Jätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda.

Raamatu 2. osa

Kooliaasta hakkas nüüd lõppema ja ma ei olnud veel lõplikku otsust teinud, millisesse kooli minna. Kooliaasta lõpus ilmus täiesti ootamatult treener Rochesteri ülikoolist ja tahtis, et ma läheksin Rochesteri.

Mu isa ja mina istusime maha, et arutada, millisesse kooli ma peaksin minema. Me olime Hiina restoranis Ramseys. Ta ütles: “Andy, mul ei ole Penn State’i vastu midagi, see on hea kool. Aga miks sa tahad kolledžisse minna? Et saada haridust või et jalgpalli mängida?” Ma vastasin: “Et haridust saada.” Seepeale tema: “Hästi. Nüüd ütle, missugused on võimalused, et sinust saab professionaalne jalgpallimängija?” Mina vastasin: “Praktiliselt olematud.” Ta ütles: “Hästi. Seega, kuna sa lähed kooli haridust saama ja mitte jalgpalli mängima, kas sa ei arva siis, et peaksid minema parimasse kooli, kuhu sul on võimalik sisse saada?” Mina ütlesin: “Isa, MA TAHAN MINNA PENN STATE’I.” Siis ütles ta: “Mina olen see, kes su kooli eest maksab. KUI SA ROCHESTERI ÜLIKOOLI EI LÄHE, SIIS MA EI MAKSA ÜHTEGI SENTI SU KOOLI EEST JA MA EI RÄÄGI SINUGA ENAM KUNAGI, KAS SA SAAD ARU! Rochester on palju parem kool ja ma olen kindel, et sa oled seal palju õnnelikum, ma maksan selle eest ja sellega on asi lõpetatud.”

Niisiis ütlesin ma ära divisjoni 1. stipendiumist, et minna divisjon 3. kooli, mis maksis 18 000 dollarit aastas, et Rochesteri ülikoolis käia. Kaua aega ma absoluutselt vihkasin oma isa selle eest, et ta sundis mind Rochesteri ülikooli minema. Arvan, et oleksin suutnud 3000 dollarit ise ka välja käia, aga see, et ta ütles, et ta ei räägi minuga enam kunagi, kui ma ei tee nii, nagu tema tahab, oli see, mis mu tõesti vihale ajas.

Ja peale selle kõige veel ütles ta mulle, et ma pean võtma õppelaenu oma nimele, et aidata maksta Rochesteri ülikoolis käimise eest. Mäletan seda väga selgelt, sest peale seda mäletan, et vandusin, et ei lase enam kellelgi endale öelda, mida oma eluga peale hakata. Imelik on see, et tema ei mäleta seda üldse nii. Ta eitab, et ta mulle nii ütles, aga ma mäletan seda väga selgelt, sest mu süda oli murtud, et ma ei saanud Penn State’i minna. Mäletan, et imelik oli ka see, kui mu isa tegi umbes samal ajal nalja, et ta on olnud mereväest 15 aastat väljas ja mingil põhjusel nad tahtsid, et ta füüsilisele läbivaatusele läheks. Ta ise ei mäletanud seda üldse.

1988 august

Rochesteri ülikoolis algas jalgpallilaager. Asjad näisid hästi sujuvat. Ütleme lihtsalt, et ma olin VÄGA keskendunud jalgpalliväljakul hästi tegutsemisele. Olin terve suve väga kõvasti trenni teinud ja ma olin oma elu parimas vormis. Mul läks treeninglaagri ajal väga hästi ning praegu olen kindel, et see ei olnud kokkusattumus, et sain esmakursuslase aastal omale toanaabriks kuti, keda kutsugem Brianiks.

Brian oli ka esmakursuslane ja ta mängis ründe- ja kaitsepositsioonidel. Ta oli 185 cm pikk ja kaalus 111 kg. Ta nägi välja tohutu suur ja mina arvasin, et mina olen lihaseline, enne kui ma seda kutti nägin. Ta rääkis avalikult oma steroidide kasutamisest ja rääkis, et kui ta laagrisse tuli, siis: “Kui ma treenerite kabinetti kõndisin, ei tundnud treenerid mind ära ja küsisid, kes ma olen.” Ja ma ütlesin: “Ma olen Brian XXXXXX Irondequoit’st.” Ta oli arvatavasti kohalik kutt, kuna Irondequoit oli kohalik linn. Ta rääkis, et keskkooli lõpuaastal oli ta kaal 84 kg ja siis hakkas ta steroide tarvitama ning tegi samal ajal trenni New Yorgi osariigi raskuste tõstmise tšempioniga. Ta kaal tõusis 12 nädalaga 84 kilogrammilt 113 kilogrammini. Esmakursuslasena oli ta teine tugevaim kutt meeskonnas, mina olin kolmas.

