Ato-tehnoloogia on subatomaarsetel osakestel põhinev teadus, mis arenes välja 1980. aastatel USA Kaitseministeeriumi rahastatud projektist CARET ehk Commercial Application Research for Extraterrestrial Technology (Maavälise tehnoloogia uurimiskeskus äriliseks otstarbeks). CARET laboratooriumides Palo Altos Californias tegeleti väidetavalt maavälise tehnoloogia uurimise ja sellest koopiate tegemisega. Linda Moulton Howe intervjueeris saates “Coast to Coast AM“ endist sõjaväeautojuhti, kes oli 1990. aastate alguses tunnistajaks ato-relva katsetusele Somaalias Muqdishos.

Ato- on eesliide mõõtühikute SI-süsteemis, mis tähistab 10–18-kordset. Näiteks üks atomeeter on 10^–18 meetrit ehk 0,000 000 000 000 000 001 meetrit. Elektronide ja teiste subatomaarsete osakeste liikumist ei loeta mitte sekundites, vaid atosekundites ehk miljard miljardik sekundites. Niivõrd mikroskoopilist aega ei suuda inimene tajuda.

Esimene ametlik raport ato-tehnoloogia uuringutest avaldati 2011. aasta detsembrinumbris ajakirjas Science. Inglismaal asuva Bathi ülikooli uurijad kasutasid footon-kristallkiudu, mis oli umbes inimese juuksekarva paksune, et edastada valgusimpulsse, mis kestsid vaid ühe atosekundi. Seega on võimalik reaalajas subatomaarsel tasandil valgustada liikuvat elektroni.

Endise sõjaväelase tunnistus

Uurija Linda Moulton Howe esines 2012. aasta aprillis UFO-konverentsil Eureka Springsis Arkansases ja puudutas oma esitluses ka teadusajakirjas ilmunud lugu ato-tehnoloogia läbimurdest. “Peale seda tuli minu juurde üks endine USA sõjaväelane, kes teenis Somaalias Muqdishos aastatel 1993–1994. Ta rääkis, et kuulis terminit “ato“ esmakordselt 1993. aasta detsembris. Seda kasutas sõjaväeseersant, kirjeldamaks suunatud energiarelva, mida testiti salaja öösel kõrbes,“ räägib Linda Moulton Howe 2012. aastal USA raadiosaatele “Coast To Coast AM“ antud reportaažis.

Endine USA sõjaväelane Sam Jones (nimi muudetud) räägib, et oli Somaalias Muqdishos aega teenides sõjaväe autojuht. “Ühel öösel kutsuti mind välja ja öeldi, et peame sõitma lõuna poole. Olime kokku nelja autoga, minu auto ja üks veel ning kaks relvastatud Humveed, mis olid meie eskordiks. Muqdishos ei tohtinud sõjaväebaasist kunagi välja sõita ilma relvastatud saatjateta. Meie autodeks olid pikendatud kastiga M 927 veoautod. Nägin, et minu auto kastis on midagi suurt, millel oli presentkate peale tõmmatud, ja ma küsisin kohe, et mida me veame. Mulle vastati “ato“. Ma ei saanud täpselt aru ja küsisin: “Atol?“ – “Ei, ei, ato.“

Sain aru, et mulle ei plaanita kõigest rääkida ja küsisin, kuhu me sõidame, ja mulle öeldi, et lähme kõrbesse ühte asja testima. Minuga koos sõitsid autos aukraadi järgi otsustades üks seersant ja üks leitnant. Me sõitsime oma tavalisest treeningualast umbes kolm kilomeetrit kaugemale ja siis keerasime itta. Ühel hetkel kästi meil seisma jääda ja me peatasime autod. Parkisime oma veoautod ninapidi kokku ja teise auto kastist võeti kaablid, mis ühendati sellega, mis iganes oli minu auto kastis. Minul kästi jääda autosse.

Peale pooletunnist askeldamist auto kastis oleva seadeldisega kästi mul panna pea põlvedele ja end kinni katta, sest vaatepilt olevat üliere. Meile anti ka mingid erilised kaitseprillid, mis meenutasid päikeseprille ja öeldi, et peame need ka pähe panema. Siis anti käsk “Tuld!“ ja tajusin, et õhk läks ülikuumaks ja kuulsin kõva praksatust. Ma olin autos küürakil, käed ja prillid silme ees, kuid isegi siis tajusin, et kõik läks ülieredaks. Öösel on kõrbes suhteliselt jahe, umbes 10–15 kraadi, kuid sel hetkel läks õhk väga soojaks.

