Foto: Coast to Coast

Tänane “Ajatu” ilmus esmakordselt 18. oktoobril 2014.

Linda Moulton Howe (72) on USA-st pärit uuriv ajakirjanik, kes on viimased 35 aastat pühendunud paranormaalsete nähtuste uurimisele; ta on avaldanud hulga raamatuid ja teinud dokumentaalfilmi “A Strange Harvest” (kummaline saak). Loomade moondamist uuriva filmi eest pälvis Howe 1981. aastal Emmy filmiauhinna. Alates 1999. aastast on ta vedanud uudisteportaali Earthfiles, mille kõige intrigeerivamaid uudiseid kajastavad igakuiselt ka USA raadiosaated Coast To Coast AM ja Dreamland. Toome teieni Linda Moulton Howe’i augustikuu raporti, mis räägib tulnuk-inimeste hübriididest, kes väidetavalt meie seas ringi liiguvad.

1979. aasta sügisel töötasin ma telejaamas CBS Denveris Colorado osariigis. Sõitsime oma meeskonnaga Dulce’isse New Mexico osariigis, kus rantšoomanik Manuel Gomez oli avastanud, et tema loomi on moondatud. Kõik moondamised toimusid ühe aasta jooksul, kõikidel surnud loomadel puudusid verejäljed ja enamiku ümber puudusid ka jalajäljed. Kuid mõne looma juures põllul avastati kummalisi ümmargusi jälgi, mis nägid välja, justkui oleks kaht golfipalli korduvalt paralleelselt mulla sisse maha visatud. Dulce’i piirkonna põliselanikud, Jicarilla apatšid, näitasid näpuga taeva poole ja ütlesid, et tegu on “täherahvaga”, meie esivanematega, et nemad on need, kes loomi moondavad. Samal ajal kuulsin ma esimest korda, et kusagil Dulce’i kandis asuvat tohutud maa-alused baasid, kus hallid tulnukad (hallid) viivad läbi geneetilisi katseid ja uuringuid.

Siriuse müsteerium

Kolm aastat varem, aastal 1976, avaldas hommikumaade kultuuri ja sanskriti keele uurija Robert K. G. Temple oma tänaseks klassikaks saanud raamatu “The Sirius Mystery”  (Siriuse müsteerium), mis esitas küsimuse, kas Maad on külastanud intelligentsed olendid planeedilt, mis asub Siriuse tähesüsteemis? Sirius on kaks korda massiivsem, kui on meie Päike, ja asub vaid 8,6 valgusaasta kaugusel Maast, olles seega kõige eredam täht meie öötaevas. Tema nimi pärineb kreekakeelsest sõnast “seirios”, mis tähendab kumama või hõõguma.

Temple rääkis Prantsuse antropoloogide tööst, kes olid aastatel 1915–1930 elanud Lääne-Aafrikas, Dogani hõimude juures, kellel olid joonised Siriusest. Siriuse kõrval oli ka teine täht, mis oli küll väike, kuid väga raske ja valget värvi,  moodustades seega kaksiktähe süsteemi. Doganid väitsid, et see väiksem täht on Maalt silmaga nähtav, kui ta tiirleb ümber Siriuse, milleks kulub 50 aastat. Nad lisasid, et jumalad, kes olid nad loonud, pärinesid samuti Siriuselt. Täpselt 50-aastase elliptilise orbiidiga Siriuse kaaslane avastati 1862. aastal USA-s Massachusettsis.

Sirius A ja B (all vasakul), Hubble’i teleskoopi foto

Foto: NASA

Ma ei osanud arvatagi, et aastal 2014 ilmub välja sõjaväelasest vilepuhuja, kes viib kokku tähed Sirius A ja B teise kaksiktähe Zeta Reticuli 1 ja 2-ga, kui mõlemast kaksiktähesüsteemist toimus humanoidide väljaränne Marsile meie tähesüsteemis, millele järgnes veel üks paaniline migreerumine, seekord planeedile Maa. Või et esialgne rass Zeta Reticulist või Siriuselt B hakkas Maa keskkonda kujundama oma planeedi sarnaseks ja Maa-pealset elu geneetiliselt muutma. Ja et need esivanemad ongi Mesopotaamiast teadaolevad annunakid. Annunakid lõid kaks erinevat tulnukahübriidi – ühe pikka kasvu, kahvatu naha ja heledate silmadega; teise lühema, halli naha ja tumedate silmadega, millel on vertikaalsed pupillid nagu kassil.

Need pikemad, heledanahalised hübriidid hakkasid manipuleerima juba arenevate hübriidide DNA-ga, et luua püsti liikuvad primaadid, kes nende jaoks Maa peal tööd teeksid. Neid hakkasid valitsema hallid hübriidid, kes määrati tööle maa-alustesse koobastesse Ducle’is.