Jätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide  katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda. Sellel nädalal avaldame järjejuttu iga päev, et tuua teieni alates järgmisest nädalavahetusest juba uus põnev lugu.

Teadmiste kiiver

Minu töötlemise ja treenimisega läks kõik väga hästi. Hr Roheline ja Adolf näisid olevat rahul minu edusammudega… seni, kuni me hakkasime väljas laskma. Kõik tundus nüüd vägagi teistmoodi. Külm õhk minu näol pani mind tundma, et olen rohkem ärkvel ja rohkem teadlik sellest, mis ümberringi toimus. Püstol ei tundunud enam olevat mu käepikendus. See oli külm ja tundus olevat raskem. Kui lasin ja vahemaad muutusid aina suuremaks ja suuremaks, muutus mu sooritus aina kehvemaks ja kehvemaks ja ma hakkasin mööda laskma. Möödalaskmise all mõtlen seda, et ma ei tabanud täpselt punase ringi keskele, vaid äärde, tabades musta siluetti, siis ka mustast mööda lastes, kuid ikkagi paberit tabades. Minu automaatne tuule ja vahemaa jaoks häälestumine ei tundunud üldse töötavat.

Ühel õhtul oli väga tuuline ja sadas vihma ja ma lasin punasest märgist mööda ja paaril korral lasin ka sihtmärgist täiesti mööda. See oli püstoliga lastes ja ma arvan, et see oli kas Baretta või siis sellele väga sarnane. Nad tõid mu sisse tagasi ja sõimasid mu kehva soorituse pärast läbi. Nad saatsid mu tagasi laborisse, kus tegin ülejäänud õhtu lihtsaid asju nagu raskuste tõstmine, ajupusled, jõuharjutused jne. Järgmisel õhtul, kui laborisse kõndisin, ütles Adolf, et järgneksin talle ja me läksime ühte tuppa, kus ma polnud kunagi varem olnud. See oli nagu tühi klassiruum, klassi ees olid rohelised tahvlid, paremal pool oli üks roheline tahvel, mis oli ratastel ja mida oli võimalik ümber pöörata ja keset tuba oli üks õpilase laud. See oli ka kõik. Nad käskisid mul istuda ja ma istusin. Läksin väga närvi samal ajal, kui mõtlesin, et nad hakkavad mind testima ja ma ei ole õppinud.

Sinises laborikitlis mees kõndis klassi ette. Ma ei tundnud teda. Kui ta rääkima hakkas, siis oli ta hääles närviline toon. Mul polnud õrna aimugi, mis toimuma hakkab, sest see kõik oli minu jaoks väga uus. Ta hakkas rääkima kõveratest trajektooridest, kuuli kiirusest, kui see väljub relva suudmest ja kuidas mõõdetakse õhutihedusi versus meretaseme kõrguse õhutihedusega ja see siis võrdub hõõrdumise koefitsiendi võrrandiga, kuidas kuuli kõverat trajektoori mõõta. Ja ta rääkis aina edasi ja edasi. ”PEA KINNI,” ütlesin ma. ”Kas ma saaksin ühe pliiatsi ja paberi, et märkmeid teha?” küsisin ma. Siis olin kummardunud laua kohale ja üritasin meeleheitlikult kõike, mida ta rääkis, üles kirjutada ja need diagrammid, mis ta oli tahvlile joonistanud, paberile kopeerida, justnagu oleksin tagasi koolis. Mingi aja pärast tuli Adolf minu juurde ja küsis: ”Rhino, kas sul on pausi vaja?” – ”JAH, mul oli seda kuramuse pausi vaja,” ja ma viskasin pliiatsi lauale ja panin oma pea oma käte vahele. ”Kas sa saad kõigest sellest aru?” küsis ta minult. ”EI,” vastasin ma ja mäletan, et hakkasin nutma: ”Ma üritan, ma tõesti üritan aga MUL EI OLE AIMUGI, MIDA KURADIT TA RÄÄGIB!”

Me tegime pausi. Olin väga närvis sellepärast, et pidin tagasi sinna ruumi minema. Ma olin keskkoolis algebras kahe saanud ja nemad räägivad asjadest, millest ma ei olnud kunagi midagi kuulnud ja nad tahavad, et ma sellest asjast aru saaksin. Ma ei saa sellest iial aru, mõtlesin ma endamisi. Nad kutsusid mu tagasi ja esimest korda tundsin omamoodi hirmu. Mitte sellepärast, kus olen või kellega koos olen või sellepärast, mis nad mulle laboris tegid. Kartsin neid alt vedada. Olin hirmul sellepärast, et olin ennast veennud, et juhtugu mistahes, ma ei ole võimeline sellest aru saama. Ma ei olnud kunagi koolis hea õpilane või nendes asjades hea. See oli lihtsalt võimatu, et sellest aru saaksin! Kui ma laua taha tagasi istusin, otsisin sinises laborikitlis meest, aga teda ei olnud enam seal. Ainult valgete juustega mees oli seal. Ta ütles paar sõna ja ma lõdvestusin ja sulgesin oma silmad. Kuulasin teda. Ta ütles: ”Lõdvestu, toetu tooli najale ja ime kogu info endasse, nagu sa oleksid üks suur käsn.” Kuulsin, kuidas instruktor hakkas jälle rääkima ja see kestis mingi aeg.

