USA ja Euroopa Liidu vabakaubandusleppe TTIP teemadel võib leida palju infot nii internetist kui ka erinevatelt vestlusõhtutelt ja konverentsidelt. Suur osa sellest infost pärineb kindlatelt mõttekodadelt, mis kirjeldavad end kui iseseisvaid TTIP-i argumentide, faktide ja numbrite esiletoojaid. Kuna leppega on seotud palju hämaraid asjaolusid, kaheldakse ka mõttekodade iseseisvuses, mistõttu Hollandi ajakirjandusplatvorm The Correspondent asus  uurima nende rahastuse päritolu ning seda, kuidas see võib kallutada kajastatavat infot.

Mõttekodasid peetakse iseseisvateks vaba mõtte levitajateks ning nende puhul eeldatakse professionaalsust, põhjalikku probleemidekäsitlust ja neutraalset seisukohta. Belgia poliitiku Philippe de Backeri sõnul üritavad parimad mõttekojad TTIP-i debatti ratsionaliseerida, esitades emotsioonide vastukaaluks fakte ja numbreid. Üldiselt peaks nad esitama põhjalikke kokkuvõtteid leppest, analüüsides nii TTIP-i hüvesid kui ka negatiivset poolt. De Backeri sõnul peetakse mõttekodade infot usaldusväärseks ning seda kasutatakse tihti Brüsselis peetavatel poliitilistel debattidel. Ka Genti ülikooli Euroopa Liidu uurimuste professori Ferdi de Ville’i sõnul on mõttekodadel suur mõjuvõim otsuste langetajate seisukohtade üle nii Euroopa Komisjonis kui ka Euroopa Parlamendis.

Mõttekojad ei ole rahaliselt iseseisvad

TTIP-i teemadel on esile tõusnud seitse peamist mõttekoda, mis on viimase nelja aasta jooksul korraldanud vabakaubandusleppe teemal sadakond üritust, mis kannavad tihti pealkirju nagu “TTIP: suured võimalused väikestele äridele” jmt. Nendel üritustel on aga sadadest esinejatest vaid väike osa esindanud ametiühingute või mittetulundusühingute seisukohti, näidates kajastuse märgatavat kallutatust TTIP-i kasuks.

Mõttekodade esindajad on teretulnud külalised ka Euroopa Parlamendi kohtumistel, istungitel ja töötubades. Mõttekodade erapooletuse seab kahtluse alla ka fakt, et paljud nende tippametnikud on suurkorporatsioonide tipptöötajad: näiteks Atlandi Nõukogu nõunike komisjon koosneb praktiliselt vaid ärimeestest, kelle hulgas on ka näiteks Airbusi, Lockheedi ja Coca-Cola tegevjuhid. Ka enamik CEPS-i (Centre for European Policy Studies) direktorite nõukogust on pärit suurfirmadest, sealhulgas pangast Credit Agricole ning energiafirmast Engie. Arvestades seda, et mõttekodadega hoiavad lähedasi suhteid ka erinevad valitsused, on üsna raske uskuda, et kõik huvid ning rahastuskanalid ei mõjuta nende avaldatavaid ettekandeid.

The Correspondent leidis oma uurimuses, et mõttekojad ei ole rahalises mõttes iseseisvad, saades rahastust valitsustelt, Euroopa Komisjonilt ning ärisektorilt (sealhulgas suurkorporatsioonidelt, mis soovivad TTIP-i abiga langetada nende toodetelt nõutavaid standardeid). Kokku rahastab seitset populaarsemat mõttekoda üle kolmesaja firma, millest 115 on TTIP-i vastuvõtmise nimel teinud aktiivset lobitööd Euroopa Komisjonis.

Korporatsioonide peamine meetod mõttekodade rahastamiseks on spetsiaalsete liikmesuse programmide kaudu: ettevõtted saavad osta endale mõttekoja liikmelisuse, saades ligipääsu nende uurimustele, poliitikasoovitustele ning kontaktidele. Näiteks pakub German Marshalli Fond võimalust 25 000 dollari eest aastas liikmestaatust ning seega võimalust osaleda kõigil üritustel “rahvusvaheliste juhtidega”. Tihti püüavad mõttekojad saavutada poliitilisi teeneid, tulles vastu erinevatele TTIP-i vastuvõtmist soovivatele poliitikutele. Mitmel mõttekojal on näiteks lähedased sidemed USA kaubandusesindaja Michael Fromaniga, keda kutsutakse oma konverentsidele ja pakutakse talle oma teenuseid ning abi.

