Otsus võeti vastu viis nelja vastu häälteenamusega: kui otsuse pooldaja Anthony Kennedy leidis, et DNA abil isiku tuvastamine on politsei jaoks oluline töömeetod, siis kohtu konservatiivsem liige Antonin Scalia ütles: “Kohtu väide, et DNA-d ei võeta mitte kuriteo lahendamiseks, vaid vastutusele võetud isiku identifitseerimiseks, tõendab kergeusklike inimeste lihtsameelsust.“

Ülemkohtu otsus toetab Marylandi osariigi seadust, mille seadis kahtluse alla Alonzo King pärast seda, kui talle tehti arreteerimisel DNA-test, mille põhjal mõisteti ta süüdi hoopis kuus aastat varem sooritatud vägistamise eest, mitte sel põhjusel, et ta arreteerimise hetkel sihtis inimesi relvaga.

Kuigi viimasel juhul viis test varasema lahendamata jäänud kuriteo lahendamisele, teeb ülemkohtu otsus murelikuks DNA privaatsusega seotud küsimustes. Seaduse pooldajad võrdlevad DNA-proovi sõrmejäljega, aga tõsiasi on see, et DNA-proov sisaldab endas palju suuremat infohulka kui sõrmejälg.

Rahvusvahelise õigusfirma Akin Gump Strauss Hauer & Feld üks juhte Patricia Millett tõi Business Insideri jaoks välja põhimõttelise erinevuse sõrmejälgede ja DNA-proovi vahel: “Sõrmejälgi kasutatakse kõige sagedamini politsei poolt kinnipeetud inimese isiku kinnitamiseks, et näidata, et ta on tõesti see, kes ta väidab ennast olevat. Kuid DNA-d kasutatakse sagedamini mitte isiku identifitseerimiseks, vaid selleks, et seostada teda teiste kuritegudega, milles teda muidu kahtlusaluseks ei peetaks.”

Samuti on avaldatud seisukohta, et kahtlusaluste DNA-proovid on sageli kasutud, kuna politsei ei ole piisavalt osav kuriteopaigalt DNA-proovide võtmises. Mõrva- ja vägistamisjuhtumite puhul võtab politsei tavapäraselt DNA-proove, kuid kaheksal juhul kümnest neid proove teiste tõsiste kuritegude puhul sündmuskohalt ei võeta.

Allikad: Business Insider 1, Business Insider 2

Foto: www.cbs.news

Toimetas Katrin Suik