Fotokollaaž: kirjastus Eluvaim + History Channel + Rastan / Getty Images + Canva.com

Doksarja “Ancient Aliens” ehk “Iidsed tulnukad” ühe saatejuhina tuntud David Hatcher Childressi megateos “Jumalate tehnoloogia” avab ukse salapärasesse ja imelisse iidse tehnoloogia maailma, tuues välja hämmastavad tõendid alates iidse maailma arvutitest kuni “jumalate” lennumasinateni. Raamat kirjeldab tehnoloogiat, mida väidetavalt kasutati kadunud Atlantises ja uurib teooriat, mille kohaselt oli Egiptuse suur püramiid algselt hiiglaslik elektrijaam. Kirjastuse Eluvaim lahkel loal avaldame teile raamatust lugemiseks põnevaid katkendeid.

Raamat on algusest lõpuni täis teaduspõhiseid fakte, teravaid tähelepanekuid ja jutte, mis seavad humoorikalt, intelligentselt ja kaasahaaravalt kahtluse alla tänapäevased peavoolu oletused meie mineviku kohta. Raamatust leiate intrigeerivaid tõendeid järgmistel teemadel:

• Kuidas ammused tsivilisatsioonid olid saavutanud meie “kaasaegse” arengutaseme ja jõudnud praegusest tsivilisatsioonist kaugemale.
• Kuidas iidsel ajal eksisteeris kõrgtehnoloogia, mida tänapäeval pole suudetud jäljendada. Selle kohta esitatakse arhailisi dokumente, mis seda tehnoloogiat kirjeldavad.
• Kuidas iidse inimkonna kasutuses olid kristall-läätsed. Analüüsitakse, kas Giza suur püramiid oli algselt hiiglaslik elektrijaam?
• Kas inimajaloo kuulsamaid ja pühamaid reliikviaid “seaduselaegas” oli hoopiskõrgtehnoloogiline elektriseade?
• Uuritakse erinevaid kiiritada saanud paikasid ja inimskelette, mis viitavad faktipõhiselt maa peal aset leida võinud aatomijõust põhjustatud tsivilisatsiooni hävingu kohta.
• Arutletakse “jumalatelt” saadud tule kasutamise üle nii muistsetes usulistes tseremooniates kui sõjapidamises.
• Uuritakse megaliidimeistrite ehitatud hämmastavaid struktuure ja erinevaidvõimatuna näivaid artefakte.

Autor David Hatcher Childress on televaatajale tuntud History Channeli populaarse dokumentaalsarja “Ancient Aliens” ehk “Iidsete tulnukate” ühe saatejuhina. Ameerikas on ta kuulus oma intrigeerivate raamatute poolest, sest avaldab faktipõhist kirjandust ufode, iidsete tsivilisatsioonide ja maal aset leidnud hämmastavate ajalooliste sündmuste kohta. Kuna tal pole doktorikraadi, siis on ta hüüdnimeks “kelmide arheoloog”, sest avalikustab seda, mille peavoolu arheoloogid maha vaikivad.

Katkendid raamatust “Jumalate tehnoloogia”

Tahaksin selles raamatus uuesti käsitleda mõningad tõendid iidse tehnoloogia ja arenenud iidsete kultuuride kohta. Kaasaegset ja iidset maailma võrreldes on hämmastav see, et kaasaegses maailmas on kesksel kohal kodanike juurde pääs kõrgtehnoloogiale nagu elekter, isiklik sõiduk, telefon, faksiaparaat ja arvutitehnoloogia. Antiikmaailmas ei lastud masse kõrgtehnoloogiale ligi. Seda kasutati sageli templites ja tseremooniatel, et saavutada võim inimeste üle, neid hämmastades või hirmutades. Tehnoloogia kuulus jumalakummardamise ja müstika juurde.

/…/

Umbes 3000 aastat tagasi avastasid vanad pärslased maa-aluste akveduktide kaevamise meetodi, mis tõi mägedest põhjavee nende kuivadele tasandikele. Tänaseni säilinud ja toimiv niisutussüsteem annab hetkel 75 protsesenti Iraanis kasutatavast veest. Euroopas olid sanitaartingimused pikki sajandeid väga kehvad. Inimeste väljaheidete ja muude jäätmete juhuslik käitlemine soodustas kohutavate katkude levikut, mis oleks võinud kogu kontinendi inimesed mitmel korral peaaegu hävitada. Samas olid enam kui 5000 aastat tagasi Tigrise orus Bagdadi lähedal Tell Asmaris kodud ja templid, kus toimis keerukas sanitaarsüsteem. Ühes väljakaevatud templis oli kuus tualetti ja viis vannituba, kusjuures suurem osa sanitaartehnilistest seadmetest oli „ühendatud äravooludega, mis juhtisid reovee kloaaki, mis oli üks meeter kõrge ja 50 meetrit pikk…

Üks paljudest metalltorudest, mis leiti Prantsusmaal Saint-Jean de Livet` kriidilademest, mis arvati olevat 65 miljonit aastat vana.