1988 september kuni 1989 mai

Laager lõppes ja algasid tunnid. Sain kummalise teate, et psühholoogiaosakonna dekaan tahab mind näha. Läksin tema kabinetti. Istusin kõrge seljatoega rohelisse nahktooli tema vastas samal ajal, kui ta istus oma suure laua taga. Ta küsis minult, kas ma tahaksin osaleda mingisuguses erilises “uuringus”, mida ülikool läbi viib. Küsisin tema käest: “Kas sa oled kunagi midagi kuulnud dr Purrizzost?” Ning ta nägu muutus järsku valgeks ja ilmetuks. Sellest võis välja lugeda, et ta oli kuulnud küll. Samal hetkel kuulsin ma kerget kriuksatust oma vasaku õla tagant. Tõusin toolilt püsti ja seina sees oli uks. Tegin ukse lahti. Selle kapi sees oli dekaanil seinabaar. Ja seal maas kükitas dr Purrizzo. Ma haarasin kohe ta kõrist kinni ja ütlesin, et kui ma teda veel kunagi näen, siis tapan ta. Ta hakkas oma elu eest paluma ja ma viskasin ta baari. Kõndisin dekaani laua juurde, haarasin laua, viskasin selle õhku tema kohale ja karjusin talle umbes midagi sellist: “Sa hoia minust eemale, sa kuradi valetav sitakott.” Ja jooksin kabinetist välja.

Paar päeva hiljem sain teate, et psühholoogiadekaan tahab mind jälle näha. Ma ignoreerisin seda ja ei läinud.

Veel paar päeva pärast seda sain ma kolmanda teate temalt sõnumiga, et kui ma tema juurde ei lähe, siis viskab ta mu koolist välja. Ütlesin endale, et persse see. Brian nõudis, et ma läheksin: “Kutt, ta viskab su koolist välja, mine ta juurde ja tee, mida iganes ta tahab.” – “Mine persse,” ütlesin ma Brianile. Otsustasin minna ja öelda sellele persepraole, mida ma arvan. Tema kabinetti minnes olin ma tulivihane ja ma kavatsesin talle peksa anda. Mäletan kabinetti minemist, aga ei mäleta sealt lahkumist.

Peale seda olin ma teine inimene. Mul oli selline tunne, nagu mul oleksid klapid peas, nagu mul oleks tunnelnägemine. Mäletan, et inimesed arvasid, et olen tõeline jobu, sest kui nad mulle tere ütlesid, siis kõndisin ma neist klassi minnes lihtsalt mööda, nagu neid poleks seal olnudki. Olin kuskil ära oma väikeses maailmas ja ümberringi toimuvast polnud ma teadlik.

Tuba 101

Oli üks hoone, millest ma iga päev mööda kõndisin. Iga päev oli mul selline tunne, nagu oleksin seal varem olnud. See konkreetne hoone tekitas minus kõhedust, kuigi teadsin, et ma ei olnud sellesse konkreetsesse hoonesse kunagi sisenenud, sest ükski mu loeng ei toimunud selles hoones. Iga päev, kui ma sellest hoonest mööda kõndisin, tuli mulle silme ette sähvatus “ruum 101” ja ma näisin täpselt teadvat, kuidas sinna saada.

Ühel päeval läksin ma sinna sisse. Hoone keskel oli rippuv jalgtee (see oli väga modernne). Kõndisin üle silla, keerasin paremale ja läksin trepist alla. Kõige all keerasin jälle paremale. Seal oli väike koridor, kus oli ainult kaks ust. Üks oli paremal ja teine vasakul. Mõlemal uksel oli libistatav nimeplaadi hoidja. Parempoolsel uksel pidanuks olema “101”, aga ei olnud. Selle asemel oli hoopis “Koristaja tarvikud”. Olin väga segaduses. Pöördusin vasakpoolse ukse poole, et vaadata, kas sellel on silt “102”. Kuid silt oli tühi. Pöördusin tagasi parempoolse ukse poole ja katsun käepidet. Uks oli lukus. Ma lahkusin hoonest. Iga päev, kui ma sellest hoonest möödusin, tekkis mul seesama rahutu tunne. Nagu oleksin seal varem olnud või seal oli midagi kummalist.

