Jätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide  katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda. Sellel nädalal avaldame järjejuttu iga päev, et tuua teieni juba laupäevast uus põnev lugu.

Mäletan, et Aaron lukustas kuidagimoodi minu mu enda meelde, lõi minu isiksuse peale lisaisiksuse, et ma kõik ära unustaksin. Mäletan, et võitlesin selle lisaisiksusega oma meele kontrollimise pärast, et kes hakkab minu meelt kontrollima. Aaron ütles mulle, et ma teen kõike, mida ta mul teha käsib. Ta rääkis: ”Seinad lähenevad ja sulguvad sinu ümber ja sa ei saa sellele vastu võidelda.”

Oma meeles ma loomulikult kujutasin ette, kuidas seinad lähenevad. Tema juhendis lähenesid seinad niipalju, kuni olin lõpuks vaakumsuletavas teraskirstus, mis võttis mu keha kuju (see oli nagu vaakumsuletav tootepakend, ainult, et see oli mu keha, mis oli suletud teraskirstu nii, et ainult mu nägu oli nähtav). Ma ei saanud sellele vastu võidelda ja ma ei saanud liigutada. Siis ütles ta: ”Sind saadetakse nüüd kohta sinu meeles, kust sind kunagi üles ei leita. Sel hetkel hakkasin ma karjuma: ”Eiii, eiii, eiii.”

Peale seda, kui ta saatis mind kohta, kust keegi mind enam kunagi üles ei leia, ütles ta: ”Kümne jalgpalliväljaku suurune ja kolme meetri paksune terasplaat kukub alla sinu peale.” Siis ütles ta: ”Siit see tuleb ja sul ei ole mingit väljapääsu sellest.” Mäletan, et karjusin jälle, samal ajal, kui ta tegi plaadi kukkumise häält. ”Siit tuleb veel üks,” ja ta tegi seda veel viis või kuus korda. Mina karjusin kogu selle aja. Ja ma mäletan, et hr Roheline ja teised naersid minu üle samal ajal, kui Aaron seda läbi viis.

Üks asi, mida hüpnoterapeudi juures esimesel külaskäigul mäletan, oli see, et mäletasin, kuidas olin tagasi oma meeles, oma turvalises kohas ja olin nurgas koos nende terasplaatidega ja need olid nagu raskest rauast ja nurkade ümber oli näha murenemist ja roostet. Need olid tolmuga kaetud ja need olid nurga all poltidega vastu seina kinnitatud. Mäletan, et selle tagant kostis õudustäratavat nuttu, nagu seal oleks mingisugune elukas või koletis olnud. Et asja uurida, kujutasin ette, et terasplaadid olid tehtud tinafooliumist ja mul oli koheselt jõudu neid ükshaaval tagasi painutada. Olin hirmul.

Alumiste kihtideni jõudes kuulsin kraapimist, nagu metsloom kraabiks ukse juures, et välja saada. Viimasel paaril kihil olid mullid peal nagu fooliumisse näpuga lohkude tegemine, ainult et need olid palju suuremad. All nurgas oli väike auk sisse rebitud ja selle taga oli näha pimedust. Ma laskusin kätele ja põlvedele, et lähemalt vaadata ja JÄRSKU sirutus välja poolmädanenud luu ja lihaga käsi ja haaras mu näost kinni. Ja ta ei lasknud lahti.

LÕPUKS ÕNNESTUS MUL ENNAST KÄE KÜLJEST LAHTI REBIDA, kuid nüüd muutus elukas järsku energiliseks ja hakkas ägedalt kraapima ja küünistama ja hakkas uskumatu jõuga terase viimaseid kihte ära rebima. Lõpuks suutis ta endale piisavalt ruumi teha, et välja saada. Pimedusest ilmus välja poolmädanenud laip, käsivartel, jalgadel ja vasakul õlal oli ainult luu, liha puudus. Pilt kehast, mis oli aastateks kapi sisse lukustatud, poolenisti mädanenud ja poolenisti juba surnud. Hullumeelsuse äärel, olles nii väikeses ruumis lõksus olemisest, et sa ei saa liigutada, kuid samas ei saa sa ka ära surra.

