Foto: davidicke.com

Jätkame eelmisel nädalavahetusel alanud järjejuttu. Inglise kirjanikul ja vandenõudeuurijal David Icke´il ilmus eelmise aasta lõpus uus 900-leheküljeline raamat “The Perception Deception” (“Meelepetted”), mida hetkel on eesti keelde tõlkimas Matrix Kirjastus. Kuigi tõlketöö pole veel lõpetatud, on Telegramil au esimesena Eestis juba valminud katkendeid oma lugejatele tutvumiseks pakkuda. Teos võtab kokku kogu Icke’i töö ning keskendub suurel määral uskumatuna tunduvale teooriale, mille järgi meie maailm on võltsreaalsus, mida kontrollitakse Saturnilt. Loe järjejutu esimest osa siit, teist osa siit ja kolmandat osa siit.

Kastreeritud inimene

Sumeri savitahvlite hulgas kujutab üks, kuidas annunnakid manipuleerivad oma katsetes inimese geneetikaga. Ka Columbias leitud aastatuhandete tagune erakordne objekt tunnistab, et muistses maailmas tunti üksikasjalikult inimese eostamisprotsessi ning osati sellega manipuleerida põhjalikumalt, kui see on võimalik tänapäeval. Sel niinimetatud “geneetilisel kettal” on peale kõige muu kujutatud ka inimese munarakke ja spermat, mis on nähtav ainult mikroskoobi abil. Ketas on tehtud väga kõvast kivimist lüdiidist, mis oma struktuuri tõttu töötlemisel kergesti murdub. Uurija Klaus Dona kinnitusel pole tänapäeval võimalik samast materjalist teha samasugust ketast. Sündimise teema jätkub ketta tagaküljel, kus on kujutatud inimloode, aga vaadake, kuidas on kujutatud “inimesi” – need pole kindlasti inimesed. Leiti ka sünnitusabis kasutatud lüdiidist instrumente, mis kinnitavad selle protsessi põhjalikku tundmist. Asjatundjate arvates ei osataks neidki tänapäeval sellest kivimist valmistada.

Inimkehal kasutati ilmselt geneetilise struktuuri muutmiseks geenlõhustumise meetodit. Umbes samamoodi lõigatakse film juppideks, mis siis teistsuguses järjekorras kokku monteeritakse. Praegu tehakse seda laborites, aga kuidas tulid sellega toime kauges minevikus elanud oletatavasti primitiivsed inimesed? Ühendriiklasest uurija ja kirjanik Lloyd Pye on uurinud inimese põlvnemist juba aastakümneid. Ta rõhutab, et inimese DNA-s on üle 4000 defekti, šimpansidel ja gorilladel kõigest mõnisada. Peavoolu teadus nendib, et inimgeneetikas toimus äkilisi muutusi umbes 200 000 aastat ja seejärel ka 35 000 aastat tagasi. Meenutagem Hawaii ülikooli geneetika abiprofessori Rebecca Canni sõnu, kes ajakirjas Nature avaldatud artikli kaasautorina nentis, et nüüdisinimesed põlvnevad ühest emast, kes elas Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi.

Kõige selle ajaskaalat on raske järgida, kas või seetõttu, et aeg on illusioon ning isegi inimese aja- ja ajalootajumises on võimatu midagi täpselt öelda. Gnostikute tekstides öeldakse, et arhondid olid siin enne inimesi ning et manipuleeriti juba algusest peale, kuid alles pärast geoloogilist kataklüsmi ja geneetilist manipuleerimist sai kontrollimine täiskäigu sisse. Minu arvates langevad Maa kataklüsmid, millest olen rääkinud, ja geneetiline vusserdamine umbes samasse aega, nagu me seda tajume. Kindlasti toimus umbes 11 500 aastat tagasi koletuid katastroofe ning tegeldi geneetiliste manipulatsioonidega. Sumeri savitahvlitelt on teada, et annunakidest pärinevate Sumeri kuningate põlvnemine olevat jälgitav kuni 240 000 aasta tagusesse aega. Mõne selle valdkonna uurija arvates toimus niisugune inimestega manipuleerimine kõigest mõni tuhat aastat tagasi, kuid mina pole sellega päri. Arvan, et arhontide manipuleerimine inimestega on toimunud inimkonna tekkest alates ning on arenenud mitmel etapil vastavalt sellele, kuidas kontroll muutus ikka äärmuslikumaks ja karmimaks.

