Veneetsia ja seda ümbritsev Veneto maakond on korraldanud referendumi iseseisva vabariigi loomise üle. Hääletamine algas pühapäeval ja kestab reedeni. Iseseisvumise soove põhjendatakse rahulolematusega pealinna Rooma ning Itaalia valitsuse suhtes. Mõne iseseisvusaktivisti sõnul soovitakse mitte ainult iseseisvust Itaaliast, vaid ka eurost, Euroopa Liidust ja NATO-st.

Veneto iseseisvumise pooldajad on võtnud eeskujuks Šotimaa, mis korraldab septembris referendumi Suurbritanniast eraldumise küsimuses, ning Kataloonia, kus üle poole elanikkonnast soovib iseseisvust Hispaaniast. Aktivistide sõnul on viimane arvamusküsitlus näidanud, et 65% Veneto maakonna 3,8 miljonist hääleõiguslikust kodanikust pooldab Roomaga sidemete katkestamist.

Iseseisvumisreferendumiga loodetakse panna liikuma protsessid, mis viiksid Veneto Vabariigi loomiseni. Rahvaküsitluses hääletatakse nii Veneto piirkonna iseseisvumise, Veneetsia Euroopa Liiduga ja NATO-ga liitumise kui ka euro säilitamise üle.

Rooma heakskiitu ei oodata

Kuigi referendumiga saadakse teada rahva seisukoht, ei ole see siiski seaduslikult siduv. Iseseisvumisliikumise juhtide sõnul teostataks referendumi õnnestumisel samme, millega kohalikud ettevõtted hakkaksid makse maksma Itaalia valitsuse asemel Veneto piirkonna juhtidele. Lisaks on koostatud ka ametlik iseseisvumisdeklaratsioon.

Liikumise juhtide sõnul ei toimu Venetos iseseisvumine nagu Šotimaal, kus London on öelnud, et nad tunnustavad iseseisvumise hääletuse tulemusi, kuid iseseivumise puhul ei lubata Šotimaal kasutada Inglise naela. Liikumise juhtide sõnul on Rooma üritanud nende soove eirata ning sealset heakskiitu ootama ei jääda. Samuti ei heiduta neid Hispaania suhtumine Katalooniasse, kus valitsus on kuulutanud Kataloonias plaanitava referendumi ebaseaduslikuks ning Hispaania suveräänsust rikkuvaks. Ühe Veneto iseseisvumisliikumise juhi Giovanni Dalla Valle sõnul ei saa Itaalia midagi teha, et piirkonna iseseisvumist takistada, sest kui see on rahva soov, siis viiakse see ka rahumeelsel ja diplomaatilisel moel täide.

Iseseisvumisliikumine on toimunud alates 1970-ndatest

Kuigi Veneto maakonnas on iseseisvumisliikumine eksisteerinud juba 1970. aastatest, leidub seal ka Itaalia koosseisu jäämise pooldajaid. Selle liikumise juhi Pietro Piccinetti sõnul tuleks püüelda Euroopa poole, kus on tugevad riigid, mitte nõrgad regioonid, ning ta rõhutab, et nad soovivad näha muutusi, kuid seda tugevama Itaalia koosseisus.

Rikkam Põhja-Itaalia on rahulolematu valitsuse ebatõhusa poliitikaga, millega nendelt võetud maksud saadetakse vaesematesse lõunapiirkondadesse, kus seda raha võidakse arutult raisata. Põhja-Itaalia aga ei saa valitsuselt makstud maksude eest piisavalt hüvesid. Samuti on probleemiks Itaalia valitsuse võimetus tulla toime majanduskriisiga ning lokkav korruptsioon. Veneto maakonna juhi Luca Zaia sõnul on kogu regioon tüdinenud Rooma lugupidamatusest.

Ajalooline taust

Veneto sidemed ülejäänud Itaaliaga on ajalooliselt üsna haprad. Kui Napoleoni väed lõpetasid Veneetsia 1100 aastat kestnud iseseisvuse 1797. aastal, oli linn 60 aastat osa Austria impeeriumist ning liideti 1866. aastal äsja ühinenud Itaalia kuningriigiga. Veneetsia elanikud tunnevad, et neil on seetõttu muust Itaaliast eraldiseisev kultuur, ajalugu ja identiteet, rõhutades, et enne kui Itaalia isegi riigiks sai, oli Veneetsia maailma esimene demokraatlik vabariik, mis oli üle tuhande aasta kestnud.

Veneetsia linn on alguse kaitse eesmärkidel ühinenud kogukondadest, kes tõrjusid eemale langobarde, hunne ning teisi sissetungijaid. 8. sajandi alguses valisid Bütsantsi koosseisus oleva Veneetsia kodanikud oma esimese juhi Ursuse, kes kinnitati Konstantinoopoli poolt. Ursuse järeltulija valitsusajal sai Veneetsiast Bütsantsi ainus põhjapoolne ala, mis tõi kaasa omajagu segadust poliitilisel areenil. 9. sajandiks olid nii frankide valitseja kui ka Bütsantsi keiser faktiliselt tunnistanud Veneetsia iseseisvust. Tol ajal asuti Veneetsiat mere poole laiendama, ehitades rohkelt sildu, kanaleid, kindlusi ja kivihooneid, pannes aluse modernsele Veneetsiale. 11.-13. sajandil oli Veneetsia saanud väga rikkaks, kontrollides kaubandust Euroopa ja Levanti piirkonna vahel.

Veneetsia tähtsus hakkas langema Põhja- ja Lõuna-Ameerika avastamisega, mis suunas kaubanduse eemale Vahemeremaadest. 18. sajandiks oli Veneetsia muutunud poliitiliselt ebaoluliseks ning 1797. aastal hävitas Napoleon Veneetsia Vabariigi. Pärast Napoleoni langust läks Veneetsia 1815. aastal Austriale, kuid sealsed kodanikud ei olnud austrialaste ülemvõimuga rahul ning vahepeal korraldasid veneetslased ülestõusu, mis suruti 1849. aastaks maha. 1866. aastal võitsid preislased Austriat ning Veneetsia liitus äsjamoodustatud Itaalia kuningriigiga. 19. sajandi lõpuks oli Veneetsia taastanud oma staatuse eduka sadamalinna ning kaubanduskeskusena. Ka tänapäeval on Veneetsia üsna rikas piirkond ning üheks selle tugisambaks on saanud turism.

Allikad: Telegraph, BBC, Russia Today, The Independent, Local Histories, Wikipedia

Foto: Wikimedia Commons / Saffron Blaze

Toimetas Marlen Laanep