Taganesin nüüd aeglase lt olendist eemale. Olend küsis: ”Mida sa kardad?” – ”Kes sa oled?” küsisin vastu. TA VASTAS: ”MA OLEN SINA, KAS SA EI TUNNE ENNAST ÄRA?!” Ühe kiire sööstuga hüppas ta mulle peale ja haaras minust kinni, nagu tahaks mind emmata. Kui ta oma poolmädanenud kätega mind embas, hakkasin ma karjuma. Arvan, et sel hetkel keerasingi ma arsti kabinetis ära ja hakkasin karjuma. Hüpnoterapeut üritas siis olendit tagasi plaatide alla suruda, kuid see osa minust, kelle nad olid luku taha pannud, ei kavatsenud mitte mingi hinna eest kisa-kärata tagasi sinna tillukesse ruumi minna. Sellepärast oligi tal nii raske olukorra üle jälle kontrolli saavutada.

Hüpnoterapeut tõi mu lõpuks hüpnoosis t välja ja kaks päeva hiljem oli hüpnoterapeut kadunud ja Aaron oli lukustanud ”koletise” (tegelikult ei olnud see koletis, vaid see oli minu tõeline mina) jälle luku taha, uute uste taha ja uude kohta. Koletis, kes väitis, et ta on minu tõeline mina, on isegi praegu kuhugi mu meeltesse luku taha pandud. See kontseptsioon on väga hirmutav ja segadusttekitav, kuid sellised on mu mälestused.

1994 august – 1996 juuni

Peale seda ei mäletanud ma enam midagi nendest ega teistest sündmustest, kuni aastaid hiljem lõi üks sündmus augu alternatiivsesse reaalsusesse, alternatiivsesse isiksusse – kui nii võib öelda. Ja Aaron oli endiselt mu ”parim sõber,” kuna ta oli määratud minu kontrollijaks.

Umbes järgmised kaks aastat käisin Aaroni korteris, me veetsime kogu aeg aega koos ja olime semud. Vahel juhtusid kummalised asjad, kuid heitsin need kõrvale, sest mul ei olnud MITTE MINGISUGUSEID mälestusi minevikusündmustest. Näiteks, vahel tõusis Aaron lihtsalt püsti ja lukustas ukse, keset filmi. Meid oli ainult kaks ja mina olin umbes 183 cm pikk, 104 kg ja kulturisti kehaehitusega ja Aaron oli umbes 178 cm pikk, 95 kg ja väga lihaselise kehaehitusega ja ta elas väga vaikses ja turvalises kortermajas.

Ma hakkasin nende sündmuste üle mõtlema ja küsisin ta käest: ”Miks sa vahel püsti tõused ja ukse lukku paned?” Kuid ta ei vastanud mulle kunagi ja ma ei seadnud seda kunagi kahtluse alla. Mäletan, et Aaroni juures oli väga palju kadunud aega, me vaatasime filmi ja järsku vaatasin ma teist filmi ja kell oli kaks öösel. Sain äkki aru, mis kell oli ja ütlesin: ”Kuhu kurat see aeg nii kiiresti kadu s?” Ja ma tõusin lihtsalt püsti ja lahkusin.

Kuid tagasi mõeldes ma vaevu mäletan kõiki neid programmeerimisseansse, mida ta läbi viis. Ta üritas kogu aeg ”koletist” täielikult ära hävitada, kuid tal ei õnnestunud see kunagi. Mäletan lõputuid episoode, kui hr Roheline ja teised seal olid, uurides mind ja üritades minust aru saada. Kuid tol hetkel sa osade asjade peale üldse ei mõtle, nende peale hakkad sa alles hiljem mõtlema. Nad jälgisid mind kogu aeg. Ma ei mäletanud mitte midagi kuni selle hetkeni.