Edastatud tranformatsioon – Häkkimine

Inimgeneetikat saab muuta ka teisiti, kodeerides lainevälju uue informatsiooniga, mida holograafia varal dekodeeritakse geneetilise mutatsioonina, või siis edastatakse inimese geneetika sagedusvahemikus informatsiooni, mis põhjustab keha struktuurimuutusi (illustratsioon 122). Meenutagem, kuidas üks venelastest uurimisrühm muutis eksperimendi käigus konnaembrüod salamandriembrüoteks, edastanud salamandri DNA infomustri. Ühes Interneti-artiklis kirjeldatakse selgesti seda DNA rolli.

Selle hiidmolekuli – kaksikheeliksi – iseloomulik kuju tähendab, et DNA on ideaalne elektromagnetiline antenn. Ühest küljest on see piklik ja seega lehekujuline, mis püüab hästi elektriimpulsse. Teisest küljest, ülevalt vaadates on see ringjas ja seetõttu väga tõhus magnetantenn.

On palju viise, kuidas saab muuta inimgeneetikat ja mil viisil seda praegugi tehakse, aga ma räägin sellest üksikasjalikumalt teistes teostes. Järgmine küsimus on aga: miks? Miks manipuleeritakse inimese geneetikaga? Äsjane tsitaat tabab täpselt toimuva tuuma ning juhib meid inimkonna kontrollimise ja sellega manipuleerimise juurde. “Matrixi” filmide teemad tuginevad faktidele selles mõttes, et meie kogeme võltsreaalsust, mis on häkitud varem väljaspool Matrixi sagedusmüüre eksisteerinud ja praegugi eksisteerivasse inimkonna reaalsusse. Arhontide Matrix edastab teatud sagedusribas informatsiooni, inimese DNA-ga manipuleeritakse, et see võtaks selle vastu ja edastaks samas vahemikus. Samal põhimõttel häälestame raadio mingile sagedusele, et vastu võtta just sellel sagedusel saadetavat. Sagedusriba, millel DNA edastab ja vastu võtab, lukustab kogu holograafilisse keha-arvuti samale sagedusribale, mis viie meele/geneetilise dekodeerimissüsteemi vahendusel ilmutab ennast nagu ajus kogetav näiliselt olemasolev reaalsus. Inimkond püüti Matrixisse – Häkkimisse – kohe, kui DNA hakkas saama informatsiooni elektromagnetilise spektri nähtava valguse sagedusribal. Selle protsessi võti oli ja on manipuleerimine RNA ehk ribonukleiinhappega.

DNA on olnud aastakümneid geneetikastaar, aga RNA jäi kõrvaltegelaseks, kuid nüüd on RNA uurijate mõtteviisis toimunud olulisi muutusi. Olgu siinkohal eelkõige mainitud Tokyo ülikooli meditsiiniinstituudi molekulaarbioloogia osakonna professor Yoshikazu Nakamura, kes rõhutab, et elu loodi “RNA maailmas”. Minu hea sõber, uurija ja kogenud tervistaja Mike Lambert, kes töötab Wighti saarel Sheni kliinikus, avastas juba ammu, et domineeriv jõud pole DNA, vaid hoopis RNA. Lühidalt, just RNA kirjutab programmi, mida meie nimetame DNA-ks. Arvutikeelde ümberpanduna tähendab see, et RNA kontrollib hiirt ja klaviatuuri, aga kuvarile ilmub DNA.