/…/

Günekoloogia oli kuni 19. sajandi teise pooleni tundmatu teadus. Ajakirja Scientific American 1900. aasta 20. oktoobri numbri väitel näitasid Pompeis tehtud väljakaevamised, et günekoloogia on vaid „taasleiutamine kirurgia maailmas”. Vesta neitsite templisse pärast Vesuuvi purset 79. aastal pKr maetud instrumendid näitavad, et „günekoloogia kui teadus õitses oma täiuslikkuses juba ammu enne seda kuupäeva … need instrumendid on peaaegu kõige pisemate detailideni täpsed koopiad nendest, mida kasutab tänapäeva kõige tunnustatum moodne teadus … Instrumentide teostus on sama hea kui kahekümnendal sajandil toodetud sarnastel seadmetel. Instrumendid on käsitsi sepistatud, kruvid on keermega ning neid on võimalik peenelt ja täpselt käsitseda nagu mis tahes tänapäeva arstiriista.“

/…/

Ottosdali kaevandustest leitud soontega metallkerad pärinevad uniformistliku geoloogia järgi eelkambriumiks nimetatavast kihist, mineraalide settest, mille vanus „arvatakse” olevat 2,8 miljardit aastat. 2,8 miljardit!

/…/

Üks hämmastavamaid iidseid varemeid maailmas on Baalbeki megaliit, Rooma-eelsed varemed, mille peal asub Rooma ajastu tempel. Baalbeki arheoloogiline leiukoht asub Beirutist 44 miili ida pool ja koosneb mitmest varemetest ja katakombidest. Üks osa ümbritsevast müürist, mida nimetatakse trilithoniks, koosneb kolmest tahutud kiviplokist, mis on seni teadaolevalt suurimad kiviplokid, mida sellel planeedil kunagi ehitusel on kasutatud (veealustest varemetest võidakse leida suuremaid konstruktsioone). See on insenertehniline saavutus, millele pole ajaloos kunagi võrdset leitud.

Kivide kaalu ja isegi suuruse üle vaieldakse. Rene Noorbergen ütleb oma põnevas raamatus „Kadunud rahvaste saladused“, et üksikud kivid on 82 jalga pikad ja 15 jalga paksud ning nende kaal on hinnanguliselt 1200 kuni 1500 tonni. Suurim tahutud plokk on seal lähedal, poole miili kaugusel asuvas karjääris, see on 13 jalga x 14 jalga, peaaegu 70 jalga pikk ja kaalub vähemalt 1000 tonni (nii Noorbergen kui ka Berlitz annavad selle kivi kaaluks 2000 tonni). 1000 tonni! Seda kivi kutsutakse Hadjar el Gouble, araabia keeles „lõunakivi“. Noorbergenil on õigus, öeldes, et maailmas pole ühtegi kraanat, mis suudaks tõsta ühtki neist kividest, mis nende täpne kaal ka oleks. Maailma suurimad kraanad on statsionaarsed kraanad, mis on ehitatud tammide juurde tohutute betoonplokkide paika tõstmiseks. Tavaliselt suudavad need tõsta kuni mitmesajatonniseid raskusi. 1000 tonni – või jumal hoidku, 2000 tonni – käib neile kindlalt üle jõu. Kuidas neid plokke teisaldati ja paika tõsteti, jääb inseneridele arusaamatuks.

Kes ehitas Baalbeki massiivse platvormi? Kuidas nad seda tegid? Vanade araabiakeelsete kirjutiste kohaselt ehitas hiiglaslikest kiviplokkidest Baal-Astarte templi legendaarse kuninga Nimrodi käsul „hiiglaste hõim” veidi pärast veeuputust. Kuid see võib olla vanem, sest ajalugu näitab, et mõnele valitsejale meeldis pidada teiste ehitatud monumente enda omaks. Müütiline kuningas Nimrod, ajaloos nii vana tegelane, et ta on meie jaoks kadunud, võis pretendeerida Baalbeki kividele umbes 6000 eKr, kui hoone ise ehitati 12 000 eKr või veelgi varem, enne veeuputust. Muistsete astronautide teooria pooldajad on sageli väitnud, et Baalbeki ehitasid maavälised olendid. Charles Berlitz ütleb, et Vene teadlase dr Agresti väitel moodustasid kivid algselt osa maaväliste kosmoselaevade maandumis- ja stardiplatvormist.

