Foto: Klein Russo / behance.net

Mis on elu mõte? Kas elu on õiglane? Kas surmaga saabub lõpp? Kas inimene on evolutsiooni kroon? Kas universumis eksisteerib kõrgem jõud? Pythagorase teadmistesüsteem – hülosooika – annab selgituse nii eelmainitud kui paljudele teistele küsimustele. Tervikliku süsteemina selgitab hülosooika, et olemasolu on kolme võrdväärse aspekti – aine, teadvuse ja liikumise – elav ühtsus. Elu mõte on teadvuse areng aines, igas aine aatomis.

Selle eluteadmise on meieni toonud Rootsi esoteeriline filosoof Henry T. Laurency, kes töötas rohkem kui keegi teine selle heaks, et anda hülosooikat edasi meie aja inimesele mõistetavas vormis. Eesti keeles on 2006. aastal ilmunud Henry T. Laurency „Tõhususe filosoofia“ ja „Sfinksi kolm küsimust“.

Foto: apollo.ee

Lars Adelskogh on aastakümneid avaldanud paljudes keeltes Henry T. Laurency kirjutisi, mille maht ulatub nelja tuhande leheküljeni. Oma teosega „Pühendatute õpetus“ soovib ta anda kergesti haaratava sissejuhatuse esoteerilisse filosoofiasse ja hülosooikasse.

“See raamat on sõltumatutele otsijatele,” tutvustatakse raamatut kirjastaja poolt. Kergitage loori ja astuge senitundmatusse maailma, avaldame teosest lugemiseks ühe katkendi.

Me vajame uut maailma- ja eluvaadet

„Miks me elame? Kas elul on tähendus? Kas surmaga saabub lõpp? Kas universumis on kõrgemat jõudu? Kui on, siis miks tundub elu olevat nii julm ja tähendusetu?“

Kõik mõtlevad inimesed peavad esitama endale selliseid küsimusi mitmeid kordi elu jooksul. Mõned võtavad omaks traditsioonilisi kristlikke vastuseid. Teised arvavad, et kristlus ei pea paika: „Teaduslike uuringute tulemused lükkavad kristliku maailmapildi olulistes punktides ümber, näiteks jutustuse maailma loomisest.“

Paljud inimesed on võtnud omaks teadusliku maailmavaate. See on ühekülgne materialism. Eluvaatena ei anna see meile tuleviku suhtes lootust ega entusiasmi. Teaduslik maailmavaade õpetab, et inimene on vaid intelligentne loom, kes püüab end olemasolus maksma panna; et inimese teadvus on vaid tema aju toode ja vaibub kui organism sureb; et meie unenäod, ideaalid ja väärtushinnangud on vaid subjektiivsed ega oma mingit sidet objektiivse, kõrgema elu mõttega; et universumit valitsevad pimedalt toimivad loodusseadused, mis on osavõtmatud ükskõik kui paljude inimeste saatuste suhtes.

Meil kõigil on vajadus näha olemasolul tähendust. Inimene ei ela vaid selleks, et rahuldada oma füüsilisi vajadusi. Ta „toitub“ ka tähendustest ja võib surra hingelisse nälga samamoodi kui füüsilisse. Et elada ja võidelda parema maailma pärast peab ta ammutama jõudu mõnest muust allikast kui materialistlikust eluvaatest.

Me vajame uut maailma- ja eluvaadet. See on palju tähtsam kui ükskõik milline uus tehnoloogiline leiutis. Uus maailma- ja eluvaade peab andma meile positiivseid, meeliülendavaid väärtusi ning samas ka paikapidava, ratsionaalse selgituse maailmast. Me ei saa neid religioonist ega teadusest. Pikapeale ei jää inimesed rahule ebaintelligentse uskumuse ega ühekülgse materialismiga.

Teadus on võimaldanud meile tohutu teadmise füüsilisest, nähtavast tõelisusest. Ometi on mitmed väljapaistvad teadlased tõdenud, et teaduslik maailmapilt on väga piiratud. On mõistlik eeldada, et suurem osa tõelisusest on jätkuvalt uurimata. Seega on loogiline, et miski ei räägi vastu ideele ülefüüsilisest tõelisusest./…/

Mõned arvavad, et selle uue maailmapildi töötab omaenese jõududega välja teadus. Kuid uus maailmavaade on juba täielikult välja arendatud ja olemas pea 2700 aastat.

Selle maailmavaate nimi on hülosooika. Hülosooika töötas välja kuulus matemaatik Pythagoras. Ta tahtis panna sellega aluse tuleviku teadusele. Kui palju oli ta oma ajast ees saab selgeks sellest, et alles nüüd on tema süsteemile tekkinud väljavaade saada laiemalt arusaadavaks. Selle põhjuseks on teadusliku uurimise jõudmine nii kaugele, et see on hakanud lähenema mõnedele hülosooika aluspõhimõtetele. Kui teadus tegeleb vaid füüsilise tõelisusega, siis hülosooika kirjeldab peamiselt ülefüüsilist tõelisust, sest füüsiliste sündmuste põhjused peituvad ülefüüsilisuses.

Tulevikus saab teaduse ja hülosooika vahel olema võimalik otsene side.

Seega oli Pythagoras tuhandeid aastaid oma ajast ees. Seda saab seletada tema kuulumisega vennaskonda, mille liikmed olid oma teadvust süstemaatiliselt arendanud kaugele üle tavalise inimese piiride. Nad virgutasid täieliku aktiivsuseni „teadmise organid“, mis endiselt on enamikes meist jõude. See andis neile ülima teadmise universumist ja inimesest, mis ületab kaugelt tänapäevase teaduse võimalused, mis piirdub füüsiliste aistingu meelte ja nende instrumentaalsete võimenduste abil saadud teabega.

Seda ülimat teadmist nimetatakse esoteerikaks. Vennaskonna liikmed asutasid teadmiste koole erinevate rahvuste seas siis, kui need olid saavutanud teatud tsiviliseerituse astme. Vähemalt märgatav vähemus rahvusest pidi olema vabastanud oma mõtlemise traditsioonilisest religioonist ja alustanud ratsionaalsel kujul mõtisklemist elu mõtte ning tõelisuse olemuse üle.

Umbes aastal 700 e.m.a. asutas Pythagoras teadmiste kooli Sitsiilias, mis toona oli Kreeka koloonia. Esoteerilised koolid olid olemas juba tuhanded aastad enne Pythagorast. Tema esoteerilise kooli uudsus seisnes iidsete aegade teadmise süsteemses ja selges esitusviisis. Ta mõistis kreeka arusaama konkreetsest teadmisest, teaduslikust meetodist ja täpsusest.

See on ka põhjus, miks esoteerilise teadmistesüsteemina sobib hülosooika kõige paremini lääne inimestele, kes on saanud teadusliku ja filosoofilise hariduse, armastavad otseseid fakte ja põlgavad kahemõttelisi sümboleid.

Lars Adelskogh

Allikas: Lars Adelskogh „Pühendatute õpetus“ (eesti keeles 2020)

Fotod: Klein Russo / behance.net, apollo.ee