Kuulsin, kuidas Adolf küsis mu käest, kas mulle midagi kohale ka jõuab? Raputasin oma pead ja vastasin: ”EI,” ja avasin oma silmad. Niipea, kui silmad avasin, vaatasin ma paremale ja nägin, et valgete juustega mees ja hr Roheline rääkisid teineteisega suhteliselt valjul toonil. Nad ei vaielnud, kuid nad olid ilmselgelt häiritud. Panin oma pea käte vahele ja siis tõusin toolilt püsti ja karjusin: ”OODAKE, mul on üks idee!” Olin enda üle nii uhke. Valgete juustega mees tuli minu juurde ja küsis minult, endal ettevaatlik ilme näol: ”Mis idee sul on?” – ”Viige mind mu TASANDILE, viige mind mu TUPPA, mul on üks idee!” – ”Mida sa teha kavatsed?” küsis ta. ”PALUN, VIIGE MIND LIHTSALT MU TUPPA,” ütlesin ma. ”Rhino,” ütles ta, ”ma pean teadma, mida sa teha kavatsed.” – ”Ma seletan teile kohe kõik ära! Palun, viige mind lihtsalt mu tuppa ja uskuge mind, teile kindlasti MEELDIB see!” ütlesin mina.

Kui oma silmad avasin, seletasin, mis ma oma meeles olevas toas teinud olin. Minu meeles olevas põhitoas (suur sinine tuba, kus on 6 m kõrgune lagi), oli tagumisel seinal lüliti minu närvilõpmete jaoks (nagu kaitsmekapp sinu kodus). See seade võimaldas mul vaimselt tahtega oma närve sisse ja välja lülitada lihtsalt lülitit lülitades kui vaja. Selle kõrval oli adrenaliiniventiil, mis võimaldas mul kas sisse või välja lülitada oma adrenaliinivoolu kehasse. See oli lihtsalt peenike vasktoru, mis tuli seinast välja, tuli alla ja läks siis tagasi seina sisse ning selle keskel oli ventiil nagu vee peakraan maja keldris, mis kontrollib tänavalt tulevat veevoolu majja (sama asi, ainult, et mina kontrollisin veevoolu asemel adrenaliinivoolu ja see oli mu keha, mitte maja kontrollimiseks). See lubas mul oma adrenaliininääret (neerupealisi) tahtega lahti ja kinni keerata.

Selle kõrval oli hirmulüliti. See oli selline suur vanamoodne voolukatkesti moodi lüliti, mis oli ketiga kinnitatud väljalülitusasendisse ja sellel oli peal silt ”ÄRA PUUTU”. Nad OLID JUBA varem mind ruumis 101 töödelnud, et ma need seadmed sinna paigaldaksin ja niimoodi seadsingi ma need sinna oma meeles. Hirmulüliti kõrvale tegin ma suure metallkasti. See oli mu isiklik superarvuti, mis oli otse ühendatud mu meele, olemuse ja hingega. Suvaline informatsioon, mis sellesse arvutisse sisestati, see sai koheselt osaks MINUST ja osaks MU HINGEST. Sellel arvutil oli piiramatu mälu ja piiramatu kiirus. See oli maailma kõige kiirem ja kõige ülisalajasem arvuti. Informatsioon läheb otse allikast minu olemuse tuumani, justnagu kivisse kirja raiumine, ainult et minu puhul oli tühjale arvutiplaadile kirjutamine. Minu meel oli nüüd avatud kõikidele juhistele ja arvutis oli piiramatult ruumi.

”KUIDAS ME INFORMATSIOONI SISESTAME?” küsis valgete juustega mees Adolf. ”See on kõige parem osa,” ütlesin mina. Ja seletasin neile edasi, et lõin omaenda labori enda meeles. See on uus tuba, mis asub tervendamisbasseini kõrval. Ja selles toas pole muud kui kõige suurem ja kõige mugavam mustast nahast lamamistool, mida on üldse võimalik teha. Lamamistooli kõrval on väike puidust alus. Puidust alusel on minu loomingu ime. Ma kutsun seda teadmiste kiivriks. See on kui jalgpallikiiver, kuid ilma näomaskita. Kiivri peal on juhtmed, mis jooksevad kiivrist läbi ja on ühenduses väikeste metallnibudega, mis puudutavad mu pealuud, kui ma kiivri pähe panen. Selle juurde kuuluvad ka prillid (nagu suusaprillid), millel on metallsondid meelekohtade ja silmade ümber. Juhtmed jooksevad kiivrist ülevalt välja ja siis on need kimpu pandud 2,5 cm laiusesse super-konduktorjuhtmesse. Juhe jookseb kiivri ülaosast välja, uksest välja ja tagasi põhituppa. Siis mööda seina ja kinnitub otse superarvuti esiküljele. Niimoodi kantakse informatsioon üle superarvutisse. Superarvuti siis töötleb seda ja saadab selle siis arvuti tagant jooksvast juhtmest välja (see juhe on kiivri juhtmega täpselt samasugune). Informatsioon jookseb arvuti tagant jooksvast juhtmest välja ja läheb otse sinise seina sisse, otse MINU sisse.

