Foto: Ilja Aksjonov

Avaldame 2. osa loodusravi terapeudi ja kahe lapse ema Merle Martinsoni 4-osalisest kooliteemalisest artiklisarjast. Teine osa keskendub lapsevanematele: kui laps kaotab vanematega sideme ja vanem lükkab vastutuse õpetaja kaela, siis on probleemid kerged tekkima. Kuidas neid probleeme lahendada?

Koolisüsteemist rääkides ei saa me üle ega ümber lapsevanematest. Praegu kehtib suures osas süsteem, et saadan oma lapse kooli ja ootan, et seal temast inimene vormitakse. Kogu vastutus jäetakse õpetajale, kes siis toimetabki vastavalt oma äranägemisele. Nii kasvatab sinu lapse üles ja mõjutab tema mõttemaailma täiesti võõras inimene, kelle väärtused ei pruugi sinu omadega üldse ühtida.

Lapsevanem kaotab sideme oma lapsega

Tegelikult ei ole normaalne, et noorukid oma vanemad kõrvale lükkavad ning nendega üldse tegemist teha ei soovi. See ei ole paratamatus, vaid meie, täiskasvanute valikute küsimus. Sellel on palju erinevaid põhjuseid, aga üks suur on just see, et laps antakse kasvatada koolile. Laps kaotab sideme oma perekonnaga ning lõpuks ongi nende vahel nii sügav kuristik, et lapsevanem ei tunnegi enda last. Olulisimaks elus muutub sõpradega suhe, sest ka õpetajad ei ole vastuvõetavad teejuhid, kuna nad ei oska sellist suhet luua.

Ainus, mis on olnud lapsevanematele oluline – peaasi, et hinded on korras. Nii on ju mugav. Keegi ei kontrolli ka materjale, mille järgi koolis õpetatakse ning sageli on ka teadmised seetõttu väga iganenud, sest ei ole teisi täiskasvanuid, kes võiks tuua mingeid värskemaid ideid ja vaatenurki. Sirvides läbi õpikuid, leiab sealt üsna palju ammu ümber lükatud teadmisi.

Ma pean pidevalt lastele seletama, et testis peaksid vastama nii, et hinnet saada, aga tegelikult on see teadmine juba ümber lükatud. Süsteem ise sööb kogu aeg igasuguse arenguvõimekuse ära, sest vastama pead sa hindele ja vastavalt sellele, mis raamat ette annab.

Kahju on vaadata, et mitte kedagi – ei õpetajat ega lapsevanemat praegu ei huvita, kas sisuliselt saadakse asjadest aru ning osatakse õpitut rakendada enamaks kui järgmise päeva kontrolltööks. Kogutakse vaid häid saavutusi testi hinnetes, aga loogilist mõtlemist isegi ei osata küsida. Jah, eks sealgi on juba komistuskiviks see, et kõigil ongi ettekujutus just sellisest tuupimisest ning koolist, sest ise on saadud aastate pikkune väljaõpe, et just nii see peab olema ja ei kuidagi teisiti.

Hirm “autoriteetidele” vastu hakata

Lapsevanemate suureks murekohaks on ka hirm õpetajate ees. Me olemegi sisuliselt koolis nii ära rikutud, et enda lapsi me ka kaitsta ei julge – ka siis, kui selleks ilmselge põhjus on. Sageli ei julge me elus ühelegi autoritaarsele inimesele vastu hakata, sest maast madalast on koolipingis selle eest karistada saadud – kas hinnete või verbaalse ja vahel ka füüsilise vägivallaga.

Ma istusin oma laps esimesel kooliaastal päris palju koolimaja koridoris ja ainuüksi tähelepanekud 1. korruse kohta paneks iga mõistliku inimese juukseid katkuma, millist käitumist õpetajad endale lubavad lastega suheldes regulaarselt. Laps ei tea, et see ei ole õige, sest talle on kooli minnes antud käsk, et õpetajat peab kuulama.

Me peaksime need käsud tühistama ning ütlema, et keegi – olenemata vanusest, ametikohast jmt – ei tohi sinuga kunagi halvasti kõneleda. Me ise ei laseks küll endaga nii rääkida, sel moel, nagu õpetajad lastega suheldes kasutavad – seal oli ikka iga nädal mitu kahtlase väärtusega käitumist kuulda ukse tagant.

Me õpetame oma lapsi, et ei käituta nii, nagu sa ei soovi, et sinuga käitutakse, aga me peame õpetama ka, et ei tohi lasta käituda endaga nii nagu sina ei käituks endaga. Nii kasvatame me täiskasvanuid, kes osakavad iseenda eest vajalikul hetkel seista ning piire seada. Õpetajate puhul tekib muidugi küsimusi, kui täiskasvanud inimesed ei oska enda emotsioone ja kõnet juhtida, siis kuidas nad peaks siis olema eeskujuks lastele selle õppimisel?