Arhontidest inimgeneetikaga manipuleerijad pidid muutma programmi (DNA) programmeerija (RNA) kaudu. On huvitav ja väga tähendusrikas, et mõne RNA uurija arvates eksisteeris iidsel ajal “RNA maailm”, milles kõige olulisemat osa täitis RNA. See on mõistetav, kui geneetiline vusserdamine toimus eesmärgiga jõustada programm (DNA) programmeerija (RNA) arvel. Suured farmaatsiafirmad levitavad nüüd preparaate, et manipuleerida RNA funktsioonidega, eriti niinimetatud “RNA interferentsi” kaudu, mille ülesanne on välja lülitada justkui tervist ohustavaid geene. Sõna “justkui” on omal kohal, sest nende inimeste lubamine inimkonna geneetika kallale on sama mis kutsuda elevant portselanipoodi.

Nüüd me mõistame, et kui arhontide võrgustik soovis blokeerida geneetilise funktsioneerimise need osad, mis võimaldavad inimestel mõjukalt suhelda suurema reaalsusega, siis said nad teha seda RNA kaudu samamoodi, nagu ravimifirmad teevad tänapäeval oma preparaatide ja mürkidega. Holograafilise teadlikkuse nähtava valguse sagedusriba on palju kitsam kui kunagi varem, sest valitsev RNA on DNA saatja-vastuvõtjad endale allutanud. Maa inimesed nägid enne Häkkimist palju kaugemale praegu nähtamatutesse aladesse, igatahes mulle on selge, miks nähtavale valgusele on jäetud nii naeruväärselt ahtake sagedusriba.

Muistsed tekstid tunnistavad, et “jumalad elasid meie keskel” ning et need “jumalad” viibivad ikka veel seal, kus need olid alati sagedusribas asunud. Ainult et meie ei näe neid enam. Keha-Mõistuse arvutisse on geneetiliselt paigutatud tulemüür, mistõttu see ei dekodeeri nende sagedusriba enam samamoodi nagu kunagi varem. Täpselt sama põhimõtet rakendas Hiina valitsus Internetiga. Hiina arvutisüsteem on varustatud tulemüüriga – niinimetatud Suure Hiina tulemüüriga –, et see ei dekodeeriks neid üleilmse võrgustiku suuri osi, milles sisalduvat informatsiooni ei taheta rahvale näidata. Samamoodi on tehtud inimkonna kui tervikuga. Arhondid ei taha, et meie silmad, pigem küll mõistused, avaneksid tõele, mis teeb meid vabaks. Üks rahvatarkus kinnitab: “Silmad on kasutud, kui mõistus on pime.” Matrixi Häkkimine sümboliseerib lausa fantastilises ulatuses seda, mida taotlevad arhondid – pettust.

Gnostikud ütlesid, et Demiurg ja tema arhondid domineerisid päikesesüsteemi, kui mitte Maa üle. Ja nad ütlesid, et Maa ei pärinenud algselt sellest süsteemist, vaid tõmmati sinna ja vangistati. Nad ütlesid, et Päike, Kuu ja Maa olid algul kujundatud kolme keha süsteemiks. See toetab minu raamatus “Remember Who You Are” öeldut, et Maa “ei pärine nendest paikadest”. Kindlasti on tõsi, et Maa, Päikese ja Kuu puhul ilmneb erakordseid matemaatilisi ja geomeetrilisi seosed ning “kokkulangevusi”, mida pole märgata päikesesüsteemi teiste kehade juures – vaadake mu raamatuid “Remember Who Are You” (“Meenutage, kes te olete”) ja “Human Race Get Off Your Knees” (“Inimrass, tõuse põlvedelt”). Tahan öelda, et vaadakem Maad. Miks erineb see nii erakordselt ülejäänud päikesesüsteemist? Gnostikute tekstide järgi elasid inimesed orgaanilises maailmas, aga arhontide maailm oli anorgaaniline. Anorgaanilise definitsioonide järgi puuduvad selles süsivesinikrühmad ning see ei teki normaalsel kasvamisel, ainult tehislikult. Just nõnda kirjeldasid gnostikud arhonte.

Füüsikud: “Me elame arvutisimulatsioonis”

Nüüd küsivad juba isegi peavoolu teadlased sageli, kas ehk meie reaalsus on simulatsioon, sest see on vaadeldava ainus arukas selgitus. Saksamaa Bonni ülikooli füüsikud teatasid 2012. aastal, et nad on avastanud andmeid, mille järgi universum on arvutisimulatsioon. Nad rõhutasid seda artiklis “Constraints on the Universe as a Numerical Simulation”, et simulatsiooni olemine loob oma “füüsika seadused”, mis piiravad võimalust. Just seda olen ma oma raamatutes juba aastaid rääkinud.