”KUIDAS ME SEDA INFORMATSIOONI SIIS NÜÜD TÄPSELT SISESTAMEGI?” küsis valgete juustega mees uuesti. ”Kas sa ei saa siis aru! Mina pean ennast toolil ainult mõnusalt sisse seadma ja teadmiste kiivri koos prillidega pähe panema ja KÕIK, millest te tahate, et ma aru saaksin – teil tuleb sellest ainult rääkida! See on nagu arvutikoodi kirjutamine mu ajule JA PARIM OSA ON SEE, ET AINUKE ASI, MIDA MA TEGEMA PEAN, ON LAMAMISTOOLIS LAMAMA, SEST KOGU PROTSESS KÄIB AUTOMAATSELT! KURAMUSE ÄGE, VÕI MIS!” Valgete juustega mees ja hr Roheline vahtisid üksteisele otsa ja nende ilmetest võis välja lugeda, et nad olid rabatud. Ja mina istusin seal nagu idioot, olles enda üle nii uhke, et sellise idee peale tulin ja et nad jälle üle kavaldasin. Andsin neile mooduse, kuidas sisestada ÜKSKÕIK MIDA nad tahtsid OTSE mu aju tuuma. Seda ei saanud tagasi võtta, seda ei saanud muuta, seda ei saanud eirata. Nüüd võisid nad kirjutada minu eksistentsi koodi nii, kuidas ise tahtsid ja nad võisid nüüd käskida mul teha ükskõik mida, ja mul ei jäänud üle muud kui ainult kuuletuda.

See läks kaugemale hüpnoosist, keerulistest sisendustest ja töötlemisest. See andis neile tühja ekraani ja klaviatuuri, et mu olemuse tuum ümber kirjutada. Kui neile teadmiste kiivrit seletasin, siis tegelikult ei rääkinud ma neile siiski kõike. Mitte sellepärast, et neid kartsin või et üritasin nende eest midagi varjata, nad lihtsalt ei küsinud. Nad ei küsinud kunagi tagavarasüsteemi kohta, mille samuti oma meelde installeerisin. Tegin kaheks paksu halli juhtme, mis teadmiste kiivrist välja tuli ja vedasin teise juhtme teise superarvuti juurde, mille ma lõin. Mõtlesin, et varem või hiljem keeran nagunii midagi perse ning sellepärast tegingi ma tagavarakoopia ja tagavarasüsteemid ENDA jaoks, et nende eest oma persekeeramisi varjata. Lihtsalt igaks juhuks.

Asetasin ühe lahtivolditava laua otse tervendamise basseini (pidin selleks tuba ja basseini laiendama, kuid kuna see oli minu meel, võisin ma nii toad kui ka basseinid nii suureks teha kui ise tahtsin ning tegin endale oma toas piisavalt ruumi, mis asus minu meeles). Igatahes asetasin ma teise, tagavaraarvuti lauale, mis oli tervendamise basseinis ja vedasin juhtme läbi basseini ja vee. Sisuliselt olin ma loonud iseseisva sõltumatu vooluringi tagavarasüsteemi jaoks ja ma ühendasin ka teised süsteemid tagavarasüsteemiga (hirmu vooluringi, tervendamise vooluringi, adrenaliini vooluringi ja valu vooluringi) ja need juhtmed jooksid samuti läbi basseini. Seega, kui midagi peaks põhitoa või põhiarvutiga juhtuma, on mul ALATI kõigest olemas tagavarakoopia. Isegi kui põhituba peaks mingil põhjusel hävinema või kahjustuma nii, et seda ei ole võimalik korda teha, läheks tagavaraarvuti tööle. Ja kui tagavaraarvuti läheks katki, siis kukuks see laualt maha ja otse tervendamise basseini ning seega automaatselt taaskäivitaks ennast ja taaskäivitaks automaatselt ka põhitoa sellest koopiast, mis on tagavaraarvutis, mida ei saa kunagi hävitada, sest see on tervendamise basseini kohal ja kui sa üritad tervendamise basseini hävitada, siis kas üks või mõlemad arvutid taaskäivitaksid selle ikkagi.

Ainuke viis kõike hävitada on hävitada nii arvutid kui ka tervendamise bassein samaaegselt, kuid kuna ma ei rääkinud kellelegi tagavarast, poleks nad osanud seda kunagi teha. Loomulikult tegin ma igaks juhuks tervendamise basseini toale hävitamatu ukse, mis sulguks automaatselt ühe miljondikulise sekundi vältel, kui ma paanikanupule vajutan (mille juhtmed tuli loomulikult igasse tuppa koos paanikanuppude paigaldamisega vedada) või sulgub uks millisekundi jooksul siis, kui juhtub mingi kahjustus põhiarvutile. Oli ka veel üks ülisalajane kolmas arvuti, mille ma ühendasin tagavaraarvuti taha tervendamise basseini toas. Siis juhendasin ma sinist seina (mis on tegelikult mu meele seinad, et kogu tuba on minu meel), et see sirutuks välja ja neelaks kolmanda arvuti endasse – et see kuhugi ära peita ja see oli ainult meievaheline asi.

Ja sinine sein sirutus välja nagu tilk ja võttis kolmanda arvuti ja pistis selle kuhugi. Ma ausõna ei tea, kuhu see läks. Aga arvan, et see on osa põhjusest, miks ma neid sündmusi täna veel mäletan. Peale seda, kui olin hr Rohelisele ja Adolfile teadmiste kiivrit lahti seletanud, panid nad mu uuesti hüpnoosi alla, et kiivrit proovida ja instruktor hakkas uuesti rääkima. Kui oma silmad avasin, siis valgete juustega mees küsis, kuidas ma ennast tunnen ja minu vastus oli midagi sellist, et: ”See kõik on nii lihtne, see kõik on nii selge nüüd!” Nad viisid mu kohe välja lasketiiru ja ma mäletan, et ma kõndisin 91 m märgi juurde, laadisin püstoli ja tulistasin terve padruni salve järjest tühjaks, eemaldasin padrunisalve ja eemaldasin viimase padrunikesta padrunipesast ja asetasin need mõlemad väikesele alusele märgi kõrval.

