“Star Treki” filmis ja telesarjas võimaldas U.S.S Enterprise’i ajahüppemootor liikuda kiiremini kui valgus – kapten Spocki (“Star Treki” tegelane – toim.) sõnul oleks selline omadus “väga ebaloogiline”. Kuid Einsteini relatiivsusteoorias on lünk, mis võimaldaks kosmoselaeval ületada suuri vahemaid valgusest kiiremini. Trikk on selles, et mitte kosmoselaev ei liigu, vaid liigub kosmos selle ümber.

NASA teadlased töötavad juba praegu esimese praktilise katsetuse kallal, mis viiks neid lähemale ajahüppele ja valguse kiirusest kärmemale reisimisele. Võib-olla on “Star Treki” reisimisviis siiski võimalik? Einsteini teooria kohaselt ei saa massiga objekt liikuda samal kiirusel või kiiremini kui valgus. Algne “Star Treki” sari ignoreeris seda universumi “kiiruspiirangut” ning lõi kosmoselaeva, mis suutis reisida ümber galaktika päevade, mitte aastakümnete jooksul.

Filmis püüti selgitada laeva kiirusomadusi “aine-antiaine” mootoriga. Antiaine oli populaarne uurimisala 1960-ndatel, kui sarja looja Gene Roddenberry sarja kirjutama asus. Kui aine ja antiaine põrkuvad, siis konverteerub nende mass kineetiliseks energiaks, mille valem oleks Einsteini teooriale truuks jäädes E = mc². Teisisõnu on selline kokkupõrge potentsiaalselt võimas energiaallikas, kuid isegi see ei suudaks kosmoselaeva teele saata valgusest kiiremini.

Kas ajahüpe on võimalik?

Aastakümneid pärast esimest “Star Treki” sarja argumenteeris füüsik ja pühendunud “Star Treki” fänn Miguel Alcubierre, et ajahüpe võib siiski võimalik olla, kuigi mitte täpselt nii nagu filmis. Massiga objektid ei saa liikuda valgusest kiiremini, aga mis siis, kui kosmoselaeva liikumise asemel liiguks hoopis kosmos selle laeva ümber?

Kosmosel ei ole massi ning me teame, et see on paindlik – see on Suurest Paugust alates pidevalt laienenud. Teame seda, mõõtes kaugetelt tähtedelt tulevat valgust: aja jooksul tähtede valguse lainepikkus suureneb, mis tähendab seda, et vaadeldav objekt liigub vaatlejast kaugemale.

Alcubierre kasutas seda teadmist, et uurida lünka “universumi kiirusepiirangus”. Tema teooria kohaselt ei liigu kosmoselaev kunagi valgusest kiiremini, vaid ruum laeva ees on kokku tõmbunud ning selle taga laienenud, mis võimaldab laeval reisida pikki vahemaid kiiremini kui valgus. Kosmoselaev ise püsib “ajahüppe mullis” ning ei liigu selle mulli piires mitte kunagi kiiremini kui valgus. Paljud füüsikud ja ulmekirjanikud on tema teooriaga mänginud ning see oli osa 1990-ndatel loodud uuest “Star Treki” sarjast.

Alcubierre’i idee on senini vaid teooria. Kuid mõttetalgutel, mille korraldas organisatsioon nimega “100 Year Starship”, et uurida, kuidas saab Maad kujundada sajandiga “ajahüppevõimeliseks tsivilisatsiooniks”, öeldi järgmised kuldsed sõnad: “Tõde on see, et parimad ideed näivad algul hullumeelsed. Ning hiljem tuleb aeg, kui me ei suuda ette kujutada maailma ilma nendeta.” Esimene samm oleks uurida, kas ajahüppe mulli üldse on võimalik luua ning just sellega tegelevadki praegu NASA füüsik Harold “Sonny” White ja tema meeskond.

NASA ajahüppe projekt

Alcubierre’i teooria kohaselt on võimalik ajahüppe mulli luua kas vaakumis tekitatud või negatiivse energia abil. See protsess sõltub Casimiri efektist, mille kohaselt ei ole vaakum tegelikult tühjus, vaid see on täis kõikuvaid elektromagnetlaineid. Nende lainete painutamine loob negatiivset energiat, mis võib moonutada aegruumi ja luua ajahüppe mulli.

Et näha, kas aegruumi moondumine on laboritingimustes toimunud, kasutavad teadlased kahte laserikiirt – üks suunatakse läbi vaakumi ja teine läbi tavalise ruumi. Uurijad võrdlevad neid kahte kiirt ning kui ühe lainepikkus on vaakumit läbides pikenenud, siis nad teavad, et see on läbinud ajahüppe mulli.

White ja tema meeskond on selle katse kallal töötanud juba paar kuud, kuid seni pole rahuldavaid tulemusi saavutatud. Probleem seisneb selles, et negatiivse energia väli on nii väike ja laser nii täpne, et väikseimgi seismiline maakoore liikumine võib tulemusi segada.

Testimine viiakse üle Johnsoni kosmosekeskusesse, mis rajati algselt Apollo kosmoseprogrammi jaoks ja selle labori põrand on seismiliselt isoleeritud. “Loodus suudab seda, ent küsimus on selles, kas meie suudame?” kommenteeris White murrangulist uurimust.

Allikas: Tech News Daily

Pilt: thelivingmoon.com

Toimetas Katrin Suik