Kust pärinevad füüsika seadused? Klõps, klõps klaviatuuril ja siis vajutus sisestusklahvile. Programmi kirjutajad otsustasid, missugused need peaksid olema. Just sellepärast juhtub inimeste kehavälise kogemuse (Häkkimise) puhul nõnda, et nad tajuvad sootuks teistsugust reaalsust, milles ei kehti ainsatki piirangut nagu varem. Teadlased räägivad fenomenist nimega Greisen-Zatsepin-Kuzmini piir (ehk GZK), mis on ilmselt kosmilise taustkiirguse vastastikmõjust tekitatud kosmiliste osakeste piir.

Bonni ülikooli artikkel väidab, et see “kitsendusmuster” peegeldab seda, mida võib täheldada arvutisimulatsiooni puhul. Selle järgi oleme meie nagu vang pilkaselt pimedas kongis, kes küll ei näe oma vangla “müüre”, kuid võib neid füüsika abil tuvastada. Seegi on kooskõlas minu aastate jooksul kirjutatud raamatutega, milles olen kirjeldanud meie simuleeritud “häkitud” reaalsuse sageduse/võnkumise “müüre” ning öelnud, et äärmine piir on see, mida nimetatakse valguse kiiruseks (ametlikult 299 792 km sekundis). Albert Einstein väitis, et see olevat suurim võimalik kiirus, kuid see pole nõnda. Kogu Võimalikkuses pole olemas kõige kiiremat ega aeglasemat. Einsteini valguse kiirus on Matrixi, võltsreaalsuse piir. Vaatasin terve tunni BBC “teadusprogrammi”, milles arutati suurima arvu üle, ehkki Kogu Võimalikkuses ei ole suurimat arvu ega ka vähimat. Aga null? See on ainult üks inimese kontseptsioon manipuleeritud reaalsuse ahtakeses sagedusribas.

Võib-olla väärib see lause meenutamist alati kui keegi väidab, et miski on võimatu – “ainult üks inimese kontseptsioon manipuleeritud reaalsuse ahtakeses sagedusribas”. Valguse piirile lähenedes juhtub nii mõndagi kummalist, “aja” kulgemine näib aeglustuvat, ilmneb muidki fenomene, sest antud punktis lõpeb Matrix ja algab selletagune reaalsus (kohtuvad kaks eri sagedusel opereerivat väga erinevat informatsioonivälja). Valguse kiirus on piir, kus lõpeb keha-arvuti reaalsuse teadliku dekodeerimise võime, ja just seetõttu kipub nii mõndagi untsu minema. Mida rohkem me usume, et valguse kiirus on suurim võimalik kiirus, seda enam kujuneb sellest meie reaalsusetunnetus. Siis saab meie reaalsusetundest meie kogetud (dekodeeritud) reaalsus. Just samal põhimõttel sisendab hüpnotisöör vääruskumist (reaalsuse tunnetamist) ning siis kogeb katsealune seda uskumust – nagu Tom, kes ei näinud oma tütart.

Inimesi programmeeritakse nõnda, korrates lakkamatult “fakte”, mis pole midagi muud, kui võltsoletused võltsreaalsusest. Me ületame valguse kiiruse kohe, kui lakkame uskumast, et see on võimatu. Mõtelge miilijooksule ajaga alla nelja minuti. Peeti võimatuks läbida see vahemaa neljast minutist lühema ajaga, aga kui keegi kärpis seda piiri kas või sekundi murdosa võrra, siis tegid teised peagi samuti. Kontrollisüsteem teab seda, küllap olete märganud, et kui keegi ükspuha millal ütleb, et miski on liikunud valgusest kiiremini, siis ründab “teadlaste” koorekiht teda otsekohe oma kõrgustest.