Hr Roheline ja Adolf hakkasid sihtmärgi suunas kõndima ja käskisid mul neile järgneda. Nad kõndisid nii kiiresti, et pidin kiirustama, et mitte liiga kaugel nende taga kõndida. Vaatasin ette ja seal oli sinises laborikitlis mees juba sihtmärki uurimas. Kui sinna jõudsime, peatusid nad sihtmärgi ees ja ma ei näinud, kuhu tabanud olin. Nad läksid eri suunas ja hr Roheline ütles: ”See on parem, aga ma tahan, et see auk oleks kümnesendise suurune! Miks ei ole see auk kümnesendise suurune?” Ma vaatasin sihtmärki ja otsaesisel, täpselt punase märgi keskel oli auk, mis oli natuke suurem kui veeranddollariline (25-sendine) münt (peaaegu kogu punast täppi ümbritsev). Sihtmärki vaadates seisin sirgelt ja surusin oma rinna ette. Mul pole õrna aimugi, mida täpselt ütlesin, aga see tundus minust lihtsalt välja voolavat, ilma et selle peale mõelnud oleksin. Ütlesin midagi taolist nagu: ”Kuulide kestade erinevus on üks tuhandik tolli ja kombinatsioonis nii väikese kui tuhandiku grammi püssirohu kaaluveaga ühe padruni kohta – selle tulemuseks on hõõrdumise kadu ja tulirelva suudmes kiiruse erinevus ja kui see korrutada 91 m vahemaaga, siis selle tulemuseks on 3–19 mm kuuli liikumistee kõrvalekallet, mis sõltub õhutemperatuurist ja tuule kiirusest kuuli relvast väljumise ajal, SÖÖR.”

Ütlen veel kord, et mul polnud õrna aimugi, mis mu suust täpselt välja tuli, aga need olid füüsika võrrandid, mida sinises laborikitlis olev mees üritas mulle klassiruumis õpetada. ”Mine ja too oma relv,” ütles valgete juustega mees. Samal ajal, kui sörkisin tagasi märgi juurde, vaatasin üle õla tagasi ja nägin, et nad räägivad. Tundsin ennast närviliselt. Võtsin relva ja jooksin tagasi. Kui ma kohale jõudsin, kuulsin neid naermas, kuid lähemale jõudes lõppes naer ära. Hr Roheline ütles mulle, et olen näidanud paranemist ja ta saadab mu selleks õhtuks koju. Nägin, et ta oli rahul. Mida ma tol hetkel ei teadnud, oli see, et teadmiste kiiver osutus suureks läbimurdeks. Peale seda said nad kõike, mida nad tahtsid mulle pähe panna – nad said seda nüüd pingutuseta otse mu aju tuuma sisestada. Nad hankisid mulle isegi musta nahast lamamistooli, milles lamada samal ajal kui lamasin oma meeles olevas lamamistoolis, kui teadmiste kiivrit kasutasin.

Jookse nagu gepard

Peale seda, kui nad mulle tooli hankisid, olin teine inimene. Seda on raske seletada, kuid siiamaani tundusid kõik eksperimendid ja treening nagu unes kõndimine. Ükskõik, mida nad mul teha käskisid, ei seadnud ma seda kunagi kahtluse alla. Ma ei mõelnud, lihtsalt tegin. Nüüd, mingil põhjusel, tundsin, nagu oleksin kellegi teise kehas. Nägin, mis toimub, kuid ei saanud liigutada. Mingi kandi pealt olin toimuvast teadlik, kuid mul ei olnud mingit kontrolli selle üle, et seda peatada. Kui nad käskisid mul midagi teha, siis protesteerisin, kuid mul ei olnud mingit kontrolli asja üle, et selles suhtes midagi ette võtta. Oma sisemuses karjusin: ”EI, te kuradi tõprad, ma ei tee seda,” kuid samas ei suutnud ma ennast peatada. Tõstsin oma käe ja tulistasin püstolist ikkagi või purustasin kassi pealuu oma käega, mis oli nagu hüdrauliline kruustang, millel oli piiramatu võimsus. Ma ei tea täpselt, mida nad mulle tegid, kuid mäletan, et järsku olin võimeline jooksma sama kiiresti kui gepard, nii kiiresti kui mul vaja oli joosta. Olin võimeline hüppama nagu gasell ja olin võimeline läbima suvalisi takistusi igasuguse pingutuseta.

Mul oli selline tunne, nagu oleksin puuma, kui kannatlikult oma ohvreid jälitasin, hiilivalt ja kassi refleksidega, olin täiesti maskeerunud kõrge rohu sisse, kuid samas ootasin kannatlikult hetke, millal kallale söösta. Samuti olin võimeline ronima nagu ahv. Mööda suvalist objekti, hoolimata sellest, kui kõrge või sile see oli, leidsin alati mooduse, kuidas sinna üles saada. Ilma igasuguse kõhkluse ja igasuguse hirmuta. Nad sisestasid need omadused otse minu meelde ja sisestasid need ka otse mu iseloomu, kasutades selleks teadmiste kiivrit. Kõik, mida need loomad teha suutsid, suutsin ka mina, ainult, et paremini, sest mina olin ”Rhino”, peatamatu ja võitmatu. Suutsin teha KÕIKE, ÜKSKÕIK MIDA mul teha kästi, olin võimeline seda tegema, sest olin täiuslik tapamasin ”Rhino”. Ja mingil põhjusel olin selle üle väga uhke. Mäletan, et olin autos ja auto sõitis väga üksildasel teel. Mõlemal pool teed olid lagendikud ja puude grupid. Oli öö ja kuskil ei olnud näha teisi autosid ega inimesi.

