Foto: rockandrollglobe.com

Sotsiaalmeedias on jagatud postitust, milles väidetakse, et 1969. aasta augustis toimunud populaarne Woodstocki muusikafestival leidis aset keset pandeemiat. Näiteid võib leida siit ja siit. Väited viitavad artiklile Ameerika Konjunktuuriinstituudi veebilehel, kus kirjutatakse, et “1968. aasta Hongkongi gripp (H3N2) tappis ülemaailmselt 1 miljon inimest ja Ameerika Ühendriikides 100 000 inimest, kusjuures suurema osa üleliigsetest surmadest moodustasid üle 65-aastased. Mitte mingeid majanduslikke muudatusi, sulgemist, sotsiaalset distantseerumist ega maske. Mitte kedagi ei peetud sel ajal isekaks.”

Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) kinnitab neid numbreid oma veebisaidil, kus öeldakse, et USA-s märgati haigust esimest korda 1968. aasta septembris. Gripipandeemia kestis kuni 1970. aastani, kuid A-tüüpi H3N2 viirust peetakse ka tänasel päeval üheks hooajalise gripi tüveks, mis on endiselt liikumas. 

Artikkel võrdleb tolleaegset pandeemiat COVID-19-ga: “Ameeriklase keskmine eluiga oli sel perioodil 70, kuid tänapäeval on see 78. Elanikkond oli 200 miljonit, nüüd on 328 miljonit. Inimesed olid tervemad, ülekaalulisust oli vähe. Kui elanikkonna ja demograafiliste andmete põhjal saaks järeldada surmaandmeid, tähendaks see tänapäeval veerandit miljonit surma. Seega on see surmavuse mõttes sama hirmutav või isegi surmavam kui COVID-19, kuid selle kinnitamiseks me peame veel ootama.”

Reutersi faktikontroll märkis artikli kõigepealt tõeseks, seejärel osaliselt tõeseks ning lõpuks hoopis eksitavaks.

“On tõsi, et Woodstocki festival toimus gripipandeemia ajavahemikus, 1969. aasta augustis. Kuid vaadates haiguse ajatelge lähemalt, on eksitav väita, et Woodstock toimus “keset pandeemiat”. Esimene gripilaine lõppes USA-s 1969. aasta märtsis, kuid ägenes alles sama aasta novembris, mitu kuud pärast muusikafestivali. Seega toimus Woodstock gripilainete vahel, kuid mitte haigestumise tipphetkedel,” kajastas Reuters. 

Ameerika Konjunktuuriinstituudi artikkel selgitab: “Gripilained muutuvad selgeks vaid tagantjärele. Inimesed olid viirusest teadlikud kogu pandeemia ajal. 1968.–1969. aastatel ei suletud midagi ka gripilainete ajal, kuigi see oli väga surmav. Woodstocki korraldajad ja osalejad (inimesed, kes ei kuulunud riskigruppi) ei võtnud seda planeerimisel isegi arvesse.”

Wall Street Journal tõi esile, et 1968.–1970. aastatel oli gripipandeemia küll meedia poolt kajastatud, kuid see ei muutunud suureks probleemiks. Uudisteväljaanded pühendusid teistele sündmustele nagu Kuul maandumine, Vietnami sõda, kodanikuõiguste liikumine, üliõpilaste protestid ning seksuaalne revolutsioon.

Koolid ja ettevõtted olid avatud. Samuti ka kinod, baarid ja restoranid. Aktsiaturg ei kukkunud. Mitte ükski kuberner ei rääkinud sotsiaalsest distantseerumisest, kõvera lamenemisest ega avalike ürituste keelamisest. Surfajaid ei arreteeritud. Puudusid ka gripist tingitud enesetapud ja tööpuudus. Inimesed olid ohust teadlikud, kuid lahenduseks peeti hoopis viirustega kokkupuutumist, et haavatavamad inimesed saaksid immuunsüsteemi tugevdada.

Miks oli see gripp teistsugune? Miks ei mõelnud valitsused täieliku sulgemise peale, kuigi nad olid muudes teemades vägagi pealetükkivad? Kindel on vähemalt see: kui 2020. aasta poliitika oleks valitsenud ka 1969. aastal, poleks Woodstocki festival, mis muusika ajalugu jäädavalt muutis, kunagi toimunud.

Lõpetuseks tasub mainida, et faktikontrollijad ei ole alati ühel meelel. Näiteks ajakirja USA Today kohaselt on tegemist tõepärase faktiga, tuues välja, et sotsiaalse distantseerumise kontseptsioon arendati välja 2000-ndatel ning seda rakendatakse alles nüüd.

Allikad: lingid artikli sees

Toimetas Madis Mark