Linda Moulton Howe on aastakümneid tegutsenud uuriv ajakirjanik, kes on tuntud eelkõige paranormaalsuse uurijana. Ta on põhjalikult uurinud kariloomade moonutamise juhtumeid, viljaringe ja muid kontakte maavälise eluga. Ajakirja Nexus 2013. aasta oktoobri/novembri numbris ilmus tema artikkel, milles ta kirjeldab oma intervjuud naisega, kes väitis, et on olnud kontaktis tulnukatega. Avaldame artikli tõlke järjejutuna kahes osas.

1992. aasta jaanuaris kohtusin ühe naisterahvaga, kes oli kokku puutunud  erilistes valgustorudes hoitavate tulnuka-  ja inimkehadega. Ta soovis jääda  anonüümseks juhtiva töö tõttu omavalitsuses ja soovitas mul teda kutsuda Wannaks. Ta oli sündinud 1937. aastal. Tema ema oli saksa ja afro-ameerika päritolu,  tema isa esivanemad pärinesid Seneca indiaanlaste reservaadist Warreni lähedalt Pennsylvanias.

27. novembriks 1983. aastal oli Wanna Lawson 46 aastat vana ning oli olnud kaks korda nii abielus kui lahutatud. Ta reisis tänupühapuhkuse ajal koos perekonnaga Louisville’ist Kentucky’s Atlantic Citysse New Yerseys. Wanna ja tema 20-aastane tütar, Netta, olid koos ühes autos. Wanna kaks teist last, Charles ja Anna, olid teises,  Netta abikaasa Johni  juhitud autos. Charles oli sel ajal 13 ja Anna 24. Kaks autot peatusid mõned miilid Harrisburgist (Pennsylvania osariik) läänes, et kütust võtta.

Wanna jutustas mulle: “Pärast seda, kui olime täitnud kütusepaagid ja sõitnud umbes veerand miili mööda teed, küsis Netta rooli tagant: “Ema, mis asi see seal taevas on?”

Järgmine asi, mida mäletan, olid tuled, figuurid; see oli nii, nagu ma oleksin näinud hallutsinatsioone, ja auto ümber olid kõik need kujud, mis tundusid justkui käes laternaid kõigutavat. Ja siis vaatasin ma oma tütre poole.  Netta käed ja nägu puhkasid roolirattal. Ma küsisin: “Netta, on sinuga kõik korras?” Ja tema käed libisesid alla, ta ajas selja sirgu ja ütles: “Muidugi, ema, mul on kõik hästi”.  Kuid auto liikus samal ajal vähemalt 65-miilise tunnikiirusega!

Siis peatusime New Jersey Turnpike’i puhkealal ja mu väimees jooksis meie autosse ja küsis: “Kas teiega juhtus just midagi kummalist?” Ma vastasin: “Jah, vaata oma kütusenäidikut, John, sest kuidas me saime üldse nii kaugele jõuda?” Ja me avastasime, et mõlema auto kütusepaagid olid siiani täis!”

New Jersey’sse jõudmine täis paakidega tegi Wanna murelikuks, kuid ülejäänud pere tahtis juhtunu unustada. Wannal ja ta tütrel Nettal olid aga ähmased mälestused veidrate humanoidide poolt läbi viidud füüsilisest läbivaatusest.

Lõpuks võttis Wanna ühendust Richard Butleriga – UFO-uurijaga New Jerseyst. Mees proovis hüpnotiseerimist. Üks Wanna mälestustest oli suurest ruumist, mis oli täidetud torudega, kus sees asusid humanoidide kehad.

Kuidas ma Wannaga kohtusin

Kui jaanuaris 1992 poleks Pennsylvania osariigis Scrantoni lähedal ilmnenud seletamatuid tulesid, poleks ma Wanna Lawsonist ilmselt kunagi midagi kuulnud. Mind kutsuti koos Richard Butleri ja teistega läbi vaatama videolinte, mis üks keskkooliõpetaja oli samal kuul liikuvatest tuledest filminud.

Õhtu jooksul rääkis Butler mulle Wanna Lawsoni juhtumist ja tema kirjeldusest kehadest torude sees.  Ma ütlesin talle, et mul on olemas sarnane kirjeldus ühelt Californias elavalt naiselt. Nii korraldas Butler mulle 22. jaanuaril 1992 kohtumise Wannaga tema New Jerseys asuvas kodus, kus ma viisin läbi lindistatud intervjuu.

Meie kohtumise ajal oli Wanna töötanud linnavalitsuses 12 aastat. Ta oli naljalembeline ja naeris palju, isegi kui ta meenutas füüsilist läbivaatust, mis toimus novembris 1983.

Kohtumine oma teise kehaga

Wanna (edaspidi W): Väikesed suurte silmadega hallid olid need, kes mind läbi vaatasid. Ja ma karjusin kõva häälega, mul oli valus. Siis tuli üks pikkadest ja pani oma käe mulle õlale ning rahustas mind. Ta jäi mu juurde kuni läbivaatuse lõpuni  ja siis võttis ta mu käe ja juhtis mind sellest ruumist välja.

Linda Moulton Howe (edaspidi L): Wanna, kas sa mäletad midagi teadlikult sellest, kuidas ta sattusite autodest  lennumasinasse?

W: Lihtsalt korraga oli valgus ja me olime lennumasinas.

L: Kas see valgus tõmbas auto üles?

W: See valgus tõmbas üles mõlemad autod.

L: Mis värvi see kiir oli?

W: Roosakaspunane kullavärviga tema sees – või ehk oli valge kullavärviga tema sees – ja me jõudsime lõpuks ruumi, mis näis roosakas.

L: Niisiis olete te ruumis sees….

W: Me tulime autodest välja ja meid eraldati üksteisest erinevatesse ruumidesse.

