Telegramiga võttis ühendust üks 27-aastane Eesti muusik, et rääkida meile lugu oma kohtumisest reptiilidega. See ei ole nali ja Martin ei ole ka mingi naljamees. Tegu on palju reisinud ja näinud tervislikku eluviisi järgiva mehega, kes on muusikamaastikul tegev olnud kümmekond aastat. Martin astus toimetuse uksest sisse šikis ülikonnas ja selgitas, et saabus just ühelt natukene tõsisemalt ärikohtumiselt. Kuna reptiilide teema on paljude jaoks liig mis liig, siis Martini ärisidemete säilimise nimel me ta perekonnanime ei avalda. Tuletame siinkohal meelde, et paljude uurijate, ka David Icke’i arvates, ei ole reptiilid mitte füüsilised, vaid pigem vaimsed olendid, kes elutsevad meist erineval sagedusel. Ja nendele sagedustele pääsemiseks on olemas erinevaid meetodeid.

NB! Siinkohal mainime etteruttavalt, et me ei propageeri ebaseaduslikke aineid, vaid anname lihtsalt Martinile võimaluse kogetut teistega jagada. Lisaks soovitame intervjuud lugeda vaid juhul, kui suudad olla avatud ideele, et kõik on võimalik.

Nii, Martin, andsid mõista, et kohtusid reptiilidega. Räägi, kuidas see juhtus?

Alustan siis algusest. Ma olin Tartus ühel sõbrannal külas, kus toimus väikene pidu. Jõime veini ja pidutsesime hommikuni. Kella viie ajal hommikul hakkasid inimesed juba laiali minema, kui üks sõber ütles, et tal on LSD-d. Ma ei olnud seda kunagi varem teinud ja otsustasin proovida. See oli nagu postmark, mille panin keele peale ja see sulas ära. Ma arvan, et umbes pool tundi läks mööda, kui tulid esimesed visuaalid. Kardin hakkas liikuma ja erinevaid mustreid võtma. Siis läks tripp edasi, olid veel mingid hallutsinatsioonid ja hetkeline paanikahoog. Mingi hetk tundsin, et hakkan meie sagedusvahemikust ära minema – sellest meie reaalsusest, kus me elame.

Ühel hetkel käis klõks ja olin mujal. See oli selline futuristlik ruum, millel olid valged seinad ja must lagi. Ning kui sinna ruumi sattusin, ilmusid minu ette reptiilid, nägin neid väga selgelt. Ma ei rääkinud nendega, pigem toimus telepaatiline suhtlus. Tundsin nende emotsioone, nende mõtteid, ja tundsin, kuidas nad naersid inimeste üle. Umbes nii, et “me oleme teist kõrgemad, me teeme, mida me tahame”. Lisaks nägin nendega koos naermas ka George Bushi nägu, mis on iseenesest juba omaette väga naljakas. See nägu ei olnud kogu aeg seal, aga vahepeal ilmus reptiilide sekka. Nad olid kampas ja irvitasid selle kõige üle, mis meil siin toimub.

Kui palju neid oli?

Neid oli kaks-kolm. Pluss siis vahepeal George Bush, kes ka naeris, aga see oli nii reaalne kõik, et ma absoluutselt ei mõtleks sellist asja välja. Selles mõttes, et emotsionaalselt oli see väga-väga raske ja kurnav. Nad lasid kogu aeg oma keelt suust välja ja nende olek oli hästi üleolev. Ma tundsin seda. Ja nad seisid minust umbes poole meetri kaugusel.

Millised nad välja nägid?

Nad olid minust pikemad. Ma olen 1.82, nii et minust natukene pikemad. Neil olid suured mustad silmad ja hallikasvalge nahk, mis natukene helendas. Pikk saba oli neil ka ja nad seisid kahel jalal.

Kas neil silmades oli see mao piklik pupill ka?

Vot seda ei olnud. Minu meelest olid lihtsalt suured mustad silmad.

Olid nad kurja näoga?

Ei olnud kurja, pigem üleoleva. Neil oli selline olek, et nad on kõrgemast soost, kõrgemast klassist. Kurjad nagu ei olnud.

Kas nad tundusid sulle füüsilised olendid?

Ei, pigem ei. Nad olid nagu hologrammid. See ei olnud reaalne füüsiline keha.

Aga kas sa ise tol hetkel nägid enda füüsilist keha?

Ei näinud. Nägin vaid enda ette.

Kas sa küsisid neilt ka midagi telepaatiliselt?

Ei küsinud. Ma lihtsalt olin seal ruumis sees ja olin mingis mõttes vaimustuses, et see tõesti eksisteeribki ja ma olengi teises sagedusvahemikus.

Kui kaua see kestis?

Ajataju oli mul suhteliselt kadunud, aga ma pakun, et seal teises reaalsuses koos reptiilidega olin ma kuskil kaks tundi.