Viie meele ja Keha-Mõistuse lõksu sattunud inimesed on suletud Matrixisse, aga need, kes on sellest sagedusribast kaugemal Teadvusele/Teadlikkusele avatud, näevad ja mõistavad seda, millega viiemeelelised ei tule toime. Nood nimetavad teisi hulludeks, sest oma tajumispunktist – simulatsioonis – ei suuda nad öeldut hinnata ega teadaolevaga seostada. Oxfordi professor Nick Bostrom oletas 2003. aastal, et võib-olla elame me arvutisimulatsioonis, ning kaalutles selle loomiseks “arvutamisvahendeid”. Bonni ülikooli teadlaste meeskond alustas sedasama, luues universumi pisiversiooni, mis on isegi nanoskaalal mõõdetavast väiksem. Interneti-artiklis on öeldud:

Otsitava signatuuri isoleerimiseks simuleerivad füüsikud kvantkromodünaamikat (QCD), sest just selle teooria põhjal tekitab looduse fundamentaaljõud prootonite ja neutronite ning tuumade ja nende osakeste tugeva interaktsiooni. Aegruumi kontiinumi asendamiseks arvutavad nad tillukeste, tihedalt paiknevate kuubikujulise “võredega”. Nad nimetavad seda “võre standardteooriaks”, mis loob mateeria enda olemusest uusi nägemusi.

On huvitav märkida, et need teadlased peavad oma simulatsiooni palju võimsamate versioonide eelkäijaks. Siis saab kunagi genereerida molekule, rakke ja koguni inimesi endid. Esialgu aga huvitab neid kosmoloogiliste protsesside täpsete mudelite loomine – ja püütakse leida tegureid, mis võivad seada simulatsioonidele rangeid piiranguid.

Sel eesmärgil on nad uurinud võimaliku kandidaadina Greisen-Zatsepin-Kuzmini (GZK) piiri – suure energiaosakeste spektri järsku lõppu. GZK piir on eriti paljutõotav, sest see käitub QCD-mudelis üsna huvitavalt.

Ja see võibki ilmutada füüsikute otsitut – osutust, et keegi on tõepoolest eesriide taga varjul.

Ühendriikide füüsikateoreetik, Marylandi ülikooli John S. Tolli õppetooli professor ning stringi- ja osakesteteooria keskuse direktor James Gates avaldas 2012. aastal ajakirjas Physics World artikli, milles samuti kirjeldas, kuidas tõendid viitavad tõigale, et meie reaalsus on justkui filmist “Matrix” pärit simulatsioon. Ta kinnitab, et ta on koos oma uurimisrühmaga avastanud universumi koes võrrandeid, millesse on sisestatud digitaalandmetega arvutikoode (mina nimetan seda Häkkimiseks). Need esinevad arvutites kasutatavas binaarkoodis (1 ja 0) ning ta tunnistab: “Meil pole aimugi, mida need seal teevad.” Võin talle arusaamiseks abi pakkuda. Ta ütles, et arvutikoodide avastamine aitab kinnitada, nagu elaksime simulatsioonis, ning nüüd on ta need leidnud. Ta nõustus, et see, mida me nimetame “looduseks”, on redutseeritav arvutikoodides peituvateks võrrandikompleksideks.

Arvutitesse ja muudesse elektronseadmetesse on integreeritud veaparanduskoodideks või blokeerimiskoodideks nimetatavaid matemaatilisi jadasid, mis taastavad andmete originaalseisundi, kui miski peaks ülekande ajal muutuma või sellesse sekkuma. Gates ja tema meeskond leidsid meie reaalsuse koes need jadad, kuid ei mõista, milleks neid seal vajatakse. Mina võin sellele küsimusele lihtsalt vastata: sealsed korrigeerimiskoodid peavad tagama Matrixi stabiilsuse – Häkkimise püsimise – ning välja filtreerima kõik muud andmed (mõtetest või Matrixi-välistest allikatest pärit informatsiooni), mis ohustavad Häkkimise digitaalkude, kaitstes nõnda Matrixit.