Minu korterisse olid veetud juhtmed nii heli kui video jaoks. Iga mu eluhetke jälgiti. Üks kummaline asi mu elu juures oli see, et KÕIK mu tüdr uksõbrad või vähemalt kõik naised, kes mu kallimad olid, olid mulle varem või hiljem kõik ühte ja sama asja öelnud. Nad ütlesid, et mu korter on peaaegu nagu hotellituba. Ma arvan, et kui naised hakkavad alguses kellegagi käima, meeldib neile inimest tundma õppida ka nende asju vaadates. Mul oli mööbli ja elektroonika suhtes korter täis parimaid asju, mida raha eest osta võib (väga ilusa mööbliga korter).

Asi oli selles, et mul ei olnud mitte mingisuguseid mälestusesemeid ja kui sellele mõelda, siis oli neil õigus! Mul ei olnud ühtegi fotot kellestki! Mitte ühtegi oma vanematest, kellestki oma perekonnast, MITTE ÜHTEGI oma kolledžisõpradest, MITTE ÜHTEGI MITTE KELLESTKI! Mitte ühtegi albumit, mitte ühtegi fotoalbumit, mitte ühtegi suveniiri, mitte ühtegi raamatut, mitte midagi isiklikku. Mul oli täielikult möbleeritud korter, mis oli ilusti sisustatud, kuid puudusid isiklikud mälestusesemed. Ei mingeid mälestusi ja ei mingit minevikku. Selliseid asju näevad ainult naised.

Veel üks imelik asi oli see, et Aaron hakkas tööl käima Life Chiropractic (Elu Kiropraktika) kolledžis Atlantas. Tema lemmik-ajaveetmisviis oli varastada kolledžist videolinte, mis rääkisid inimmõistusest ja sellega seotud teemadest Life (Elu) kolledži raamatukogust. Tal pidi olema vähemalt 20 erinevat videolindi komplekti. Need olid nii dokumentaalfilmid kui ka juhtumuuringud erinevatest vaimsetest haigustest ja teooriatest, kuidas inimmõistus töötab ja mis täpselt toimub igas mõistuses ja iga vaimuhaige inimese peas.

Mida rohkem selle üle mõtlen, siis AINUKE asi, mida tegime, oli see, et istusime ja arutasime, kuidas inimmõistus töötab. Ta ütles võlusõna ja ma istusin seal oma muutunud reaalsuse olekus ja tema siis rääkis mulle oma vaatepunktist meele kohta. Kuidas inimese mõistus töötab nagu tavaline arvuti. Et iga otsus on kas jah või ei vastus, nagu lüliti, mis on kas sisse või välja lülitatud. Ja ta arutles, kuidas iga mälestus, funktsioon ja tegevus, mis meil on või mida me teeme, on põhimõtteliselt rida jah või ei vastuseid. ”See on nagu pikk kombinatsioonilukk, mille jaoks peab sul olema täpne kood, et SISSE saada,” ütles ta.

Me vaatasime ühe video teise järel. Siis rääkisin mina talle, kuidas mina arvasin, et inimene funktsioneerib. Me arutasime seda teemat tundide viisi. Aastate jooksul istusime ja arutasime, kuidas kellelegi ajutöötlust teha. Põhiline kontseptsioon on see, et tuleb ehitada platvorm sinu tõelise teadvuse peale ja siis sellest platvormist saab sinu tõeline teadvus. Minuga oli juba nii tehtud ja mul polnud sellest aimugi. Mis on iseenesest väga hirmutav kontseptsioon, võltsreaalsus, kui nii võib öelda. Nagu Windows 95. Windows 95 on põhimõtteliselt platvorm, mis on ehitatud DOS-programmi peale, et arvutiprogrammid rohkem kasutajasõbralikumaks teha. Kõik arvutused ja programmi olemus on kirjutatud kodeeringus, kasutades DOS-i, kuid ekraanil näed sa ainult Windows 95-te (see on nagu platvorm, mis on ehitatud arvuti olemuse peale).