Paar päeva hiljem läksin ma tagasi ja jälle sama lugu. Uksel oli silt “Koristaja tarvikud” ja see oli lukus. Lahkusin jälle. Kolmas kord oli aga teistmoodi. Jõudsin ukse juurde ja sellel oli silt “Koristaja tarvikud”. Seekord ma lihtsalt viskasin pilgu peale. Olin vihane ja segaduses. Ära minnes ütlesin ma endale, et persse see ja ma läksin tagasi ust kontrollima. Katsusin käepidet JA SEEKORD SEE LIIKUS. UKS LÄKS LAHTI. Mingil põhjusel olin ma väga närvis ja hirmul. Ma kartsin sisse minna. Lükkasin ukse lahti ja viskasin lihtsalt pilgu peale. Tuba oli väga pime ja ma otsisin tuld. Tuba oli väga väike, umbes 2,4 x 3 m. Vaatasin ringi ja ruum näis olevat väga steriilne. Ei olnud raamatuid, pabereid, mitte midagi. Ruumis oli ainult kaks asja. Üks neist suurtest treeninguruumides olevatest treenimislaudadest. See oli kõrge polsterdatud laud, kuhu sportlased istuvad, et oma pahkluud kinni siduda. Või kui nad on vigastatud, siis nad lamavad sellel, kuni neid läbi vaadatakse. See oli musta värvi. Teine asi selles ruumis oli väga väike hall metall-laud ja puidust tool. Polnud pabereid, raamatuid, mitte midagi.

Enne lahkumist tõmbasin ma veel lauasahtli lahti. Tõmbasin selle lahti ja ainuke asi, mis seal oli, oli õhuke metallplaat. Pöörasin selle ümber ja selle peal oli number “101”. Mu süda jäi seisma ja ma hakkasin koheselt higistama. Järsku OLIN MA VÄGA HIRMUL. Viskasin plaadi tagasi, lõin sahtli kinni, sulgesin ukse ja lasin sealt jalga.

Tagasi vaadates ja pilti kokku panna üritades arvan ma, et juhtus järgnev: kas mu teisel külaskäigul dekaani kabinetti või mingil hetkel, kui nad mu miskitmoodi hüpnotiseerisid. Ma ei mäleta täpselt, kus või millal, aga ma usun, et nad andsid mulle juhiseid, et ma läheksin sinna kindlasse ruumi, “ruumi 101” igal nädalal kindlal päeval ja kindlal kellaajal ja ma lihtsalt läksin ilma mõtlemata või sellest midagi teadmata. See on koht, kus kõik see algne töö, programmeerimine, hüpnootilised sisestused või ajupesu, ükskõik, kuidas seda nimetada, aset leidis. Ütlen seda sellepärast, et peale selle ruumi külastamist hakkasin ma nägema mälusähvatusi. See oli nagu 5-sekundiline lõik 10-minutilisest filmist. Ma mäletan, et lamasin selles ruumis, me arutasime Silva meetodit ja palju teisi asju. Juhendaja juhendas mind, et ma oma tasandile läheksin. Ja siis alustas ta tööd, sisestades erinevaid ideesid ja sisestusi/sugestioone, mida nad uurisid minu reaktsioonide ja reageeringute põhjal. Mingil põhjusel ajas ka raamatukogu mulle judinad peale.

Silva meetodit kasutatakse järgnevalt. Sa suled oma silmad, lõdvestud, iga hingetõmbega lõdvestud sa aina enam. Tool, kus sa lamad, muutub aina pehmemaks ja pehmemaks ja sa vajud aina rohkem ja rohkem sinna sisse samal ajal, kui see õrnalt sind embab. Samal ajal, kui su keha täielikult lõdvestub, on sul soe ja turvaline tunne.

