Foto: Emma Bauso/ pexels.com

Turu linnavalitsuse hiljutine soov, et lapsed ei jääks linna hooldatavatele Impivaara suusaradadele täiskasvanud harrastajatele „jalgu“, käivitas meediaruumis laiema keskustelu laste tõrjumise teemal. Väideti koguni, et Soome ei ole lapsesõbralik riik ja ühiskond.

Kui Turu suusaradade puhul oli avalduse taga tegelikult hoopis küsimus eelkõige laste endi turvalisusest ja „keeluga“ kaasnes ka info laste suunamiseks neile sobivamatele radadele, siis sellest juhtumist käivitunud protsessis on jõutud lühikese ajaga esile tuua näiteid laste juurdepääsu piiramisest restoranidesse, spordihoonetesse, puhkusereisidele, puhkekeskustesse ja isegi pulmapidudele.

Kommentaaridest ilmneb, et asjakohast probleemi ei ole tõsisemalt uuritud, kuid üldistades võib väita, et Soome pole kunagi olnud eriti lapsesõbralik ühiskond – vähemalt muu Euroopaga võrreldes –, kuid nüüd on lihtsalt hakatud seda selgemini konkreetseid piiranguid kehtestades välja näitama ja ütlema. Indiviidikeskne kultuur tähendab, et lapsi ei tajuta enam üldise ja ühise väärtusena, mistõttu on neile piirangute seadmine muu kogukonna „huvides“ muutunud lihtsamaks. Seda tendentsi toetab omakorda ka laste osakaalu vähenemine vananevas ühiskonnas, mistõttu lapsed on muust kogukonnast eraldumas: tekkimas on selge lõhe nende ja lasteta vanemate vanuserühmade vahel ning väiksemat hulka lapsi tundub olevat loomulikum kogukonna huvidele „allutada“. Mainitud lõhest tingituna aga kasvab jõudsalt see osa kogukonnast, kellel pole aimugi, mida ja kuidas on lastelt mõistlik oodata või kuidas nendega käituda.

Osa kommenteerijaid väidab, et kuigi lõppude lõpuks võib ju alati välja vabandada, et täiskasvanute asjalikus maailmas ei ole lihtsalt lastele ning nende aegaviitvale ja mitteasjalikule tegutsemisele kohta, siis tänases kiires maailmas ei toimi enam ka laste ohjamine hea ja halva ehk lubamise ja keelamise kaudu. Tekib küsimus, et kui heaks ja lubamiseks ei ole täiskasvanutel endil enam aega, siis miks peaks nende poolt rõhutatud halb ja keelamine toimima. Enne tuleks ju ikkagi lapse jaoks lihtsalt olemas olla, selle olemise kaudu midagi head anda ning alles seejärel keelama hakata.

Allikad: Turun Sanomat, Helsingin Sanomat, MTV3.

Toimetas Ain Hinsberg