See on isegi natuke naljakas mingil väga haigel viisil. Siin ma siis olen, istun ja arutlen mitmeid aastaid järjest oma ”parima sõbraga”, kuidas kellelgi ajusid töödelda. Kuid samas, kogu see aeg, on tema aastaid minu ajusid töödelnud ja mul endal polnud sellest õrna aimugi. Ta arutas seda minuga, justnagu oleks see tavaline vestlus! Kui selle üle nüüd natuke mõelda, siis alles see on tõeline ajude keppimine. Kogu see aeg, kui Atlantas olin, kasutasid nad mind erinevates eksperimentides Dobbinsi Õhujõudude baasis Atlantas, kus üks suur projekt oli aktiivseks muutunud. Mind kasutati sellel ajal ka Montauki toolis ajarände eksperimentides.

1996 juuli

Ma laenasin oma kallimale Pilarile natuke raha ja tema tahtis mulle tagasi maksta, tasudes mu autoremondi eest kohalikus Toyota esinduses. Mu autole oli vaja uut summutit, raadioantenni, hammasrihma ja mootori häälestamist. See pidi hinnanguliselt maksma minema umbes 1200 dollarit, mille ta kavatses oma krediitkaardilt maha võtta. Esindus ütles mulle, et töö võtab aega ainult üks päev ja ma võin autole järgmisel hommikul järele tulla. Nad annavad mulle seniks rendiauto, millega ringi sõita.

Läksin järgmisel päeval autole järele ja see ei olnud valmis. Läksin kolmandal päeval tagasi ja see ei olnud ikka veel valmis. Helistasin neljandal päeval (laupäeval) ja nad ütlesid, et see saab alles esmaspäevaks valmis. ”Kuulge,” ütlesin mina. ”Ma tegelesin vanasti autoäriga ja tean, et teie teenindusosakonnast käib läbi 75–200 autot päevas, miks võtab minu auto tegemine nädala, kui te ütlesite mulle, et selleks kulub ainult üks päev?” Ja tema vastas: ”Me pidime juppe tellima ja auto saab valmis esmaspäevaks!” Ja pani toru ebaviisakalt ära.

Saabus esmaspäev ja ma läksin autole järele. Mulle esitati arve ja see oli tõusnud 1200-lt 1750 dollarini. Olin tulivihane, põhiliselt sellepärast, et ei teadnud, kas krediitkaart laseb läbi 1750 dollarit ja kui ei lase, siis oleksin tõeliselt jännis. Hakkasin talle näkku karjuma: ”Teil on julgust mu autot siin nädal aega hoida ja siis hinnatud summale veel 550 dollarit otsa keevitada, kus on juhataja jne, jne.” Tema vastas: ”Me pidime juppe tellima.” – ”Missuguseid juppe?” küsin mina.

Ta võttis paberid, vaatas need läbi ja ütles: ”Pidime eritellimusega su raadioantenni tellima.” Mina ütlesin: ”Pidite eritellimusega mu raadioantenni tellima? SEE ON JU 92 AASTA TOYOTA CAMRY! Kas te tahate mulle öelda, et üheski Atlanta poes polnud nädal aega Toyota Camry raadioantenni saada! Tahate öelda, et terve linn on välja müüdud?! See on täielik jama!” Siis kargas ta omakorda mulle näkku ja kukkus täiega räuskama: ”Ma tean, kes sa oled ja me ei taha sinusuguseid siia. Ma võtan su arvelt 100 dollarit maha, aga vaata, et sa kunagi tagasi ei tule, sest me ei taha su äri ja su räpast raha siia!” –”MIDA KURADIT SA RÄÄGID?” küsisin mina.