Siiski leidub tugevaid, mõjukaid energiatasandeid – avardunud Teadvus, kuhu Matrix ei pääse –, millega need koodid ei tule toime. Kui inimesed virguvad, kogedes mõjukamaid visioone endast ja reaalsusest, siis väljendub laineefekt samuti digitaalselt. Jõudnud mõne avardunud teadlikkuse kollektiivse kriitilise massini, peab Matrixi kangas hargnema ja Häkkimist pole enam. Ajakirjas Nature’s Scientific Reports avaldatud uurimus samastas universumi hiiglasliku ajuga. See väitis, et universum areneb samamoodi nagu Internet ja inimaju. Jah, tõepoolest, sest universum on Kosmiline Internet – või meie juhtumi puhul Häkkimine – ning inimese aju on Kosmilise Interneti väiksem versioon põhimõttel: nagu üleval, samamoodi on ka all. Selle uurimuse kaasautor, California San Diego ülikooli teadlane Dmitri Krioukov, ütles: “Füüsiku jaoks on see vahetu signaal, et arusaamises, kuidas loodus toimib, on midagi puudu.” Puudub nimelt arusaamine, et tegemist on arvutiprogrammiga – “nägemusega” mis häkkis nägemusse. Ühendriiklasest kirjanik ja luuletaja Edgar Alan Poe kirjutas, et kõik, mida me näeme või arvame nägevat, pole muud kui unenägu unenäos, ja Morpheus ütles filmis “Matrix” selle kohta nõnda.

Kas oled kunagi näinud unenägu, Neo, mis oli sinu meelest nii veenev, et pidasid seda reaalsuseks? Mis siis, kui sul ei õnnestunud ärgata sellest unenäost? Kuidas eristaksid unenäo maailma reaalsest maailmast?

Kui palju siis lubab Matrixi Häkkimine meil näha “reaalset maailma”? Mida rohkem minu Teadlikkus avardub, seda kindlamalt väidan, et mitte põrmugi, või vähemalt mitte selles mõttes, et tajutakse originaali selle algupärasel kujul. See, mida me näeme (dekodeerime) on vilets koopia originaalist, millega on pidevalt manipuleeritud, seda muudetud ja moonutatud, et piirangute ulatus ja mõistuse petmine oleksid üha suuremad. Kindlasti olen oma eluajal vaadanud palju kordi taevasse ja imestanud, kas see kõik on lihtsalt projektsioon.

Mäletan selgesti, kuidas ma poisikesena käisin 1950. aastatel Londoni planetaariumis, kus mind tabas vapustus, kui tuled kustusid ja kuppellakke projitseeriti öötaevas. See tundus olevat ülimalt “reaalne” ja see hetk ei lahkunud minust kunagi, nagu ma kirjutasin raamatus “Remember Who You Are” (“Ära unusta, kes sa oled”). Sama tunnet kogesin, vaadates filmi “Trumani show”. Jim Carrey mängitud peategelane sündis seebiooperi hiiglaslikule võtteplatsile, kuid ta ei saanud seda kunagi teada. Ta pidas seda reaalseks, aga kogu tema kasvamise ajal jälgis teda telerist “tegelik” maailm, mida ta polnud kunagi näinud. Lõpuks ta mõistis, et elab hiiglasliku kupli all ning et päikese ja kuu tõusmine ning loojumine, öö ja päeva vaheldumine, oli lihtsalt tehnikavahenditega loodud illusioon. Juhtimismoodul, kust kõike toimuvat suunati, sarnanes meie Kuuga, mis oli igati asjakohane, nagu me peagi näeme.

Esimese Moosese raamatu loomisloos mainitud “taevalaotus” tähendab tegelikult “päratu suurt kuplit” ning “taevalaotuse taga” on selles kontekstis “teisel pool Matrixit”; teisel pool “päratu suurt kuplit”. Piibli uuemates väljaannetes kasutatakse sõna “kuppel”.

Ja Jumal ütles: “Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!” Ja nõnda sündis.

Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed. Ja jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest. Ja Jumal nägi, et see hea oli. Siis sai õhtu ja sai hommik, – neljas päev.

Esimene Moosese raamat 1:14-19.