Auto peatus ja nad käskisid mul välja minna ja sörkima hakata. Kui jooksma hakkasin, mäletan, et auto esituled olid minu taga ja kuulsin, kuidas auto mootor undab võimsusest ja kuulsin, kuidas auto tahab mind alla ajada. Ja siis hakkas jälle adrenaliin kehas voolama. Tunned, et jooksed oma elu eest, su süda hakkab tugevasti lööma ja adrenaliin hakkab kehas voolama. Siis, kui instinktid võtavad üle ja sa ei vaata tagasi, tekib sul tunnelnägemine ja ainuke asi, millele mõtled, on kiiremini, kiiremini, kiiremini. Ma ei tea, kui kiiresti jooksin, aga mäletan, et nad karjusid autost: ”Jookse, Rhino, jookse nagu gepard.” Ja pärast kuulsin, et nad tegid nalja, et nad peaksid mu olümpiale võistlema panema ja minu peale kihla vedama, sest see, mis tegin, ei olnud inimlikult võimalik. Ütlen veelkord, et ma ei tea, kui kiiresti ma jooksin, kui nad mind autoga taga ajasid, kuid kui olin 12-aastasena kuuenda klassi jalgpalli (euroopa jalgpalli) meeskonnas, siis oli mu edu võtmeks kiirus. Kui treenerid võtsid mängud videokaameraga linti, ütlesid nad mulle ja nägin ise ka, et mu sammu pikkus oli 12-aastasena 5,5 m. Siis, kui ma keskkoolis seenior olin ja oma mängu lindistust vaatasin, siis oli mu sammu pikkuseks üle 8,2 m. Kui ma olin jalgpallikatsetel (ameerika jalgpalli) nii keskkooli seenioriaastal kui ka kolledži esmakursuslase aastal ja jooksin 36,6 m lühimaajooksu, siis MÕLEMAL korral lasid treenerid mul seda uuesti joosta, sest need ajad pidid valed olema.

”Midagi peab vale olema, sest see ei saa õige olla,” ütlesid nad, ”see ei ole võimalik.” Keskkoolis arvas treener, et teen sohki ja jooksen ainult 32 m ja ta lasi mul seda joosta viis korda. Isegi kui teised lapsed jooksid minu jooksude vahepeal, kui mina jõudsin jooneni ja jooksin oma aja, jooksis ta tagasi ja süüdistas mind sohi tegemises ja et jooksen vale joone juurest. Isegi kui teised lapsed vandusid, et ma ei teinud sohki, kutsus ta kõiki valetajateks. Lõpuks, oma kuuendal jooksul, kui tundsin, et muutusin aeglasemaks (andsin vaimselt alla ja kui maailma kõige tähtsam asi sinu jaoks on jalgpallitreeneri heakskiit ning ta ütleb sulle piisavalt palju kordi, et sa ei ole võimeline midagi tegema, siis lõpuks hakkad sa seda uskuma), andis ta mulle aja 4,85. Aeg, millega ta rahul oli, et olen võimeline seda jooksma ja see oli aeg, mille ta mulle andis. Ta oli tõeline jobu.

Oli keskkooli seenioraasta jalgpallilaagri esimene päev. Treener Doug Parcells (kes oli Bill Parcellsi, tol hetkel New York Jetsi peatreeneri noorem vend) oli võtnud vastu kehalise kasvatuse õpetaja koha Ramsey algkoolis ja hakkas trenni andma ka Ramsey keskkooli jalgpallimeeskonna ründe – ja kaitsepositsioonil mängivatele mängijatele (1987. aastal). Ta tuli uue treenerina tööle minu keskkooli seenioraastal ja suvel raskuste tõstmise treeningu ajal oli ta hämmingus, kui palju jõudu mul on. Sügisel, kui laager lõppes ja hooaeg algas, küsis ta korduvalt treener Hymanilt: (see oli see jobu, kes mul mängida ei lasknud ja mu varupingile pani ja üritas mu meeskonnast välja visata sellepärast, et ütlesin talle: ”Ära muretse, treener, kõik saab sinu ja su naise vahel korda.” See oli siis, kui ta oli täielik jobu kõigi vastu koolis kaks aastat varem ja nimetas kogu meeskonda valetajateks, kui ta keeldus uskumast mu 36,6 m aega. Ja ta isegi ei öelnud mulle mu jooksmisaegu, ta lihtsalt kutsus mind petiseks ja käskis mul uuesti joosta ja kui steroidi-kohtuprotsess keldris aset leidis, oli ta seal ja ei öelnud sõnagi minu kaitseks.)

”Miks ei ole Andy kapten?” küsis Parcells. „Ta on parim kaitsja, keda ma iial treeninud olen ja ta on parim kaitsepositsioonil mängiv mängija, keda ma iial näinud olen.” Ja Hymani eneseimetlus võttis lõpuks koleda pöörde. Parcells üritas Hymanile öelda, et ta on tähele pannud, et mul on teatud vaimne seisund (ja loomulikult ei tule mul nüüd selle nimi meelde). Siis, kui lastel on teatud alal suuremad võimed võrreldes teistega, kas see on siis spordis, matemaatikas või muusikalistes annetes. Nendel lastel on sellised loomulikud võimed, et nad võivad teised hämmingusse viia, aga nad ei tee seda, sest nad tahavad teistele meeldida. Nad tahavad sisse sulanduda ja olla nagu kõik teised. Nad tahavad, et neil oleksid sõbrad ja et neid ei kadestataks sellepärast, mida nad teha suudavad. Seega nad alateadlikult ei anna endast parimat, nad suudavad teha palju paremini, kui nad tahavad, aga nad ei taha. Ta tundis selle minus peaaegu koheselt ära, samal ajal kui kõik teised sallisid Hymani aastaid kestnud laimu.