Kas te olite kogu aeg selles samas ruumis?

Jah, me olime kogu aeg selles samas ruumis. Mingi hetk nad tahtsid mind kaasa võtta, et “tule, ole meiega”. Aga ma võitlesin selle vastu, ütlesin, et ma ei taha. Ja kui ma end lõpuks lahti kiskusin, olin ma tagasi selles toas, kus ma meie reaalsuses diivanile istuma olin jäänud. See oli kõik nii reaalne, et pärast mõtlesin veel mitu päeva tagantjärele, et misasi see olla võiks. See oli väga emotsiooniderohke minu jaoks ja ma lõpuks otsustasin, et tulen ja räägin sellest teile ja vaatan, mida teie arvate.

Tundsid sa hirmu ka?

Ei tundnud, kusjuures, ainult lõpus, kus nad tahtsid mind enda poole tõmmata. See hetk ainult. Aga ülejäänud oli hea.

Aga oletame, et sa oleksid nendega kaasa läinud? Mis siis oleks juhtunud, mis sa arvad?

Mul oli selline tunne, et nad tahtsid, et ma läheksin nende poolele ja töötaksin nendega koos, aga ma teadsin, et neil tegelikult ei ole ju häid kavatsusi.

Väga rets.

Jah, väga, väga rets. Ma ütlen ausalt. Ma nägin nii selgelt seda kõike. Ei olnud midagi ähmast, mäletan igat pisikest detaili.

Kõik oli sama selge kui praegu siin?

Jah, absoluutselt.

Kas teised inimesed olid samal ajal toas, kui sa teises reaalsuses ringi rändasid?

Ei, ma olin üksi. Alguses oli keegi, aga pärast kõik vajusid ära ja ma jäin üksi sinna tuppa. Kogu LSD-tripp kestis kokku ligi 12 tundi, aga see reptiilidega kohtumine võis olla hommikul kusagil 9–11 ajal. Pärast seda läks tripp edasi ja see oli pigem selline hea.

Aga muidugi, vaimselt oli see väga kurnav ja ma mõtlesin pärast tükk aega, et miks ja mida see minu jaoks tähendada võiks, ja mõtlesin, et kas see võiks olla lihtsalt kujutlusvõime ja minu mõtete pikendus. Aga lõpuks jõudsin järeldusele, et see oli minu jaoks nagu kinnitus, et see kõik on tõsi ja eksisteerib päriselt. Kuigi ma usun selliseid asju juba pikka aega, olen neid asju uurinud juba alates aastast 2006, aga siis ma tundsin, et see kogemus kinnitas, et see on tõde. Äkki LSD ja seened suudavadki nii-öelda viia teisele tasandile.

Ma pärast guugeldasin inimesi, kes on LSD ajal reptiile näinud ja väga paljudel oli hea asemel hoopis bad trip. Ühed kutid kirjutasid, et läksid peole ja kõik inimesed muutusid reptiilideks ja neil taheti mõistust röövida.

Kui sa mõtled nüüd selle peale tagantjärele, siis kas sa teed veel LSD-d? Sa ütlesid, et vahepeal tuli paanikahoog.

Ma arvan, et kunagi ehk jah, aga mitte kindlasti lähima kahe aasta jooksul, sest see on ikka vaimselt väga kurnav. Selle jaoks peab olema õige koht ja tunne, niisama ma seda teha ei taha. Aga kunagi kindlasti, et vaadata, mis siis juhtub.

Kas uurid seda teemast edasi?

Kindlasti.

Aga mida sa ütleksid inimestele, kes ütlevad, et need olid lihtsalt su hallutsinatsioonid ja sa oled ületõmmanud või midagi?

Ma arvan, et julgelt 80% inimestest arvab nii, et ära aja lolli juttu. Aga ma arvan, et see ei olegi kõigi jaoks. Vähemalt hetkel veel mitte. LSD ja seened ei ole kõikide inimeste jaoks. Kui sa oled väga ratsionaalne ja kahe jalaga maa peal, siis…

Aga minu jaoks oli see kindlasti kinnitus, et see kõik on tõsi.

Küsimuse juurde tagasi tulles ma ütleksin, et tuleks kas või korraks ennast vabaks lasta ja kas või mõttes eemalduda sellest süsteemist, et käime tööl ja teenime raha ja ostame korteri ja auto ja teeme lapsed ja elame õnnelikult elu lõpuni. Muidugi, see on elu, aga kas või korraks võiks end vabaks lasta ja mõelda, et mida kõike siin maailmas tegelikult veel võib toimuda… ja tegelikult toimub ka, olgem ausad.

Küsitlesid Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas

Toimetas Mariann Joonas

Pildid: alien-ufo-research.com, think-aboutit.com