Kujuta ette, et sa seisad ookeani äärel. Taevas on sinine, ookean on sinine, kuid samas päikesepaistest peaaegu roheline. On imeline päev. Kujuta ette, et sa hõljud ülespoole, samal ajal oma kehast lahkudes. Samal ajal, kui sa taeva poole hõljud, vaata alla ja vaata oma keha. Sa ei karda ja sa võid hõljuda nii kõrgele, kui tahad, ja sa alustad üle ookeani hõljumist. Sa vaatad alla oma keha ja näed, kuidas see muutub aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni sa lõpuks ei näe seda enam. Sa pöördud tagasi ja kõik, mis su ees on, on sinine taevas ja sinine ookean ja sa hõljud nagu jumal pilvede vahel. Sinu ees on väga suur pilv, mille peal on ehitis.

Lähemale jõudes näed, et see on lift. Sa maandud pilvele sama pehmelt ja õrnalt nagu sulg su nahka puudutades. Pilv on sama kõva nagu kivi. Kõva saab ta olla sellepärast, et sa ütled nii. See on sinu meel, see on koht, kus SA SAAD TEHA KÕIKE, MIDA TAHAD ja KUS KÕIK ON VÕIMALIK. Ainsad piirangud siin on su enda kujutlusvõime piirangud. Mine lifti juurde. Seal on ainult üks punane nupp, vajuta sellele. Uksed avanevad ning sa lähed sisse. Keerad ennast ümber ja näed kontrollpaneeli, vajutad alumist nuppu. Uksed sulguvad ja lift hakkab järsku allapoole laskuma. Sa vaatad üles ja näed, et lift on tehtud hallist teraspuurist. Liftil puudub katus. Lift hakkab laskuma aina kiiremini ja kiiremini. Sa vaatad üles ja näed, et liftišahti seinad on briljantset värvi kivist, millel on oranži, musta, valget ja hõbedast värvi pöörised. Sa näed kivi peale maalitud suurt numbrit “10” mööda vuhisemas, nüüd kui lift aina kiiremini ja kiiremini langeb. Sa vaatad üles ja näed, et number “9” vuhiseb mööda. Kui numbrid mööda vuhisevad, siis langed sa aina sügavamale ja sügavamale oma meele keskele. Universumi keskmesse. 8, 7 – sa lõdvestud aina enam ja enam. 6, 5 – sa tunned, kuidas su meel muutub aina võimsamaks, mida sügavamale sa laskud, su meel muutub iga hetkega aina võimsamaks ja võimsamaks. 4, 3, 2 – lift hakkab automaatselt aeglustuma. 1 – uksed avanevad ja sa astud välja valgele betoonplatvormile.

See on 2 m lai ja 2 m pikk. Igal pool ümber on kottpimedus. Vasakul on väike hõbedane käsipuu. Jaluta ääreni ja vaata üle ääre. Sa näed ainult tohutusuurt musta auku. Ning pöörlev pööris tõmbab kõik endasse. Hüppa sellesse pöörisesse nagu langevarjur. Sa langed. Pööra ennast ümber ja vaata platvormi samal ajal, kui ta aina väiksemaks ja väiksemaks muutub. Sa ei karda. Asjad vuhisevad sinust mööda samal ajal, kui sa langed, tohutusuur kell, auto, inimesed, keda sa tunned ning vasakul näed sa tohutusuurt neoonsilti, millel on “1500,” mööda vuhisemas. Sa kukud aina kiiremini ja kiiremini ja sa tunned ennast aina sügavamale ja sügavamale oma meelde langevat. Sa näed silte “1400,” “1300,” “1200” ning kui sa jõuad sildini “100,” siis su kiirus hakkab automaatselt aeglustuma. Igal pool ümberringi on pimedus ja sa ei näe mitte midagi. Sa tunned, kuidas su jalg puudutab maad sama õrnalt kui padjale astudes. Sinust vasakule jääb sinine neoonuks. Mine selle juurde ja keera käepidet. Ust lahti tehes näed sa tohutusuurt võrratut tuba, sinist neoontuba. See on sinu tuba. Sinu eriline koht. Universumi keskpunkt ja sinu meele keskpunkt. Kui sa selles toas oled, siis oled sa suuteline TEGEMA ÜKSKÕIK MIDA ja MITTE MISKI ei saa sulle mitte kunagi liiga teha.