See on imelik, sest kui treener Parcells rääkis Penn State’i jalgpallipersonaliga minu jalgpallimängimise võimetest, ütles ta neile muuseas: ”Te peate olema väga ettevaatlikud, mida te ütlete, kui te Andy läheduses olete, sest ükskõik mida te tal teha ka ei käsiks, teeb ta seda sõna otseses mõttes kehvemini ja kui te annate talle mingisuguse lahendamatu probleemi, tuleb ta paar päeva hiljem tagasi lahendusega, mis teid hämmingusse viib. Seega peate te olema ettevaatlikud, mida te ütlete, kui te tema läheduses olete.”

Sama asi juhtus kolledžis, kui ma jooksin oma esimesed 36,6 m Rochesteris. Niipea kui ma joone ületasin, ütles treener: ”Jookse uuesti, Pero, sest sa raudselt ei jooksnud sellise ajaga.” JA JÄLLE PIDIN MA JOOKSMA 36,6 m NELI KORDA, ENNE KUI NAD MULLE AJA 4,89 ANDSID. Treener jooksis finišijoone juurde, et minu starti vaadata ja peale seda, kui ära jooksin, pidin ümber pöörama ja seda uuesti tegema, sest see lihtsalt ei olnud tema arust loogiline. Tahan sellega öelda seda, et mul oli kiirus juba olemas ja koos minu meele töötlemisega muutusin nii uskumatult kiireks, et see ei olnud väidetavalt võimalik. Nad ajasid mind mitmeid kordi autoga taga ja üks kord oli hr Roheline autos ja peale seda, kui peatusime ja kõik välja tulid, mäletan, et nad rääkisid ja vestluse põhisisu oli: ”Kurat, kas sa suudad seda uskuda?” Ja ma mäletan, et hr Roheline ise ütles: ”See on kuradima uskumatu!” See andis mulle suure rahulolutunde. Jälle olin seda mängu mängides võitnud, nad üle trumbanud.

Palgamõrvari vintpüss

Oli päevane aeg ja nad tõid mu tohutusuurele ja piklikule väljale ja nad ütlesid mulle, et me hakkame vintpüssist laskmist harjutama. Olin surmav, M-16-ga suutsin ma lasta 366 m + x kauguselt ja püstoliga 91 m + x kauguselt. Rusikareegel, mis nad mulle andsid, oli, et kõik mis oli kaugemal kui 91 m, lasin vintpüssiga ja sihtisin rinda ning kõik mis oli alla 91 m, selleks võisin ma püstolit kasutada ja pähe sihtida. Mingil põhjusel eelistasin ma püstoliga pähe sihtida. Need kaks numbrit, mis puudutasid vahemaid, jäid mulle pähe. Igatahes mingil põhjusel olid nad alati pettunud minu vintpüssilaskmises.

Kui väljale jõudsime, tegid nad auto pakiruumi lahti ja seal oli viis või kuus kasti. Seisin seal ja vaatasin, kuidas nad need kastid lahti tegid ja seal sees olid suured vintpüssid ning kõik hakkasid neid kokku panema, väljaarvatud mina, ma lihtsalt seisin seal. Teadsin, milleks neid kasutati. Ainuke vastus oli salamõrvadeks. Kuskil oma sisemuses ütlesin ma, et nad tahavad, et ma kellegi ära tapaks ja teadsin, et kui hästi lasen, siis mis muu vastus võiks sellel olla? Mõtlesin endamisi: ”Ma ei taha selles osaleda, te kuradi litapojad. ”

SEL HETKEL MÕISTSIN, ET SEE EI OLE ENAM MÄNG, SAIN LÕPUKS ARU, MIS NENDE KAVATSUSED OLID. Sattusin täielikult paanikasse ja tahtsin ära joosta, kuid ei suutnud end liigutada. Tahtsin karjuda, aga ei saanud. Laborikitlis mees, kes mulle algselt relvaõpetustunde andis, hakkas mulle seletama nende ülivõimsate vintpüsside kohta. Umbes poole tunni pärast lasid nad mul ühe relva valida ja panid sihtmärgi püsti 1,1 km kaugusele. Arvan, et nad tegid mingisugust ettevalmistustööd, kasutades teadmiste kiivrit, sest nii, kui seda nägin, teadsin kohe, mis see on ja kuidas seda kasutada, pool tundi oli lihtsalt ülevaade. Peale ettevalmistustööd hakkasin laskma. Asetasin vintpüssi õlale, sättisin sihikujoonestiku paika ja tulistasin. Kui relvast tulistasin, hakkasin mööda laskma ja selle all mõtlesin seda, et lasin sihtmärgist tervikuna mööda.

Hr Roheline toppis ennast mulle näkku ja hakkas minu peale karjuma, et paremini laseksin. Ütlesin, et ma ei saa paremini ja ta hakkas jälle mulle näkku karjuma. Üritasin talle seletada, miks ma ei saa palgamõrvari vintpüssiga lasta. Seletasin talle, et kui püstoliga või tavalise vintpüssiga lasin, siis ma ei sihtinud relvaga. Panin küll relva õlale, kuid sihtisin meelega, mitte relvasihikuga. Pidin sihtmärki oma silmadega nägema ja siis tulistasin automaatselt ilma mõtlemata. Palgamõrvari vintpüssi käsitlemise võtmeks oli selle suur teleskoop ja kui läbi selle vaatasin, oli see teistmoodi ja ma ütlesin, et mul on kahju, aga ma ei suuda seda lihtsalt teha! Kuni tänase päevani pole ma näinud, kuidas üks täiskasvanud mees võib niimoodi jonnida ja raevutseda. Ta oli täiesti raevunud ja endast pööraselt väljas. Ja ta ronis mulle näkku ja hakkas uuesti minu peale karjuma.

