Foto: erakogu

2014. aasta juulis andis sõltumatule ajakirjanikule Dark Journalist avameelse intervjuu endine USA õhujõudude seersant Niara Terela Isley, kes rääkis oma kogemustest nii maaväliste olendite kui sõjaväe esindajate poolt toime pandud inimröövide ohvriks olemisel, mille kohta ta on kirjutanud ka raamatu. Avaldame intervjuu kahes osas, täna keskendume rohkem mõistusekontrollile ja hallidele, teises osas saame lähemalt teada ka baasidest Kuul.

Alustame algusest. Palun räägi meile oma lapsepõlvest ja varasematest ebatavalistest kogemustest.

Sündinud olen Lõuna-Californias ja 11-aastasena kolisin Ohiosse. Kogemused said alguse juba enne kolimist ja jätkusid Ohios elades.

Nii et sul oli juba lapsepõlves mitmeid inimröövi ohvriks langemise kogemusi. Kas oled mõelnud, et miks nad sinu kasuks otsustasid?

Ma arvan, et põhjused olid seotud minu vanematega. See käib umbes nii, et kui sinu vanematel on olnud neid kogemusi, siis on väga tõenäoline, et ka sinuga hakkab see juhtuma. Sest neil on suur huvi meie pärilike omaduste vastu. Minu isa rööviti nende poolt ja sellega seoses hakkas ka mind see teema huvitama, lugesin lapsepõlves ka Erich von Dänikeni raamatuid. Aga jah, nad järgivad vereliine ja nad tunduvad eelistavat ürgsemaid ja algupärasemaid vereliine. Seetõttu nad valivad tihti just Ameerika põliselanike geenidega inimesi.

See meenutab mulle ufoloog John Keeli kirjutisi “meestest mustas“. Ta oli näidanud tulnukatega kohtunud inimestele erinevatesse rassidesse kuuluvate inimeste pilte ja kõige rohkem meenutasid neile nende poolt kohatud tulnukaid just laplased, Skandinaavia põliselanikud.

Kui sa vaatad mu silmi, siis nende kuju ja see volt siin näitab, et ma pärinen cherokee-indiaanlaste hulgast.

Nii et nad on jälginud sinu perekonda põlvkondade kaupa ja siis võtnud sinu sihikule. Aga milline mälestus sul on nendest varasematest kokkupuudetest tulnukatega?

Üks kõige vapustavamaid varasemaid kogemusi oli see õudusunenägu, kus mind jäeti üksinda tänavalaterna alla. Tookord ma ei mõistnud, et see oli reaalne inimrööv. Arvasin, et see oli lihtsalt painaja, mis lõppes sellega, et ma karjudes ärkasin. Aga see oli ainuke kord, kui ma kogu oma elu jooksul olen karjudes üles ärganud. See muutis asja kahtlaseks. Seetõttu meenutasin seda kogemust ufoloog Budd Hopkinsi hüpnoosiseansil ja selgus, et see oli tegelikult tõesti inimrööv. Hopkinsi jaoks oli reetlik seik, et mind minu mälestuse järgi jäeti unes üksinda tänavalaterna alla, sest väga tihti leiavad maaväliste olendite katsealusteks olnud inimesed end lamavat mingi laua või tasapinna peal heleda valgusallika all.