Matrix blokeerib informatsiooni, mida inimesed normaalselt dekodeeriksid, ning asendab selle väärinformatsiooniga, mis dekodeeritakse reaalsusena. See pole sugugi nii raske, nagu võiks arvata; samasugune blokeerimismehhanism näib toimivat Maa atmosfääris. NASA võrgulehel on öeldud:

Maa atmosfäär on otsekui läbipaistmatu tõke suurema osa elektromagnetkiirguse spektri teel. Atmosfäär neelab olulise osa ultraviolettkiirtest lühema lainepikkusega kiirgusest, olulise osa infrapunakiirguse ja mikrolainete vahelisest sagedusribast ja peaaegu kõik pikad raadiolained. Seetõttu jäävad raadioastronoomidele ainult lühilained, mis tungivad läbi atmosfääri ning kannavad informatsiooni universumist meie Maal asuvatele instrumentidele.

Peamist sagedusriba, mis pääseb läbi atmosfääri, nimetatakse raadioaknaks. Sinna mahuvad sagedused vahemikus umbes 5 MHz (viis miljonit hertsi) kuni 30 GHz (30 miljardit hertsi). Selle akna madalama sagedusega osa ahendavad signaalid, mida ionosfäär kosmosesse tagasi peegeldab, suurema sagedusega osa aga raadiolainete neeldumine atmosfääri veeaurus ja süsinikdioksiidis.

Analoogtelevisiooni saadetes kasutatav tehnoloogia takistab meil nägemast selle sagedusribas terveid galaktikaid. Ühendkuningriigi peavoolu teadusajakiri New Scientist teatas, et hakati lausa võidu uurima galaktikaid, mis ilmusid äkki nähtavale sagedusvahemikus 700 kuni 800 megahertsi, kui USA läks analoogtelevisioonilt üle digitaalsele. Ajakiri nimetas seda ainulaadseks võimaluseks näha galaktikaid mainitud sagedusribas, enne kui senised analoogtelevisiooni sagedused jagatakse teistele tehnoloogiatele. Terved galaktikad olid jäänud nähtamatuks lihtsalt sellepärast, et ameeriklased vaatasid telesaateid, aga arenenumate tehnikateadmistega inimesed ei saanud seetõttu jälgida galaktikaid? Ütlen, et seda tehti Matrixi huvides.

Londoni kuningliku ülikooli kolledži ja Loode-Inglismaa Salfordi ülikooli teadlaste töörühm juba arendab “aegruumi keepi”, mis manipuleerib valgusega ja varjab vaatleja eest terveid sündmusi. Näiteks räägivad nad, et murdvaras võib tungida hoonesse, avada seifi, varastada, mida hing ihaldab, ja lahkuda, aga turvakaamerad näitavad, et uks on kogu aeg suletud. Selleks kasutatakse mingeid “metamaterjale”, mis sekkuvad spetsiifilistel lainepikkustel valgusse nõnda, et valgus (lihtsalt informatsioon) paindub valguse spektri teatud värvi kiirtes (sagedustel) ümber objekti. Meie näeme esemeid ainult siis, kui valgus neilt peegeldub, just seetõttu muudavad metamaterjalid need objektid meile nähtamatuks. Meedias selgitati seda nõnda.

Mainitud teooria lähtub sellest, et tsenseeritakse sündmusteahelat, mida me tajume silma võrkkestale langevate valguseosakeste footonite voona. Kiuoptika karakteristikute kasutamisel saab aeglustada footonite voogu, korrigeerida sündmusi ja neid uuesti kokku traageldada…

Päike kiirgab footoneid koos paljude muude informatsioonivormidega, aga Matrix blokeerib seda informatsiooni ning kodeerib selle ümber, et edastada meile väärinformatsiooni, seega ka vääralt dekodeeritud reaalsust. Metamaterjalide keeles rääkides Matrix “tsenseerib sündmusteahelat” ja “sekkub spetsiifilistel lainepikkustel valgusse”.

Allikas: David Icke’i “Meelepetted”, Matrix Kirjastus 2014 (The Perception Deception, 2013)

Soovijatel on võimalik eestikeelset raamatut peagi ette tellida kirjastuse Facebooki lehekaudu.

Kuula ka David Icke intervjuud Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”:
1. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 19.05.2013);
2. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 26.05.2013).

Pilt: davidicke.com

Toimetas Mariann Joonas