”Mul on kahju, aga ma lihtsalt ei suuda seda teha!” vastasin mina. ”MIS MÕTTES SA EI SUUDA, ”MA EI SUUDA” EI OLE SINU SÕNAVARASKI!” karjus ta. Astusin lihtsalt tagasi ja ütlesin: ”Mul on kahju, aga ma lihtsalt ei suuda seda teha, need asjad ei tööta niimoodi,” ja rääkisin talle uuesti, kuidas sihin oma meelega, mitte relvaga. Ta lõikas mu jutu pooleks ja ütles: ”PERSSE! Mida me nüüd siis teeme?” Ja neli või viis meest kogunesid kokku minust paremale. Kui seal seisin, siis ei saanud ma ennast liigutada ja ei saanud rääkida ilma nendepoolsete konkreetsete juhisteta. Aga ma mõtlesin endamisi: ”Mul oli õigus! Mul oli relva suhtes õigus.”

Ja ma ütleks, et see ei olnud hirm, mis minust üle uhas, vaid see oli rohkem nagu paanika. ”Mul oli õigus! Mul oli relva suhtes õigus.” Ja kui nad minu juurde tagasi tulid, siis valgete juustega mees käskis mul talle silma vaadata ja ta küsis minult: ”Oled sa kindel, et sa ei saa selle vintpüssiga lasta?” Teadsin, et kui mind korralikult mõjutada, siis oleksin midagi teadmiste kiivrit kasutades välja mõelnud, kuid miskitmoodi ja kuskilt enda seest leidsin ma jõudu oma keel hammaste taga hoida ja vastasin: ”JAH, MA OLEN KINDEL!” Ta aktsepteeris mu vastust ja läks tagasi grupi juurde. Tundsin jõusööstu, kui suutsin miskitmoodi vastu võidelda ja ma võitsin. Me pakkisime asjad kokku, istusime autosse ja sõitsime ära. See on kõik, mis ma palgamõrvari vintpüsside kohta mäletan.

Teises kohas

Peale seda, kui palgamõrvari vintpüssi asi ei läinud nii, nagu nad planeerinud olid, siis arvan, et nad ei teadnud, mida minuga peale hakata. Mäletan, et istusin F-16 reaktiivlennukisse Rochesteri lennujaamas. Mäletan seda sellepärast, et ma ei ole üldiselt lõbustusparkide sõber, sest karussellid ajavad mul südame pahaks. Kui ma F-16-sse istusin, siis piloot kontrollis, kas nad on mu rihmadega kinnitanud ja ütles mulle, et kõvasti kinni hoiaksin. Saime kohese õhkutõusmise loa. Ta andis gaasi. Kui te teate, mis kiirenduse tunne on Boeing 747 õhku tõusmisel, siis kujutage ette, et F16-ga on see tunne vabalt kümme korda võimsam. Selline tunne oli, et oleksin nagu kinnitatud maandumisrajal oleva startiva reaktiivraketi külge. Mu kõht ei jõudnud mulle kunagi järele, see jäi maandumisrajale.

Piloot karjus: ” YAHOOO” ja hakkas S-pöördeid tegema. Siis keeras mul täiega ära. Oksendasin nii enda kui ka kogu lennuki sisemuse täis. Ma ei olnud kedagi kunagi nii vihasena näinud, kui oli see piloot sellepärast, et ma lennuki täis oksendasin. Maandusime paar tundi hiljem kuskil lennuväebaasis. Maa-ala asus edelas (kõrb küngaste ja mägedega ja mõned kaktused ). Järgmise asjana mäletan, et mind tutvustati meestegrupile. See oli mingi sugune salameeskond, umbes 12 meest ja neil olid seljas mustad T-särgid ja jalas kamuflaažpüksid. Nad olid üles seadnud täpselt samasuguse raja nagu siis, kui ma ülikoolilinnakus jooksin ja kui nad tüdruku tapsid. Siiamaani ei olnud keegi suutnud seda kaugeltki veel läbi teha.

Valgete juustega mees käskis mul särgi seljast võtta ja kätekõverdusi tegema hakata. Ja siis rada läbi jooksma hakata. Ma ei saanud 90-kraadise tõusu esimesest osast üles. Valgete juustega mees läks ja võttis relva ja ähvardas mind tulistada. Sel hetkel käivitus mul adrenaliinisööst kehas. Ja ma sibasin üle takistuste ja jooksin mööda seda rada. Hüppasin isegi köite abita ja maandusin nende seatud paksudel mattidel. Minu võimete võti ei olnud hüpnoos, vaid hoopis siis, kui ma tundsin, et mu elu on ohus, siis hakkas mul adrenaliin kehas tööle ja mul tekkis tunnelnägemine. Kui see kombineerida sõjaväe treeningu ja hüpnoosiga, siis see oli juba surmav kombinatsioon. Nad õpetasid mulle erinevaid kätega tapmise tehnikaid, nad koolitasid mind kõiges ja ma tundsin seda kõike peale esimest korda nagu lihtsaimat asja. Nad üritasid mind meeskonda sulandada, et oleksin üks nende liikmetest.