Nad ei lasknud mul vaadata, mis auto kastis on, aga pisut siiski piiludes nägin, et see oli suur kolmnurkne seadeldis, mis vaevu auto kasti ära mahtus.”

Mis materjalist see tundus olevat tehtud?

See oli tumehall, tüüpiline armee kaitsevärvi. Seda ei võetud autost välja ega liigutatud kordagi, ainult kasti äärelauad lasti alla.

Mis võis olla teises autos?

Ma oletan, et teises autos oli mingit sorti generaator või aku või kondensaator. Mis mind aga kõige rohkem jahmatas, oli see, mis ma nägin, kui läksime vaatama sihtmärki, mille pihta selle seadeldisega tulistati.

Kui kaugel oli sihtmärk?

10 miili (16 km) kaugusel.

10 miili kaugusel?

Jah. Nad kasutasid terminit DEW (directed energy weapon) ehk suunatud energiarelv, aga nad ei öelnud kordagi seda nime täispikalt välja.

Kas sa olid kunagi varem kuulnud suunatud energiarelvast, mis võimaldaks tulistada 16 km kaugusele?

See toimus enne internetiajastut ja sedasorti infot liikus vähe. Olin kuulnud mingitest väidetavatest “tähesõdade“ kosmoserelvadest ja midagi, mis on FBI-l olemas, aga mitte midagi konkreetset.

Sulle öeldi ainult, et tegemist on “atoga“, te sõitsite 16 kilomeetri kaugusele ja mida te seal nägite?

Seal oli umbes kahe meetri paksune kivi kamakas, millest oli läbi tulistatud korvpallisuurune auk.

Kas oskad arvata, kus see energiakiir oma teekonna lõpetas?

Ei tea, loodetavasti kuskil turvalises kohas.

Millised olid teiste inimeste reaktsioonid, kui nad seda nägid?

Nad üritasid teha pokkerinägu, kuid ma sain aru, et nad olid rahulolevad.

Kas nad kommenteerisid ka midagi?

Mäletan, et ütlesin ise neile, et see on väga lahe asi, millega saab pihta lasta ilmselt ükskõik millele väga suurelt distantsilt. Mainisin ka, et huvitav, kuidas maapinna kumerus seda energiakiirt ei seganud. Nad vastasid, et me tulistame läbi Maa.

Mis sa arvad, mida see tähendama pidi?

Ma küsisingi, et mis mõttes tulistate läbi Maa? Nad ütlesid, et kui sul on olemas konkreetsed koordinaadid, siis saab sellega pihta lasta isegi teisel pool maakera olevale objektile.

Kas sa küsisid detailsemalt, kuidas see saab võimalik olla?

Nad vastasid mulle täpselt samamoodi, et kui sa tead koordinaate, siis saad lasta läbi Maa täpselt pihta teisel pool maakera olevale objektile.

See kõlab arusaamatult…

Mulle samuti.

Idee, et mingit sorti relvaga on võimalik tulistada 12 000 km läbi Maa, kõlab mõistusevastaselt. Miks on selline relv vajalik ja kas see on tõesti võimalik?

Mina tean ainult seda, et selle relvaga saab lihtsa vaevaga pikalt distantsilt tulistada suuri auke läbi kivikamakate.

Kas sul on aimu, kuidas see tehnoloogia täpsemalt toimib?

Kahjuks mitte. Küll aga sain ma oma ülemustelt aru, et nad teadsid sellest palju enamat, kui mulle rääkisid. Ma ei tea, miks me seda seal katsetasime, kuid mulle öeldi, et ma sellest kunagi kellelegi ei räägiks. Kui ma Muqdishost tagasi koju naasin, pidin kirjutama alla 10-aastasele vaikimisvandele kõige kohta, mida ma Somaalias nägin ja kuulsin.

Kuula kogu  reportaaži (2. tund)

Allikad: Coast to Coast, Wikipedia, Examiner, Facebook, Earth Files

Fotod: officialglofix.com, globalcarbrands.com

Toimetas Hando Tõnumaa