Foto: Telegram.ee + Canva.com

Keemiapilvede teema leiab aina laiemat kõlapinda nii nende uskujate kui ka skeptikute poolt, kes on omakorda loonud mitu veebilehte (ka eesti keeles), et seda teooriat ümber lükata. Telekanalis Discovery Channel käsitleti seda teemat juba aastal 2007. Dokumentaalsarjas “Best Evidence” (e. k parim tõendusmaterjal) uuriti paljude spetsialistide seisukohta, küsitledes mõlemat osapoolt – nii neid, kes usuvad keemiapilvede olemasolusse kui ka teadlasi, kes suhtuvad teemasse väga skeptiliselt.

2007. aasta veebruaris eetris olnud dokumentaalsaates püstitatakse küsimus, kas osa kondensatsioonijälgi võivad olla midagi enamat kui jäätunud kütusejäägid ja veeosakesed. Kondensjälgi tuntakse juba lennunduse algusaegadest – need tekivad siis, kui kuumad gaasid lennuki mootori väljalaskeavast kohtuvad niiske ja külma õhuga atmosfääris, moodustades valgetest jääkristallidest joonpilved.

Need võivad olenevalt atmosfääritingimustest ja lennukõrgusest püsida mõnest minutist paari tunnini. Lennundusspetsialistid leiavad, et suur kondensjälgede hulk on seotud vaid suurenenud lendude hulgaga. Kuid paljud inimesed usuvad, et selle taga on vandenõu, mille kohaselt pihustatakse lennukitelt õhku kemikaale, mille eesmärgiks on globaalse soojenemise vastu võitlemine.

Kas suur eksperiment või lihtsalt joonpilved?

Üks inimene, keda saates intervjueeritakse, on endine USA põllumajandusministeeriumi töötaja Rosalind Peterson, kes on veendunud, et keemiapilvede näol on tegemist suure eksperimendiga, mida tõestab ebaharilikult kõrge raskemetallide ja kemikaalide saaste tase siseveekogudes. Petersonil on suur hulk fotomaterjali lennukijälgedest, mida tema peab keemiapilvedeks.

NASA teadlane Patrick Minnis, kellele neid pilte näidati, aga leidis, et tegemist on lihtsalt muljetavaldava fotomaterjali kogumikuga, mis näitab, kui erinevaid vorme joonpilved võtta võivad – ei midagi enamat.

Ajakirjanik William Thomas räägib sellest, kuidas keemiapilved esinevad piirkondades, kus muidu lennuliiklus on äärmiselt harv. Ilmastikuga manipuleerimine (geoengineering) on kontseptsioonina teada juba 1990-ndate algusest. Kui atmosfääri ülemistesse kihtidesse pihustada alumiiniumoksiidi, peegeldaks see päikesekiirgust osaliselt tagasi. Väidetavalt ei ole seda teooriat reaalselt rakendatud.

Kõiki pooldajate argumente on võimalik ümber lükata

Lisaks globaalse soojenemise küsimustele on ilmastiku manipuleerimise võime väga suur eelis sõjaolukorras. Vietnami sõjast on teada operatsioon Popeye, mille käigus pihustati Vietnami kohal taevasse hõbejodiidi, mis tekitas pilvi ning pikendati sel moel tavapärast vihmaperioodi 30–45 päeva võrra.

Saate käigus võtsid Ketteringi ülikooli teadlased ette tavalise lennukikütuse testimise, et leida, kas see on rikastatud selliste ühenditega, mis võiks keemiapilvi tekitada. Kõrgetasemelise tehnoloogia abiga testiti kinnises ruumis lennukikütuse põlemise jääke ning järeldati, et tavalises lennukikütuse jäägis ei leidu alumiiniumi ega olulises koguses väävliühendeid.

Teadlased tõid katse nõrga küljena välja selle, et testiti ainult ühte tavalist lennukikütust. USA sõjalennukites kasutatavat kütust dokumentaalsaate tegijatele testimiseks ei võimaldatud.

On teada, et militaarvaldkonnas kasutatakse alumiiniumiga kaetud imepeenikesi fiiberklaasi kiudusid, mis peegeldavad tagasi radarisignaali ning suures koguses väljastatuna võivad moodustada pilve, mis ajutiselt peidab lennuki radari vaateväljast. Seda on kasutatud II maailmasõjas radarile eksliku signaali saatmise meetodina. See ei ole kütuselisand, vaid väljub spetsiaalsest avast lennuki all. On võimalik, et seda kasutatakse ka ilma muutmise eesmärgil.

Saate kokkuvõttes tõdetakse, et iga argumenti, mida keemiapilvede teooria pooldajad toovad, on skeptikute poolt võimalik ümber lükata. Kuid ei ole kahtlust selles, et keemiapilvede eksperimentideks vajalik tehnoloogia ja seadmed eksisteerivad. Ilma USA valitsuse täieliku avatuseta selles küsimuses ei ole keemiapilvede olemasolule lõplikku vastust.

Allikad: Discovery Channeli keemiapilvede dokumentaal osa 1, osa 2 ja osa 3

Toimetas Katrin Suik