”Meid külastasid mõned su ”sõbrad” ja nad rääkisid kõik sinu kohta ära, sa kuradi narkodiiler.” ”MIDA KURADIT SA RÄÄGID?” küsisin ma uuesti. ”Ma sülitan selliste inimeste peale nagu sina, kes müüvad lastele narkootikume, ma peaksin sulle kohe siin ja praegu peksa andma. Ära muretse, küll sa saad oma keretäie ükspäev ja varem, kui sa arvata oskad,” ütles ta. Mina ütlesin: ”Kuulge, mul pole õrna aimugi, millest te räägite!?” Tema ütles: ”Maksa ära, kao siit minema ja ära tagasi tule.”

Maksin 1650 dollarit ära ja krediitkaart lasi selle läbi. Pilar küsis: ”Mida kuradit ta rääkis?” Vastasin: ”Ma tahaks ka teada.” Me lahkusime. Ta sõitis oma autoga tagasi tööle ja mina sõitsin natuke aega ringi. Olin ikka veel vihane. See oli liiga kuradima imelik! Umbes peale tunniajast sõitu tekkis mul idee! Sõitsin tagasi esindusse ja keerasin Pep Boys autoosade poodi, mis asus Toyota esinduse kõrval, kus ma lasin oma autot remontida. Läksin sisse ja küsisin leti taga olevalt kutilt, kes oli juhtumisi ka juhataja, et kas nad teevad äri ka kõrvalasuva Toyota esindusega. Tema vastas: ”Nalja teed vä, see on meie suurim klient.” ”Ahah,” ütlesin ma. ”Ma otsin oma auto jaoks raadioantenni,” ütlesin mina. Tema küsis: ”Mis aasta ja mis mark?” – ”92 Toyota Camry,” vastasin mina. Ta toksis selle arvutisse. ”Jah,” ütles ta ja läks taha seda tooma.

”Söör, öelge palun, palju teil neid varuks on?” küsisin mina. Ta vaatas ekraanile ja vastas: ”53, mis siis?” – ”Mind huvitab, sest ma olin just kaks päeva tagasi autoteeninduses ja teenindaja ütles mulle, et teil on need otsas.” – ”See pole võimalik,” ütles ta. ”Näed seda * märki osade arvu kõrval, see tähendab seda, et seda konkreetset osa müüme me nii palju, et kui varude arv läheb alla 12, siis laos olev arvuti saadab meile automaatselt neid juurde ja me saame need järgmisel päeval kätte.” – ”Aitäh,” ütlesin ja lahkusin.

Keegi (illuminaadid, natsipartei ja Ameerika Ühendriikide valitsus – need inimesed vastutavad kõige selle eest, samuti ka Rochesteri ülikoolis toimunud piinamiste eest ja samuti ka mõrvade eest) ütles Atlanta Georgia Roswell Toyota esindusele, et ma olen narkodiiler, et nad saaksid mu autot hoida kuus lisapäeva, et tellida mu autole eritellimusega uus raadioantenn? See käis mulle pikka aega üle mõistuse, sest mul polnud ikka veel õrna aimugi, mis toimus!

1997 veebruar

Aaron ütles mulle, et ta peab Atlantast lahkuma vähemalt aastaks ja ta sai mulle öelda ainult niipalju, et see oli perekonnaasi. Ta ütles, et lahkumine ei toimu enne mai lõppu või juuni algust. Olin väga kurb, kui ma kuulsin, et mu sõber ära läheb. Ta ei olnud mitte ainult mu parim sõber, vaid ta oli ka mu äriga ja kõige muuga, millega tegelesin, väga seotud. Üritasime midagi välja mõelda, kuidas ta saaks asjas endiselt kaasa lüüa ja asju oma isa majast Rochesterist juhtida. Teadsin, et sellest ei tule midagi välja, kuid ta oli visa vastupidist rõhutama.

