõik kui suurt “neutraalsust“ nad ka ei teeskleks.

Allikas: mercola.com

Toimetas Revo Jaansoo