L: Kas oli keegi teid selles roosakas tules ka tervitamas?

W: Üks pikk, liibuva mütsiga, umbes 8 jala pikkune (2,4 m) olend.

L: Oskad sa tema nägu kirjeldada?

W: See on normaalne nägu suure, kongus ninaga.

L: Nagu araablase nina?

W: Vastab sellele, just pikk ja kongus.

L: Kas sa nägid teda eestvaates?

W. Eestvaates olid tal mandlikujulised silmad, terav lõug.

L: Väikesed hallid: kas nemad täitsid pika olendi käske, või täitis pikk hallide käske?

W: Väikesed täitsid pika käske.

L: Kas sa kuulsid neid suhtlemas?

W: Ei, mitte midagi.

L: Kas sa tundsid end ärksalt ja teadlikuna?

W: Ei, unenäolises seisundis – nagu oleksin mingis hägus.

L: Kas sa pöörasid end ringi ja puudutasid Nettet või Johni või Annat või Charlesi?

W. Ma ei jõudnud, sest tulnukad juhtisid meid kiiresti erinevates suundades välja. Ja John kriiskas ja lärmas. Ta hakkas vastu. Charles nuttis. Anna magas ikka veel, niisiis tulnukad kandsid teda ja juhtisid ülejäänusid kiiresti.

L: Ja need, kes teid juhtisid, olid väikesed hallid?

W: Jah.

L:  Niisiis suutsid väikesed hallid kanda täiskasvanud naist (Annat)?

W: Rohkem kui ainult üks neist, sest see võttis mitu halli, et Annat kanda.

L: Mis sinuga edasi juhtus?

W: Nad viisid mu sellest roosakaspunasest toast teise ruumi, mis on säravvalge, puhas, paistab steriilne, peaaegu nagu haiglaruum. Nad panid mu lauale ja ma ei saanud aru, kuidas nad mind kinni hoidsid. Ma läbisin vaatluse – ja siis tuli mitte-nii-kummalise välimusega olend. Pikk, indiaanlase tüüpi. Tema nahk oli kahvatu-hall, ei mingit pigmentatsiooni.

L: Kuivõrd indiaanlased on pruuni nahaga, miks pidasid sa teda indiaanlaseks?

W: Sest tema välimus oli sarnane: kõrged põsesarnad, kongus nina, karm nägu, mustad juuksed, mis olid normaalsest pikemad. Tema silmavahe oli lai ja tal olid mustad silmad, kui ma teda esimest korda nägin. Kuid need olid tegelikult mingid mustad katted. Hiljem võttis ta mustad läätsed  ära ja ma nägin kullakarva silmi nagu kassil.

L: Riietus?

W: Võis olla metallikarva, hõbejas või hall.

L: Mingeid märke või sümboleid?

W: Ma mäletan kattuvaid kolmnurki tema vormil. Ta ütles mulle, need tähendavad kahe maailma ühinemist, kuid ma ei tea, mis maailmad ja miks.

L: Kui ’indiaanlane’ tuli, kuidas ta sind puudutas?

W. Ta lihtsalt pani oma käe mu õlale.

L: Mida sa siis tundsid?

W: Rahu. Kohest rahu. Mulle näis, et ma tunnen teda ja me oleme väga lähedased; tundsin, et oleme semud. Me kõndisime läbi laeva, lõpuks olime selles üüratus torudega ruumis. Ruumi seinad olid torudega ääristatud. Nad näisid olevat klaasist, kuid nad polnud seda. Torud olid umbes 2 jalga (0,61 m) laiad ja umbes 8 jalga kõrged. Silindrilised torud. Küllalt laiad, et hoida endas pikki kahvatuid kehasid.

L: Kui palju neid seal oli? Kui suur oli ruum?

W: Mitu linna kvartalit. Ma ei näinud selle ruumi lõppu.

L: Sajad torud?

W: Tuhanded.

L: Kas toru pind oli selge, läbipaistev, või mingit värvi?

W: Hõbedane, kuid seesolijat oli näha.

L: Mis see oli, mida sa sees nägid?

W: Naiselikku keha mustade, laineliste juuste ja mandlikujuliste silmadega, aga mitte inimene.

L: Mis eristas neid inimestest?

W. Naha hall-valge värvus ja pikkus, umbes 8 jalga.

L: Kas torus oli gaasi või vedelikku  või geeli?

W: Ma ei tea. Lihtsalt paistab, et keha seisab torus ja selle ümber pole midagi.

L: Wanna, miks sa mäletad seda mustajuukselist tüdrukut seal torus nii selgesti?

W: Sest tema (pikk mustade juustega humanoid) tõi mind justnimelt selle toru juurde. Ja ta ütles: “See on sinu keha.”

L: Kas ta rääkis sinuga, või on see hääl sinu peas?

W: See oli minu peas. Ma teadsin, et ta räägib minuga, kostis justkui mehehääl minu peas, kuid ma ei kuulnud mingit valju häält.

L: Kas ta puudutas sind mingil viisil?

W: Ta hoidis mu kätt.

L: Ja ta juhtis sind just selle toru ette?

W: Just. Me möödusime mitmest teisest ja peatusime selle juures.

L: Mis juhtus siis, kui sa selle toru ees seisid?

(Wanna mäletas, et ilmus violetivärvi valgus)

W: Siis vahetasin ma kehasid. Kuid kuidas ma seda tegin, ma ei tea… Ainus asi, mida ma mäletan, on see, et see oli mu n-ö teine keha; see oli mind igatsenud ja see oli isiklik. See oli veider!

Jätkub.

Allikas: Nexuse oktoobri/novembrinumber, Linda Moulton Howe

Foto: spellbindingsblog.com

Tõlkis SRNRS, toimetas Maarja Aljas