Kuigi Päike on umbes 149 miljonit kilomeetrit Maast eemal, mõjutab selle pidev aktiivsus meie planeeti rohkem kui vaid valguse ja soojuse näol. Maad mõjutavad nii päikesetuul (päikesest lähtuv laetud osakeste voog), protuberants  kui ka päikeseloited  (coronal mass ejections – CME). Vähem märgatakse päikeseplekke (Päikese laike), kuigi neid seostatakse veelgi suurema vastastikuse mõjuga.

Päikeseplekid tekivad, kui Päikese pinna plasma ja taevakeha magnetväli osutavad teineteisele vastastikmõju. Need näevad välja nagu väikesed tumedamad alad, mis enamasti jäävad ekvaatorist üles- või allapoole, sest Päikesel on kaks poolust, ning pingelised jõujooned nende vahel. Mida rohkem Päikese tsükkel edasi läheb, seda rohkem ning lähedamal ekvaatorile tekib Päikese laike, sest tsüklilisus seisneb selles, et Päikese poolused vahetavad oma kohad.

Üks tsükkel kestab umbes 11 aastat ning 24. Päikese tsükkel pidi saavutama oma aktiivsuse tipu 2013. aastal. Päikese aktiivsust mõõdetakse selle pinnal esinevate päikeseplekkide järgi ning tänapäeval tegelevad sellega peamiselt Päikese mõju uurimse keskus (Solar Influence Data Analysis Center – SIDC) Belgias ja USA Riiklik Ookeani- ja Atmosfäärinähtuste Administratsioon (USA National Oceanic and Atmospheric Administration – NOAA).

Protuberants

Protuberants tekib, kui Päikese laikude vahelised väändunud jõujooned ristuvad ja taasühenduvad ning energia plahvatab väljapoole sellise jõuga, mis ületab miljonit vesinikupommi. Ka need järgivad sama, 11-aastast tsüklit ning tsükli tipul võib protuberantsi tekkida mitu korda päevas, kestusega 10 minutit. Kõige suuremad, X-klassi protuberantsid, mõjutavad Maad kõige enam. Need võivad põhjustada pikaajalisi radiatsioonitorme atmosfääri ülemises osas ning tekitada raadioside katkemist.

Foto: Wikimedia Commons / NASA Goddard Space Flight Center

Keskmise suurusega M-klassi protuberants võib põhjustada lühikesi raadioside katkemisi polaaraladel ja väiksemaid radiatsioonitorme. C-klassi protuberantsil on ainult mõningad märgatavad tagajärjed. Vaatamata nende suurusele ja energiale on protuberantsid enamasti optiliselt nähtamatud.

Vaata videoklippi Päikese protuberantsist siit.

Päikeseloited

Päikeseloited tekivad siis, kui protuberantse põhjustavad väändunud jõujooned on nii moondunud, et nad lagunevad ja taasühenduvad teistest punktidest. Tühimikud ei hoia enam Päikese plasmat selle pinnal ning plasma plahvatab loidetena kosmosesse. Kulub mitu tundi, et loide ennast Päikesest lahti saaks tõmmata, aga kui see juhtub, omandab see liikumiskiiruse kuni 1000 km tunnis. Nii nagu ka protuberantsi puhul, kui loited on Maa suunas, jõuavad osakesed 8 minutiga meieni, aga muidu võib see võtta 1 kuni 5 päeva aega.

Kui päikesetormist tulenev energia jõuab Maa lähedusse, asuvad meie atmosfääri ülemises osas paiknevad laetud osakesed sellega reageerima ning tekivad virmalised. Päikesetuul võib samuti virmalisi tekitada, aga need pole nii pidevad ja nii uhked kui päikesetormist tekkinud põhjavalgus.

Vaata videot siit.

NASA päikesekilbi projekt

1859. aastal asusid kaks Suurbritannia amatöörastronoomi, Richard Carrington ja Richard Hodgson, iseseisvalt uurima protuberantsi, mis põhjustas kõigi aegade suurema geomagnetilise tormi, mida on kunagi jäädvustatud. Virmalised, mida tavaliselt näeb keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel, olid näha troopilistel laiuskraadidel.

Foto: Wikimedia Commons / United States Air Force /Senior Airman Joshua Strang

Telefonioperaatorid teatasid, et nad said telefonidest elektrit ning isegi kui need võeti elektriühendusest ära, oli siiski võimalik sõnumeid edastada, sest atmosfääris olev vool toitis seadmeid edasi. Oleks see n-ö Carringtoni sündmus toimunud tänapäeval, oleks selle tagajärjed olnud ulatuslikumad, kuna tänapäeval ollakse suures sõltuvuses elektroonikast ja elektrivõrgustikust.

NASA töötab välja päikesekilbi projekti, et anda hoiatusi elutähtsatele süsteemidele, kui Maad mõjutavad päikeseloited aset leiavad. Asjakohane hoiatussüsteem võimaldab vajadusel satelliite ja muid suuri olulisi elektriliseadmeid lühikeseks ajaks välja lülitada. Tulemuseks oleks lühiajaline, kontrollitud elektrikatkestus, mis hoiaks ära võimalikud pikemad elektrisüsteemi häiretest põhjustatud elektrikatkestused.

Allikad: Space.com, Fractal Enlightenment

Foto: Wikimedia Commons / NASA / Conscious

Toimetas Marlen Laanep