Kooli juhtkonnal soovitan võtta endale päevi, kus lihtsalt vaikselt istuda tundide ajal koridoris ja päriselt pika aja jooksul jälgida, mis seal uste taga tegelikult toimub. Sülearvutiga saab tänapäeval igal pool oma tööd teha – nii saab tegeliku ülevaate, kuidas õpetajad erinevaid olukordi lahendavad ning kas need on ikka lastele sobivad võtted või peab tegema rohkem koolitusi emotsioonide vallas. Üsna paljude koolide juhtkonnad panevad muidugi pea üldse liiva alla, vabandades end sellega, et õpetajaid on üldse keeruline leida.

Ma ütleks selle kohta, et pigem olgu õpetajaid puudu, kui leppida aastast aastasse millegagi, mis kedagi ei aita. Süsteem peabki muutuma ja vahel peabki vaakum tekkima, enne kui paremaks läheb. Praegu on õpetajatel ka väga suur karistamatuse tunne. Ringkaitse ei aita sellele kaasa. Kahjuks ei saa tänases maailmas loota, et igaüks vastutuse võtab oma käitumise eest, sest hinnete süsteemis kasvanuna pigem õpitakse puudusi varjama ning ei kujune välja enesedistsipliini oskust. Ehk seni, kuni ei ole piisavalt suurt karistust, on karistamatus.

Õpetaja ja lapsevanema koostöö

Lapsevanem peab olema julge, rääkimaks oma muredest ka juhtkonnale. Kui me ei julge, saab nn mugav elu teie laste arvelt edasi kesta. Kannatajaks on aga laps. Täiskasvanuna peame me leidma endas üles julguse ka siis, kui see on meil lapsepõlves röövitud. Ennast peab tegema kuuldavaks, mitte pea liiva alla peitma. Seda paneks südamele nii kooli kui ka lasteaia probleemide puhul.

Lapsevanemad peavad rohkem ka tõele näkku vaatama ja huvi tundma, kuidas nende lapsed päriselt käituvad väljaspool kodu. On palju lapsi, kes kodus ja väljaspool kodu käituvad väga erinevalt. Ma olen maast madalalt juba selles osas alati tagasisidet küsinud, et teada täpselt, mis on minu lapse tugevad või nõrgad küljed, kui ta ei ole minu silme all. Siis ma tean täpselt milles teda toetada ja innustada.

Mäletan selgelt ühte lasteaia arenguvestlust, kus õpetaja oli veidi hämmingus, et ma päriselt tunnengi huvi ja ei tee moepärast linnukesi paberilehele. Õpetaja tuli mind pärast tänama selle eest. Lause, mis mind aga kummastas, oli see – ainuke lapsevanem, kes päriselt tahtis ka teada, kui tema laps midagi negatiivset korraldab, oli ainuke, kelle lapsega ei ole kunagi probleeme. Ma tundsin sel hetkel emana mudugi uhkustunnet või kergendust, et olen suutnud lapsele luua keskkonna, mis aitab tal olla rahulik ka väljaspool kodu, aga kuuldu oli ikkagi kurb üldpilti arvestades. Me ei tohi silmi kinni panna selle ees, mis on negatiivne. Nii me tunneme oma last ja omame temaga sidet. Me saame olla ka need, kes teda saavad toetada ja vajadusel õigeaegselt abi küsida, kui me ise olukorda lahendada ei oska.

Ei, mu laps ei ole ideaalne, sest ideaalsust ei ole maailmas olemas, aga olukorrad, kus ma olen pidanud oma lapsega maha istuma ja tema käitumisest rääkima, on siiski harv juhus, mitte argipäev. Ma püüan seda joont hoida ning ei pane raskuste ees silmi kinni nii palju, kui ma oskan. Ainult nii saab midagi lahendada. Sageli on vaja vaid midagi ära seletada või aidata lapsel oma tundeid mõista ning luua parem viis nende väljendamiseks. Kui iga intsidendiga kohe tegeleda, on üldjuhul sellised olukorrad vaid väikesed tormipilved, mis kiirelt oma teed lähevad.

Ka tähelepanuhäired on üldjuhul lahendatavad

Jah, muidugi, alati ei ole asi nii lihtne. Ma tegelen käitumishäiretega lastega homöopaadina igapäevaselt. Aga sealgi on suurepärased tulemused tulnud selle tõttu, et lapsevanem on võtnud vastutuse ja saab aru, et ta vajab abi ning on selle saamiseks ka hakanud erinevaid lahendusi otsima.