Ühekülgsed raportid

Ettevõtted on valmis kulutama suuri rahasummasid mõttekodade liikmelisuse peale, sest see garanteerib TTIP-i pooldavate raportite väljasaatmist. Tihti võib mõttekoda avaldada kirjutise, mis keskendub vaid ühele spetsiifilisele küsimusele, mida nende uusim rahaline toetaja soovib viia poliitikute huviorbiiti või mis proovib demagoogiaga mõjutada otsuseid nende kasuks.

Näiteks oli ühe mõjuvõimsama mõttekoja CEPS viimase raporti peamiseks mõtteks ähvardus, et TTIP on Euroopa Liidu ja USA viimane võimalus kehtestada maailmakaubanduse reeglid vastavalt nende ühistele standarditele ja väärtustele – enne kui Hiina asub neid dikteerima. Raporti üheks kaasautoriks oli märgitud Hispaania energiahiid REPSOL, mis on teinud märkimisväärseid investeeringuid Põhja-Ameerika kildagaasi ning naftaliivade ärisse, mistõttu pole üllatav, et ettekandes võeti teemaks ka TTIP-i kaudu energiatööstuse arendamine.

Näiteks loodetakse TTIP-i vastuvõtmisega leevendada nõudmisi USA naftale ja gaasile, eemaldades neile kehtivad eksportimise piirangud, mis tooks aga otseselt suurt kasu REPSOL-ile. Energiatööstuse peatükis ei mainita kordagi sellega kaasnevaid keskkonnaprobleeme ning selle peatüki kaasautori Gergely Molnari sõnul jäeti see välja, sest need probleemid on “liiga keerulised” ning “uurimuse ulatusest kaugemal”. Selline seisukoht näitab aga selgelt, et raport on koostatud ühekülgselt ning sellega proovitakse vähendada või peita leppe negatiivseid mõjusid.

Ebasobivate teemade vältimine

Mõttekojad kasutavad oma raportites kavalalt ära keelega manipuleerimist ning lugeja tähelepanu hajutamist, käsitledes TTIP-i positiivseid mõjusid mitte kui potentsiaalset tulemust, vaid kui fakti ning negatiivseid külgi lihtsalt ei mainita. Kui mõttekoja rahastajad saavad teada, et väljatöötatavas raportis on neile mittesobivaid teemasid, võivad nad oma rahastuse tagasi võtta.

Nii juhtus näiteks Bertelsmanni Fondi ning USAs paikneva Hollandi saatkonna vahel: kui poliitikud said teada, et raportis uuritakse, kas TTIP-i vastuvõtmine annaks paremad tulemused majanduskasvu ning töökohtade arvu suurendamiseks kui mõned teised meetmed (nagu Kuuba embargo tühistamine), loobuti selle rahastamisest. Selgituseks ütles saatkonna esindaja, et kuigi fondi näol on tegu austatud instituutidega, mis viivad läbi iseseisvaid uurimusi, ei ole Hollandi saatkonna ülesanne julgustada arutelu USA siseasjade üle, vaid panustada Hollandi ja USA vaheliste küsimuste arutelusse.

De Ville’i sõnul seisneb näiliselt usaldusväärsete mõttekodade oht selles, et nad suunavad ühesuguste raportitega poliitikuid ning otsuste langetajaid liigselt ühes suunas. Tema sõnul ühtivad mõttekodade ideoloogilised positsioonid nende teenuste kasutajatega, keskendudes uusliberaalsele ideoloogiale ja uusklassikalisele majandusmudelile ning selle eeldustele, arvestamata seda, kuidas need tegelikult töötavad. Näiteks kinnitatakse, et TTIP looks rohkem töökohti, suurendaks majanduskasvu ning tooks igale perekonnale Euroopas sisse keskmiselt 400 eurot kuus rohkem raha – eeldusel, et turumajandus töötab ausalt ja ideaalselt ning vabakaubanduslepe ei vii (ajaloo näitel) hoopis suurema tööpuuduseni.

Probleem seisneb ka selles, mida täpsemalt mõttekojad uurivad – nad arutlevad, kuidas millised sektorid TTIP-ist kasu saavad, kuid ei uuri, kas lepe oleks majandusele üldse kasulik, kes sellest võidab ja kes kaotab ning millised on selle tagajärjed keskkonnale. Suur osa ettevõtteid rahastab mõttekodasid selleks, et esitada kallutatud teaduslikke analüüse, mis kinnitavad, et just nende sektoritele toob TTIP kasu.

Allikas: The Correspondent

Foto: stopttipmcr.wordpress.com

Toimetas Annika Urvela