Autor ja sumerite uurija Zechariah Sitchin usub samamoodi, et Baalbek on rakettide stardiplatvorm. Nagu Buddha, kes otsib „keskteed“, otsin ka mina keskset ühisosa selles intrigeerivas minevikusaladuses. Ehkki muistsed astronaudid tõesti võisid minevikus Maad külastada, tundub ebatõenäoline, et nad oleks siia saabunud rakettidega. Nad oleksid vallanud antigravitatsiooni kunsti ja nende kosmoselaevad oleksid olnud minimaalselt elektrilised monoliitsed mudelid. Sellised õhusõidukid saaksid maanduda ja õhku tõusta kenal aasal ega vajaks hiiglaslikku platvormi.

Mis eesmärk siis oli Baalbekil ja kes selle ehitas? Teooria, et Baalbek ja nii mõnigi muu Vahemere megaliitiline paik on Osirise impeeriumi jäänuk, sobib hästi kokku eelnevalt mainitud araabia legendiga: massiivsed kiviplokid ehitati veidi aega pärast suurt veeuputust, kuningas Nimrodi käsul. Kuid isegi kui Baalbek on Osirise tsivilisatsiooni jäänuk, siis kuidas selliseid tohutuid plokke transporditi ja tõsteti? Ühe vihje annab massiivne plokk, mis on endiselt poole miili kaugusel asuvas karjääris. See kivi pidi ilmselt asuma platvormil koos teiste kividega, kuid mingil põhjusel ei jõudnud see kunagi kohale.

/…/

Muistsed inimesed valmistasid hulgaliselt masinaid, millest paljud olid peaaegu identsed tänapäeval kasutatavate masinatega. Vanaaja inimesel olid veepumbad, kraanad, tõstukid, katapuldid, vesirattad ning isegi meelt lahutavad mänguasjad ja „vidinad“. Neil olid müntidega töötavad masinad, automaadid ja koguni arvutid, raadio ja televisioon, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Mõned automaadid on tegelikud leiutised, mille kohta me teame, et need olid olemas, teiste kohta teame ainult tekstides ja legendides leiduvate vihjete järgi.

Ajaloolane Andrew Tomas ütleb raamatus „Meie pole esimesed“: „Kreeka legendide kohaselt valmistas Olümpose sepp Hephaistos kaks kuldset kuju, mis meenutasid elusaid noori naisi. Need suutsid ise liikuda ja kiirustasid lombaka jumala poole, et teda kõndimisel aidata. Ei saa eitada, et automaatika mõiste oli Vana-Kreekas olemas. Aleksandria inseneridel oli enam kui 2000 aastat tagasi üle saja erineva automaadi.

Legendaarne Daidalos, Ikarose isa, olla konstrueerinud inimesetaolisi kujusid, mis liikusid omatahtsi. Platon ütleb, et tema robotid olid nii aktiivsed, et neid tuli kinni hoida, et nad ära ei jookseks! Mis energiaga neid käitati?” Samamoodi olid Vana-Egiptuse templites, näiteks Teebas, jumalakujutised, mis suutsid žestikuleerida ja rääkida. Pole sugugi ebatõenäoline, et mõnda liigutasid nende sisse peitunud preestrid, teiste liigutused võisid olla mehaanilised. Tulede vilkumine, nagu näiteks Karnaki Isise kuju kuulsate vilkuvate silmade puhul, saavutati tõenäoliselt mingite lihtsate elektrituledega.

Kreeklaste, roomlaste, pärslaste, hindude ja hiinlaste legendides on viited sellele, mida me nimetaksime robotiteks või automaatideks: masinatele, mis nägid välja ja käitusid nagu inimesed. Näiteks vanadele hiinlastele meeldisid pronksist draakonid, kelle sabad üht- või teistmoodi automatiseeritult lehvisid.

Üleval: mängu-aurumasin, mille leiutas Kreeka-Egiptuse leidur Aleksandria Heron.
All: üks Heroni leiutistest, müntidega töötav püha vee automaat 1900 aastat tagasi.

/…/

Elektriakut kasutati rohkem kui 2000 aastat tagasi, ütleb Bagdadi Iraagi muuseumis töötav Saksa arheoloog dr Wilhelm Koenig, kes avastas ühe sellistest akudest 1938. aastal Bagdadist mitte kaugel kagus Khujut Rabu’as väljakaevamist tehes. Muuseum oli alustanud teaduslikke väljakaevamisi ja kaevamisel leiti omapärane objekt, mis sarnanes Koenigi arvates vägagi tänapäevase kuivelemendiga. Järgnesid teised samalaadsed leiud. Ajakirja Popular Electronics 1964. aasta juulinumbris avaldatud artiklis öeldi, et vanaaja elektrokeemilistel akudel olid tsentraalsed elemendid, milles oli „… vasest silinder, mis sisaldas raudvarrast, mis näis olevat keemilise toime tagajärjel korrodeerunud. Silinder oli joodetud 60:40 plii-tina sulamiga, sama joodisega, mida me tänapäeval kasutame.” Kaks tuhat aastat tagasi polnud neil mitte ainult elekter, vaid nad olid välja mõelnud ka täpselt samasuguse tinasulamist joodise, mida me praegu kasutame!