Homöopaatia on kindlasti üks asi, mida saab ohutult kasutada ka nende laste puhul, kellel emotsioonid suurte tormidena elu segavad nii neil endil, perekonnas kui ka koolis. Ka tähelepanuhäired on üldjuhul lahendatavad: laps vajab päris abi, mis juurpõhjustega tegelevad, mitte lihtsalt sümptomeid alla ei suru. Homöopaatia kõrval oskan ma soovitada siia juurde veel biofeedback’i, EFT-d, konstellatsiooni. Vaata, mis sulle tundub kõige sügavamat abi pakkuvat raskes olukorras, vaata avatud silmadega ringi, sest häid alateadvusega tegelevaid tehnikaid on väga palju.

Kindlasti peaks ka sügavamalt vaatama, kust mingi asi alguse saab ning võtma oma õppetunni vastu. Kahetsusväärne on juba see, et lapsed näitavad oma tasakaalutusi sageli välja juba väikelapseeas, aga seda peetakse normaalsuseks. Kui seal juba osataks tunnistada, et pere vajab abi, saaks asjad sageli palju kiiremini ja kergemini oma lahenduse. Ei ole olemas segaseid kehalisi või hulle kolmelisi – see tähendab, et laps keha ei saa millegi tõttu hakkama. Väikelastega kooselu ei peaks olema põrgu. Selline ealistele iseärasustele rõhumine, kui laps käitub pööraselt, on lihtsalt täiskasvanute ohvrirollid, millega pühitakse vastutus vaiba alla. Laps ei saa enda asju lahendada, selleks on vanemad ja meie peame selja sirgu lööma ning lahendused otsima, mitte ise närvivapustuse äärel kodus korrutama mantrat, et see on ealine iseärasus.

Ka õpetajad võiks teada rohkem laste psühholoogiat, et osata neid toetada. Mõne pere puhul ei olegi võimalik kodust lahendusi saada, sest täiskasvanud ise on puntras. Õpetaja saaks olla lapsele tugipunkt, aga kahjuks ei mõisteta, et iga inimese, eriti lapse raske käitumise taga on turvatunde või mõne muu baasvajaduse puudus.

Selle asemel, et toetada, lükatakse ja sildistatakse sageli laps pahaks ka õpetajate poolt ning see loob veel suurema tormi selle väikese isiku hinges, mis paneb aina rohkem ka seda staatust tõestama. Laps karjub abi järele oma käitumisega, aga täiskasvanud, kes seda andma peaks, käituvad ise lapsikult. Kahjuks on need lood ka liiga tavapärased.

Ma ei räägi siinkohal täiesti diagnoosi kriteeriumitele vastavatest käitumishäiretest. Ühiskond võiks nüüd veidi ausamalt hakata vaatama, miks ka selliste laste hulk katastroofiliselt on kasvanud, aga see ei ole selle artikli lugu.

Rahumeelse vanemluse võtteid

Koolihoovis puutusin ka korduvalt ja korduvalt kokku nende nn kraadedega. Kui ma läksin ise emotsionaalseks, siis vastati mulle ka samaga. Kui aga oskasin kasutada rahumeelse vanemluse võtteid, lahenes iga olukord ülipositiivselt ja ma sain lastele olla toeks. Nii ei olnud lõpuks ebatavaline, et lapsed ka murede puhul minu poole pöördusid. Elu näitas, et õpitu ei toimi ainult enda lastega suheldes, vaid kõigi lastega. Lapsed vajavad rohkem mõistmist, mitte ootusi, et nad oskaks täiskasvanu kombel kõike lahendada. Millest me räägime, kui täiskasvanud ise ei saa paljudes olukordades iseenda eludegagi hakkama.

Ma tean, et meile ei ole õpetatud oma emotsioonidega hakkama saamist. Lihtsalt ühiskond on selline olnud. Seda enam peame järele õppima. Ei ole harv juhus, kui ma oma lastele ütlen, et ,,Teate, nüüd on nii, et mina ka hetkel ei oska ning õpin koos teiega käigupealt.” Mu lapsed teavad, et ma ei peatu enne, kui ma olen igale asjale lahenduse leidnud, mis on tõhus ja hea kõigile. See on eeskuju, mis ma tahan neile eluks kaasa anda. Sa ei pea teadma täna kõike, aga sa pead olema valmis tunnistama enda probleeme ja mitte kunagi peatuma enne, kui lahendus on leitud. Kõik asjad siin maailmas on lahendatavad olenemata raskusastmest. Ma olen neile seda korduvalt näidanud.

Ma panen kõikidele õpetajatele ja lapsevanematele südamele, et ka teie ei pea täna oskama aga teemade ignoreerimine ei vii ka kuhugi. Kui enamik lapsi ei soovi pärast koolivaheaega enam kooli tulla või veel hullem, kaotavad juba esimese poolaastaga igasuguse õppimise rõõmu ning neid peab sundima millekski nii loomulikuks, kui seda on õppimine, siis on asjalood ikka väga väga hapud. Aeg on asjadele otse silma vaadata ja hakata looma päris muutusi, mitte kosmeetilisi. See kõik algab iga õpetaja ja lapsevanema enda seest.

Merle Martinson