Selle ruumi lagi on 6 m kõrgusel ja sellel on sinine neoonkuma. Selles ruumis olemine on nagu ultraviolettvalguse käes olemine. Kõik valged asjad säravad, su hambad säravad, sa näed välja väga päevitunud ja terve. Sa pole kunagi parem välja näinud. Seintel on vääriskivid, suurepärased kunstitööd, skulptuurid, ruum on lihtsalt võrratu. Paremal pool asub universumi masin. Selle masinaga saad sa mõttes universumis ükskõik kuhu rännata, ükskõik kuhu. Vasakul pool on rida staadioniuksi. Jaluta nendeni ja lükka need lahti. Sa sisened tohutusuurele maa-alusele kuplikujulise laega staadionile. See on nii suur, et seda on raske ette kujutada. Kui sa siin mängid, siis OLED SA SUUTELINE KÕIGEKS. Löö niipalju väravaid kui tahad ja publik ei tee muud, kui ainult elab sulle kaasa. Mine läbi uste tagasi põhiruumi. Sinust vasakule jääb kõige tähtsam ruum. Veel üks tuba, sellest tuleb punast kuma. Sa kõnnid selle juurde ja sisened. SEE ON TERVENDAMISE TUBA. Sellel toal on punane neoonkuma. Selle toa keskel on suur ümmargune purskkaev. Kui su mingi kehaosa on vigastatud ja sa oled selles toas, siis see vigastatud kehaosa kumab eredat punast valgust. Kui sul on valutav küünarliiges, seljavalu, peavalu, vigastatud põlv, siis see osa su kehast on läbipaistev (nagu röntgenpilti vaadates) ja sa näed, et su keha vigastatud osast kumab eredat punast valgust. Et SUVALIST TERVISEHÄDA ravida, tuleb sul ainult purskkaevu ronida. See on nooruse purskkaev, milles on smaragdrohelist värvi vesi. Kui su põlv valutab, siis kasta see purskkaevu ja su keha ravib ennast paari hetkega terveks. Kui sul on väga karm vigastus, siis lama basseinis, kuid kasuta ka taskulampi. Taskulamp toodab ekstra tugevat valguskiirt, millega sa valgustad oma vigastatud kehaosa, et seda tervendada.

Tervendamise bassein ja see, kuidas ma seda kasutasin, on oluline osa, et mõista, mida nad minult tahtsid. Kui juhendaja käsib mul oma tasandile minna, siis ma lähen. Ta käsib mul minna TERVENDAMISE tuppa. Siis ilmub ta nagu hologramm ja räägib minuga mu enda meeles. Ta ulatab välja oma käe, milles on katseklaas, kus sees on neoonkollane aine. Ta ütleb mulle, et see on ÜLISALAJANE valem ja et SEE MUUDAB SU TERVENDAMISE BASSEINI TÄPSELT MILJON KORDA TUGEVAMAKS, KUI SEE PRAEGU ON! MA TÕMBAN KORGI PEALT ÄRA JA VALAN KOLLASE AINE BASSEINI NING BASSEIN HAKKAB OTSEKOHE ÄGEDALT MULLITAMA. Selline on nüüd TERVENDAMISE bassein minu meeles, see jääb selliseks igavesti ja selle jõud ei rauge kunagi. SEE UUS BASSEIN SUUDAB TERVENDADA SUVALISE VIGASTUSE HOOLIMATA SELLEST, KUI TÕSINE SEE ON. “LAHE! See on suurepärane,” märkisin ma. Ta sahkerdab miskit moodi veel mu meelega, et kui ma ennast vigastan, siis mu meel saadab mu automaatselt TERVENDAMISE basseini.