Bagdadi aku osad.

/…/

Egiptuse hieroglüüftahvlitel on samuti kujutatud kõrgtehnoloogilisi seadmeid. Hiljuti avaldati uudistes, kuidas üks selline leiti Lõuna-Egiptuses Abydose templist. Selle avastas 1987. aastal Sedonast Arizonasest pärit dr Ruth McKinley-Hover. Tema avastus oli graniidist kaljusse raiutud hieroglüüfide ja sümbolitega sillus, millel oli kujutatud helikopterit, raketti, lendavat taldrikut ja reaktiivlennukit. Lugeja võib neid ebatavalisi pilte tõlgendada nii, nagu soovib, kuid need on ehtsad, mitte nutikad pettused. Peavoolu egüptoloogid pole neid hieroglüüfe veel kommenteerinud.

Sillus Abydose templis Egiptuses. Abydose sümbolid näevad kaasaegse helikopteri, raketi, lendava taldriku tüüpi õhusõiduki ja reaktiivlennukiga samasugused välja.

Abydose lähedal Denderas asuvas Hathori templis leiti ebatavaline kujutis, mis näib olevat Vana-Egiptuse elektriseade. Nagu Osirise tempel, on ka Dendera ilus ja massiivne ehitis tohutute sammastega, mis kõrguvad pea kohal nagu sekvoiad. Tempel on üsna hiljutise päritoluga, ehitatud 1. sajandil eKr, kuid see ümbritseb varasemaid templeid. Ühel maa-alusel võlvil olev raidkiri ütleb, et tempel ehitati „vastavalt plaanile, mis on kirjutatud iidse kirjaga Horose kaaslaste aegsele kitsenahast kirjarullile”. See on kummaline raidkiri, mis sisuliselt väidab, et 1. sajandil eKr elanud Ptolemaiose (Kreeka) arhitektid väitsid, et templi tegelik plaan pärineb legendaarsest eelajaloolisest ajastust, mil Egiptust valitsesid „Horose kaaslased“. See pikk ajastu kestis tuhandeid aastaid ja viib meid teatud mõttes taas tagasi legendaarsesse Osirise tsivilisatsiooni. Tempel on rikkalikult kaunistatud raidkirjade ja hieroglüüfidega. Tõenäoliselt oli minu jaoks kõige huvitavam raiutud petroglüüf ruumis nr XVII, mis kujutab hämmastavalt ebatavalist stseeni millegagi, mis näivad olevat elektrilised objektid. Kuulus Briti teadlane Ivan T. Sanderson käsitleb seda petroglüüfi ja Vana-Egiptuse elektrit oma raamatus „Seletamatut uurides”.⁸ Petroglüüfil kujutatud isikud hoiavad käes kaht „elektrilampi”, mida toetab džed-sammas ja mis on kaablite abil karbiga ühendatud. Džed-sambad on huvitavad, kuna neid seostatakse tavaliselt Osirisega. Väidetavalt esindavad need sammast, millest Isis ta Liibanonis Byblosest leidis. Selgituse kohaselt on džed-sambad isolaatorid, kuigi tõenäoliselt on need ise elektrit genereerivad seadmed nende ülaosas oleva veidra „kondensaatori” tõttu. Elektriinsener Alfred Bielek selgitas Sandersonile, et petroglüüf kujutab mingit tüüpi projektorit, mille kaablid on pigem paljude mitmeotstarbeliste juhtmete kimp, mitte üksainus kõrgepingekaabel.

Reljeef Dendera Hathori templis.

/…/

Märkus. Need on ainult üksikud katkendid mahukast ja detailsest ning piltidega rikastatud raamatust. Pikemalt eelpool mainitud ja teistest põnevatest iidsetest teemadest nagu näiteks leviteerimine, lennumasinad, plasmarelvad, tuumasõjad, uppunud teed, kiviplokkide voolimine ja palju muud põnevat leiad autori David Hatcher Childressi megateosest “Jumalate tehnoloogia”.

Allikas: David Hatcher Childress “Jumalate tehnoloogia” (kirjastus Eluvaim, 2024)

Toimetas Eluvaim