Mäletan, et tegin konkreetse missiooni jaoks trenni. Minu ülesanne oli 90 kraadisest takistusest üles neljanda korruse rõdule saada ja köis kindlalt kinnitada, et ülejäänud meeskond saaks üles ronida. Mäletan, et harjutasin seda aina uuesti ja uuesti. Kuid kui tuli aeg missioonile minna, siis sõjavägi oli takistuse ehitanud 15 cm paksustest palkidest, kuid kui me hooneni jõudsime, siis see oli ehitatud siledast mustast marmorist. See valmistas mulle natuke raskusi, kuid sain sellest lõpuks üles. Kui kõik olid köiest üles roninud, läksime sisse. Ma ei mäleta, mille järele me läksime, aga mäletan, et tulistasin valvurit siis, kui poleks pidanud tulistama. Nägin teda lähemale tulemas ja tulistasin teda. Ma arvan, et seadsin ohtu nii missiooni kui ka ülejäänud meeskonna. MA EI SUUTNUD MÕELDA, MA SUUTSIN AINULT TEHA.

Peale seda mäletan veel mitu korda F-16-sse istumist ja sealt väljatulemist, kuid reisi ennast ma ei mäleta, ainult sisse istumist ja välja tulemist. Arvan, et nad panid mu reisi ajaks magama – peale seda, kui ma esimesel korral lennuki täis oksendasin. Mäletan, et oli öö, külm ja et Rochesteris sadas lund ja kui keset ookeani lennukikandjal üles ärkasin, siis seal oli soe ja päikeseline. Arvan, et siis saatsid nad mu missioonile ja tõid mu tagasi enne kui nädalavahetus läbi sai. Tegelikkuses oleksid nad seda teha võinud suvalisel ajal, sest Rochesteri ülikoolis ei olnud kohalkäimise nõuet (vähemalt nendes tundides, kus mina tol ajal käisin) ja keegi poleks minust puudust tundnud, kui ma oleksin paariks päevaks ära kadunud. See oli tegelikult päris kaval, sest teoreetiliselt oleksid nad võinud mu F-16-s 12 tunniga maailmas peaaegu ükskõik kuhu lennutada.

Ärkasin üles ja olin täielikult välja puhanud, nagu oleksin mitu päeva järjest maganud, neli tundi olin kuskil tapmisi sooritamas ja siis panid nad mu tagasi lennukile ja 30 tunniga olin Rochesteris tagasi. Peale seda, kui esimese missiooni perse keerasin, saatsid nad edaspidi mind missioonidele üksinda. Mäletan, et veetsin teadmiste kiivri all lugematuid tunde, missiooni aina uuesti üle korrates. Nad panid iga väikseimagi detaili mulle pähe. MÄLETAN, et nad ütlesid, et ma pean minema ja ühe mehe ära tapma. Ütlesin, et ei tee seda. Ütlesin: ”Mida on see mees mulle isiklikult teinud? Mitte midagi! Ma ei tapa teda!” Natukese aja pärast tulid nad tagasi ja ütlesid: ”See mees tapab naisi ja lapsi, ta piinab noori tüdrukuid, kuni need surevad ja siis vägistab neid, ta mõrvab beebisid ja tükeldab vanaemasid oma lõbuks! Sa pead selle mehe tapma, et päästa inimesi, keda ta tapab! Ta on kurjast ja ta tuleb peatada ja ainult sina suudad päästa riigi inimesed tema käest.”

Nad said mu inimesi tapma ainult sellega, et ütlesid mulle, et see mees on lihunik ja kuidas ta tegi tema ümber olevate inimestega kohutavaid asju. Peale seda, kui nad mulle seda ütlesid, ei olnud mul valikut, nad panid mind tundma, nagu see oleks mu kohus olnud ja kogu maailm sõltus minust, et ma selle ära teeksin. Mäletan, et viisin täide mitmeid mõrvamissioone. Ma ei tea, kes nad olid, kuidas sinna sattusin, kus olin või miks ma konkreetselt seda tegin. Mäletan, et tulistasin mitmeid inimesi mitmeid kordi pähe, tegin pausi, et uuesti laadida ja siis tulistasin neid veel. Nad ütlesid mulle, et hävitaksin äärmusliku vaenulikkusega ja seda ma ka tegin. Asi oli selles, et MA EI SUUTNUD MÕELDA, MA AINULT TEGIN, seega, kui midagi oleks valesti läinud, siis oleks kogu planeerimis- ja ettevalmistustöö tuulde lennanud. Kui midagi ei läinud täpselt plaani järgi, siis oleks kogu põrgu lahti läinud. Näiteks, kui teatud kohas oli neli valvurit, kuid plaani järgi pidi olema ainult kaks. Või kui piirkond pidi olema pime, aga oli valge. Miskitmoodi käis mul siis plõksatus sees ära ja ma hakkasin kõiki tulistama. Kõik muutusid vaenlasteks ja mul ei olnud võimalik eristada, kes on vaenlane ja kes on sõber.

Mäletan, et ükskord, kui helikopter mulle järele tuli, lasid nad prožektorivalgust minu peale ja ma hakkasin nende pihta tulistama. Arvan, et tapsin mitu oma inimest. Nad üritasid seda parandada, andes mulle kiivrikaamera ja kuulari, kuid ma keerasin oma kõikidel missioonidel mingil hetkel ikkagi ära. Mäletan selgelt, et küsisin nendelt: ”Mitmel missioonil pean ma käima enne, kui te mu vabaks lasete?” Valgete juustega mees ütles mulle: ”10 missioonil, Rhino, peale seda, kui sa oled 10 missioonil käinud, lähed sa pensionile ja me laseme su vabaks.”

Jätkub juba homme.

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

Foto: Internet / wallpaper