Tuli välja, et need sugestioonid, mida ta mulle sisestas samal ajal, kui ma hüpnoosi all olin – koostöös Silva meetodiga töötasid need mu meelega väga hästi. Ja mingil põhjusel need TÕESTI TÖÖTASID. Hiljem, mingi aeg andsid nad mulle veel ühe katseklaasi, mis oli täis veel üht ülisalajast valitsuse valemit. See oli neoonkollakasrohelist värvi. Juhendaja ütles mulle: “ÄRA KUNAGI KASUTA SEDA KATSEKLAASI ILMA MEIE LOATA VÕI MEIE JUHENDAMISETA! See on 100 miljonit korda võimsam kui kollane ja see on väga ebastabiilne. ME EI TEA, MIS SEE SINUGA TEEB! HOIA SEDA VÄGA TURVALISES KOHAS! KAS SA SAAD ARU?” Ma vastasin: “Jah.” Ja siis tegin ma puidust vaiast ja postrist sildi, mille ma kinnitasin kleeplindiga purskkaevu küljele. Musta markeri ja kehva käekirjaga kirjutasin ma: “ÄRA KASUTA… KATKI TEHA AINULT ELU VÕI SURMA OLUKORRAS.” Ja siis ma kinnitasin rohelise katseklaasi kleeplindiga postrile selle kirja alla ja kleepisin selle sildi kleeplindiga purskkaevu välisseinale. Külje peale ja nii, et see jalus ei oleks. See oli silmale kole vaadata, aga see oli MINU vastutus ja see oli MINU silt ja see oli MINU tuba. Nii et sinna see sai ja sinna see jäi.

Loomulikult oli ka teisi sugestioone, näiteks kuidas valuretseptoreid sisse ja välja lülitada, nagu tule põlemapanemine lülitist. Kuidas oma adrenaliininäärmeid (neerupealseid) kontrollida ja neid lahti ja kinni, nagu kraani, keerata. Kuidas hirmu kontrollida. Ma mäletan, et nad testisid mind paljude pusle-plokkidega, mida ma pidin kokku panema, et pilti moodustada, pidin ajapunkte liitma, sõnaseoseid moodustama ja igat sorti muid mõttepuslesid lahendama (IQ testimistüüpi puslesid). See on see, mida ma mäletan “ruum 101”-st.

Väikeses laboris

Mäletan, et ma olin kinni seotud metall-lauale ja et nad asetasid elektroodid mu kehale. Nad andsid mulle erinevate intervallidega elektrilööke ja suurendasid pinget, kui ma nendega koostööd ei teinud. Asi on selles, et need ülbed värdjad küsisid minult korduvalt: “Miks sa meie vastu nii vaenulik oled? Miks sa meie vastu võitled?” Minu vastus oli alati: “Kui te arvate, et ma olen praegu vaenulik, siis oodake ainult, kui ma vabaks saan, te natsi litapojad!” Andsin endast parima, et julge olla ja võitlesin kogu jõust vastu. Kui ma teadvusele tulin, leidsin ma ennast tooli külge seotuna ja käed selja taha seotuna. Nad hakkasid mind uuesti töötlema. Tean, et pidin uimastite mõju all olema, sest löögid ei olnud mingil põhjusel üldse valusad. Nad kandsid alati kindaid või lõid kummivoolikutega, et mitte märke jätta. Ja mida rohkem nad mind lõid, seda vähem valus oli. Minu kõrval oli ka metallkäru, millel olid erinevad kirurgilised instrumendid. Sellel olid ka erinevad süstlad. Ka sellepärast arvan ma, et nad uimastasid mu.

Mäletan, et nad asetasid nõelu mu silmamunadesse, samuti ka kõrvakilesse, et mind elektrilöökidega nendesse kohtadesse alistuma sundida. Nad peksid mind selles väikeses toas mitmeid kordi. Mäletan, et hr Green (hr Roheline) oli seal, see natsi mees ja tema semud.

Tean, et nad olid natsid, sest mul on selles suhtes terane silm inimeste hindamisel ja see mees lihtsalt ei näinud ameeriklane olevat. Tema oli see, kes asja juhtis ja ta käskis ühel teisel mehel tulla ja mind töötlema hakata. See kutt, kes minu juurde tuli ja mind peksma hakkas – ma tegin tema riietuse kohta ebaviisakaid märkusi. Ta kandis lühikeste varrukatega kollast särki Rochester New Yorgis peale tööpäeva. Ma hakkasin teda narrima tema särgi pärast ja ütlesin, et ainult kahte tüüpi inimesed kannaksid lühikeste varrukatega kollast särki Rochesteris. Ta oli kas homoseksuaal või välismaalane, kes üritab ameeriklase moodi välja näha. See on üks põhiline viga (moeapsakas), mida spioonid teevad. Ja ta oli arvatavasti sakslane, sest sakslased armastavad pastellvärve, mis koos psühhootilise pilguga tema silmades ütles mulle, et ta on mingit sorti meisterrassi geneetiline friik.

