Telegrami vabatahtlik toimetaja Katrin Suik veetis kaks nädalat Kreekas, et tutvuda sealsete ökokogukondadega ja oma muljeid Telegrami lugejatega jagada. Ehk annab üht-teist põnevat meile üle võtta?

Mis seostub sul sõnaga “Kreeka”? Majanduskriis, mässud, vaesus, viletsus, laiskus, immigrantide vastu suunatud rünnakud ja pead tõstev fašism? Meedia kujundatud pildi põhjal on raske seostada Kreekat uute algustega ning katsetega ravida inimkonna haavu ja liikuda parema tuleviku poole. Ometi just seda läksin ma sinna otsima. Seal, kus on rõhk kõige suurem, saavad sündida teemandid. Ja praegu näib, et Lõuna-Euroopas on säravate inim-teemantide esile kerkimiseks mõneti soodsamad tingimused kui pealtnäha stabiilsema olukorraga riikides.

Kreeklased armastavad oma maad

Käisin vaatamas ökokogukondade algatusi Kreekas, et saada aimu sealse elu ühest tahust, mis on majanduskriisi tõttu hoogu juurde saanud. Arvasin, et leian eest inimesed, kes raske olukorra tõttu pagesid linnast maale ning püüdsid alustada uut elu, aga leidsin eest hoopis inimesed, kes armastavad oma maad ja soovivad uut algust ühiskonnale kriisist sõltumata.

Paljud, kellega kohtusin, alustasid oma püüdlusi uue ja parema elu poole juba enne kriisi. Kui sa pöörad Kreekas pilgu Ateenast kaugemale, siis leiad hulgaliselt noori ja andekaid inimesi, kes soovivad teha midagi oma ühiskonna ja maa heaks ning seda kõige praktilisemal ja asjalikumal moel. Jah, nad leiavad aega istuda plaatanipuu varjus ja lihtsalt filosofeerida. Nende vaidlused võivad kesta tunde ja näida pragmaatilisele põhjamaalasele täiesti mõttetud. Nende töövahendid ja meetodid võivad tunduda mõnel puhul arulagedalt ebaefektiivsed. Kuid ideed ja praktilised lahendused, mis sellest sünnivad, on inspireerivad ja uurimist väärt.

Ökokogukondadest Kreekas

Kreeka ökokogukonnad teevad oma arengus alles esimesi samme. Inimesed, kes olid varem külastanud sarnaseid algatusi Hispaanias, Itaalias ja Saksamaal, teadsid rääkida, et paljudes kogukondades on jõutud selle arendamisel kaugemale. Sellele on palju põhjendusi ja kindlasti ei ole minu välja toodud argumendid ainsad ega ainuõiged. Kuid ennekõike jäi kõlama kolm peamist teemat.

* Lääneliku tarbimisühiskonna pealetung kujundas terve põlvkonna tugevalt materiaalsete väärtustega inimesi, kes olid raha nimel kõigeks valmis.

* Kreeka keeruline ajalugu võõrvõimu ja kodusõjaga on kujundanud olukorra, kus inimesed ei usalda üksteist ning kõige raskem samm kogukonna loomisel on saada üle peaaegu et geenidesse salvestunud umbusust oma naabrite ja kaasmaalaste vastu.

* Kiriku ja riigi äärmiselt tugev side on ühiskonna arengut suurel määral pärssinud, kuna kirik domineerib ka haridusvaldkonnas. Lüngad vanemahariduses ja isikliku arengu valdkonnas võivad kohati olla üsna suured.

Aga üks on selge: need inimesed armastavad ja hindavad oma maad. Nad on kirglikud ja pühendunud oma kodumaale – see on omadus, mis eestlastel näib üha kahanevat. Kindlasti on ka omajagu kreeklasi, kes lahkuvad kodumaalt ning otsivad mujalt õnne, kuid paljud, kes jäävad, teavad väga hästi, kui õnnelikud nad on. Nad naudivad iga hetke ning jagavad seda armastust iga päev end ümbritsevate inimestega. Need, kes oskavad ja suudavad välja astuda ühiskonna poolt programmeeritud raamidest, saavad inimteemantideks, kes tõstavad ka ennast ümbritsevaid inimesi sammukese kõrgemale.

Kolm projekti

Kirjeldan lähemalt kolme projekti:

* Telaithrioni projekt Free&Real Evia saare põhjaosas;

* Spithari projekt Marathonase lähedal;

* Nea Guinea projekt Ateena kesklinna lähedal.

Neil algatustel oli palju ühist ja palju erinevat. Telaithrioni projekti juures võtsin osa ka töötoast, mis koondas üle 30 sarnase mõttelaadiga noore kreeklase, kes kõik võtsid sealt kaasa teadmisi ja tahet luua oma kodukandis midagi uut.

Loomulikult, nagu iga isiklik kogemus, on ka see lugu subjektiivne. Eelkõige tõestab see, et sa leiad alati seda, mida otsima lähed. Kui otsid häda, viletsust ja majanduskriisi, siis seda sa ka leiad. Mina läksin otsime uusi algusi ja leidsin enam, kui loota oskasin. Me suudame ka Eestis leida just seda, mida otsime – olukorras, kus statistika näitab väljarände suurenemist, on eriti oluline, et need, kes jäävad, otsivad uusi häid algusi.

Tekst ja fotod Katrin Suik