17. märtsil andis USA raadiokanalile Coast to Coast AM intervjuu lumeinimese-uurija David Paulides. Kahe ülikoolikraadiga mees, kes on teinud karjääri õigusteaduse ja tehnoloogia valdkonnas, hakkas jetide vastu huvi tundma juba lapsepõlves, kui koos isaga telkimas käis. Tema kodukohas liikus palju kuulujutte lumeinimestest, kes olevat metsa jäänud inimeste kadumise taga.

David Paulides oli 2004. aastal üks organisatsiooni North American Bigfoot Search asutajatest ja ta on andnud lumeinimeste uurimisse oma töödega muljetavaldava panuse.

Paulides elas kaks aastat koos hoopa hõimuga, kuulates ja lindistades jetidega seotud lugusid. Ta on uurinud üle 600 inimese kadumist Põhja-Ameerika rahvusparkides ja haljasaladel ning leidnud 34 piirkonda, kus inimesed põhiliselt kadusid. Neist osa olid näiteks koeraga jalutama läinud lapsed. Mitmel juhul, kui inimene üles leiti, oli tal raske meenutada endaga juhtunut.

Paulidese esimene raamat oli “Hoopa projekt“, mis põhineb kirjaniku kogemustel Bluff Creeki aladelt Põhja-Californias. Järgmisena ilmusid “Tribal Bigfoot“ ja “Missing-411“ triloogia.

Lumeinimese DNA uuringud

Teadlaste meeskond eesotsas ettevõtte DNA Diagnostics asutaja dr Melba Ketchumiga avaldas tänavu viis aastat kestnud uurimuse tulemused lumeinimese DNA proovidest, mis kuulusid 13 000 aastat tagasi Põhja-Ameerikas elanud kaasaegse inimese ja inimlase või primaadi järeltulijaile.

Proove koguti 34 piirkonnast – 14-st USA osariigist ja kahest Kanada provintsist. 110 näidist väidetavalt lumeinimese juuste, vere, naha jm kudedest analüüsiti Illumina Next Generationi sekveneerimisplatvormil Texase ülikoolis Dallases.

Dr Ketchumi meeskond sekveneeris (sekveneerimine ehk järjestusanalüüs (inglise sequencing) on monomeeride (nukleotiidide, aminohapete) järjestuse kindlaksmääramine informatsiooniliste biopolümeeride (DNA, RNA, valkude) molekulides – toim.). tervikuna 20 ja osaliselt 10 mitokondrite genoomi, samuti kolm rakutuuma genoomi. Kõik proovid näitasid kaasaegse inimese mitokondri laadset DNA-d, mis pärineb Euroopast ja Lähis-Idast. Samas näitasid kõik rakutuuma DNA-proovid geenijärjestusi, mis on sarnased inimeste ja primaatide omadele, kuid mida DNA andmebaasist ei leitud.

Kadunud inimeste profiil

Paulides tegeles algul ühe uurimistööga rahvuspargis, mis ei olnud seotud kadunud inimestega. Ühel ööl koputas rahvuspargi töötaja tema uksele ja ütles, et ta teab lugusid inimeste müstilistest kadumistest. Need lood tundusid Paulidesele ebatavalised, samuti jäi talle mulje, et rahvuspargid ei tee piisavalt selleks, et neid inimesi üles leida ning ta otsustas hakata ise asja uurima.

Esimeseks takistuseks oli avalike toimikute puudumine riiklikus rahvusparkide teeninduse arhiivis. Ta võttis ühendust teabevoliniku bürooga, kuid ka seal ei olnud nimekirju kadunud inimestest.

Paulides hakkas juhtumitega tegelema nagu vana kooli detektiiv: mõistatused tuli lahendada. Ta koostas kaduma läinud inimeste juhtumite põhjal tüüpjuhtumi, mida iseloomustasid järgmised tunnused:

a) jälituskoerad ei võtnud üles lõhna;

b) leitud oli kadumaläinud inimeste riideid või kingi, kuid osa ohvrite puhul puudusid kõndimisjäljed;

c) inimeste riided olid üldjuhul olnud heledat värvi;

d) kui ohver leiti, siis ei mäletanud ta juhtunut;

e) nad olid leitud kaugetest ja ebatavalistest kohtadest, kuhu nad ei oleks saanud selle aja jooksul jõuda;

f) tihti kadusid inimesed koos koertega;

g) inimesed kadusid peamiselt pärastlõunal;

h) leitud isik oli pooleldi teadvusel või teadvuseta;

i) isikud kadusid piirkonnas, kus leidis aset enamik kadumisjuhtumeid;

j) ilm muutus vahetult pärast kadumist halvaks.

Mõne juhtumi avastamiseks oli kaasatud sadu inimesi ja jälituskoeri, infrapunaga varustatud helikoptereid, sõjaväelasi ja FBI töötajaid. Peamised kadumiste kohad olid Yosemite rahvuspark ja Great Smoky mägede rahvuspark.

Mõned juhtumid

Keith Parkins oli kaheaastane poiss, kes läks kaduma Põhja-Ameerikas Umatilla riigimetsas. Laps leiti lõpuks 19 tundi hiljem teadvusetult 20 kilomeetri kauguselt. Selle teekonna läbimiseks tuli ületada kaks mägist ala, hulgaliselt tarasid, ojasid ning jõgesid. Väike laps ei oleks üksinda kindlasti sinna jõudnud.

John Doe juhtumina tuntud loo puhul läks 2010. aastal kaduma üks laps Lääne-Ameerikas Shasta mäe lähedalt jõe äärest. Kui ta viis tundi hiljem üles leiti, kirjeldas ta, kuidas üks naine, keda ta arvas olevat tema vanaema, viis ta maa-alusesse koopasse. Koopas olid inimesed, kes nägid välja nagu robotid ning lõpuks mõistis poiss, et naine, keda ta oli pidanud oma vanaemaks, oli samuti robot, sest ta näost kiirgas valgust. Poisil paluti pissida, kuid ta ütles, et tal ei ole hetkel vajadust. Selle peale naine vihastas ja järgmisel hetkel kaotas laps teadvuse.

Dennis Martini juhtum leidis aset 1967. aastal. Dennise isa jälgis, kuidas tema poeg mängis. Ühel hetkel peitis poiss end põõsa taha, ent välja ta sealt enam ei tulnud. Dennis kadus jäljetult ja isa sõnul polnud lihtsalt võimalik, et laps suutnuks joostes nii kiiresti ära kaduda.

Poissi asus otsima tuhandepealine rühm, kuid tulemusteta. Sõjaväelastele tuli appi ka FBI. Mõned pereliikmed arvasid, et nad olid näinud karu, ent teiste sõnul oli tegu hoopis metsiku mehega või lumeinimesega, kes kandis väikest last õlal. Tänaseni ei ole FBI juhtumit avalikustanud ning laps on siiani kadunud.

Kuula raadiosaadet siit.

Tutvu Paulidese raamatutega siin.

Dr Melba Ketchumi kodulehekülg.

Fotod: topsecretwriters.com, theparanormalpastor.blogspot.com, bigfootbooksblog.blogspot.com, ufoleaks.su

Toimetas Laur Raudsoo