Ma ladusin talle lambist täiesti suvalisi asju ette. Mõtlesin, et miks ka mitte, niikuinii ta peksab mu vaeseomaks, ma võin ju samas proovida ja ta mõistusega mängida, see oli ainuke ründerelv, mis mul oli. Samal ajal, kui ta mind peksis, kutsusin ma teda natsi tõpraks, ütlesin talle, et meie, ameeriklased, andsime neile sõja ajal peksa. Aga kui ma Adolf Hitlerit solvasin ja kutsusin teda pedeks ja idioodiks, siis keeras ta täiega ära ja hakkas minu peale saksa keeles karjuma: “Bla-bla-blaa! Mein Führer, bla-blaa.” – “Vaata aga vaata, mis sa kostad, ta ongi sakslane!” ütlesin ma. Ma olin ta vaimselt murdnud. Mingil põhjusel ei olnud tema löögid valusad, kuid ta lõi mind nii kõvasti, et ta lõi mu koos puidust tooliga pikali.

Iga kord, kui ta mind löögiga pikali tõukas, nõrgestas ta tooli jalgu. Minupoolne mõnitamine koos faktiga, et ta ei näinud suutvat mulle oma löökidega haiget teha, käis talle täiega närvidele. Siis läks ta metallriiuli juurde ja võttis sealt pesapallikurika ja kavatses mind sellega peksma hakata. Sellel hetkel tundsin ma tõelist hirmu oma elu eest ja ma surusin köisi täiest jõust. Miskitmoodi sain ma vabaks ja mul läks paar sekundit selleks, et köied ära saada ja kõik näisid olevat šokis, et ma suutsin toolist vabaks rabeleda ja nad lihtsalt seisid seal. Läksin natsi kallale, kes mind peksis ja kelle käes kurikas oli. Tundsin sõna otseses mõttes, et ma võitlen oma elu eest ja kuni tänase päevani ma ei tea, kust selle jõu võtsin, aga nad kõik hüppasid mulle peale ja ma lennutasin nad minema, nagu oleksid nad viieaastased. Võtsin kurikaga kuti ette, lõin teda üks kord, ta pillas kurika maha, võtsin selle üles ja lõin teda kaks korda pähe samal ajal kui tema pea oli vastu lauda surutud, põhimõtteliselt purustades ta pealuu. Hakkasin kurikaga hoope jagama ja ma lõin kahel teisel kutil kurikaga pähe ja ma nägin, et nende peadest voolas palju verd samal ajal, kui nad maas lamasid. Siis nad kõik hüppasid mulle korraga peale ja üritasid mind vastu seina suruda, aga nad ei suutnud ja mul õnnestus toa ainsa aknani pääseda. Ma lõin selle lahti ja valmistusin välja hüppama ning siis ma nägin, kus ma olin. Ma vaatasin välja ja otse alla oli vähemalt 30 m.

Te ei usu seda ja ma tean, et see kõlab täiesti hullumeelsena, aga ma olin raamatukogu tipus ja ma vaatasin alla palliväljakule. Tean, et olin raamatukogus, esiteks vaatest ja teiseks ruumi kujust, kuna pool ruumi oli peaaegu ümmargune. Ja sellise vaatega on ainult üks koht ja see on raamatukogu tipus. Lõin veel mitu meest oimetuks, aga neid oli liiga palju ja lõpuks surusid nad mu maha ja pistsid mulle nõela tagumikku ja mul läks pilt tasku.

Nad peksid mind seal ja tegid mulle mitmeid elektrišoki seansse. See on kõik, mida ma nendest seanssidest mäletan. Nad üritasid mind murda, aga ma ei lasknud neil seda teha ning seetõttu jätkusid peksmised ka öösiti. Mäletan, et ütlesin oma toakaaslasele järgmisel hommikul, et mul oli selline tunne, nagu mu näost oleks veoauto üle sõitnud, kuid samas ei olnud mul õrna aimugi, miks mu nägu valutas.

Järgneb järgmisel nädalavahetusel.

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

Foto: psychologies.co.uk