Ta jätkas minu rahustamist, et ma ei muretseks, sest ta TULEB aasta pärast tagasi. Kogu see aeg küsisin temalt: ”Mis toimub?” Lõpuks, kui vandusin, et ei räägi kellelegi, rääkis Aaron, mis juhtunud oli. Nimelt, tema isa töötas vanasti väga suure korporatsiooni heaks Rochesteris ja aastaid tagasi andis ta oma isale idee, et ta võiks selle firma kohtusse kaevata vaimse ahastuse pärast või selle pärast, et tööstress murdis ta, mille tulemusena läks ta vaimselt hulluks ja nüüd kaebab ta nad kohtusse.

Aaron juhendas oma isa, kuidas vastata kõikidele psühholoogilistele testidele ja küsimustele, mida nad temalt küsida kavatsesid. Põhimõtteliselt näitas ta oma isale, kuidas kohtuprotsessil firmalt tuhandeid dollareid välja petta. Kolm aastat hiljem võitis Aaroni isa kohtuprotsessi ja teda autasustati sadade tuhandete dollaritega. Kohtunik otsustas, et Aaroni isa saab varakäsutusdokumendi endale, kuid kuna tal ei olnud vaimselt kõik korras, ei antud kontrolli raha üle tema kätte, sest sellest pidi talle elu lõpuni jätkuma, kuna ta ei olnud enam võimeline tööd tegema.

Seega pidi kohtunik looma mingisuguse usalduskonto, kus keegi teine peale Aaroni isa pidi olema konto usaldusmees ja järelikult on tema ka see, kes tegelikult ressursse jagab, sest Aaroni isa oli vaimselt võimetu. Seega, kuna Aaroni vanemad on lahutatud ja keegi teine perekonnast ei teadnud, et kogu kohtuprotsess oli vale, siis pidi Aaron koju minema ja pidi olema oma isa jaoks usaldusmees. Ja see pidi olema vähemalt aasta aega, sest rahast pidi jätkuma ta isale elu lõpuni, kuna ta ei olnud võimeline tööd tegema. Nad ei saanud seda kõike ühekorraga välja võtta, sest kindlustusfirma hoidis neil kindlasti silma peal.

Minu kallim Pilar tahtis kogu aeg, et Aaron teda hüpnotiseeriks, et äkki saab ta minema pühkida minevikutraumad, mida ta oma endiste abikaasadega kogenud oli. Aaron rääkis kogu aeg, kuidas ta oskab inimesi hüpnotiseerida nii, et inimene ise sellest aru ei saa ja Pilar tahtis, et Aaron teda hüpnotiseeriks, kuid AINULT siis, kui mina seal olin. Ta ei usaldanud teda piisavalt, et üksi seda teha. Mingil põhjusel Aaron keeldus seda tegemast. Ta ütles: ”Ma arvan, et see ei ole hea idee,” ja rohkem ta sellest ei rääkinud.

Mäletan, et ükskord läksin Aaroni juurde koos Pilariga ja see oli üks neist õhtutest, kus aeg kadus vahepeal ära ja kus mäletan, et mingi aeg vahtisin lihtsalt tühjusesse. Järgmisel õhtul läksin jälle Aaroni juurde, seekord üksi. Aaron ütles mulle midagi väga kummalist: ”Tead, mees, sul pole vaja Pilari pärast üldse muretseda, ta jumaldab sind täiega, usu mind.” – ”Kust kurat tema seda teab?” küsisin endalt hiljem. Mitmeid kuid hiljem, kui kogu seda pilti kokku panin, arvasin, et ta hüpnotiseeris Pilari, et näha, kas olin talle tema isa asjast rääkinud. Hea, et ma ei rääkinud.

Ühel reedeõhtul olin kodus ja Pilar tuli läbi, et filme vaadata. Olin väga närvis oma äri pärast, et see ei lähe nii hästi kui lootsin. Olin kogu aeg ja niikaua kui mäletan, alati tundnud, et minuga ei ole kõik korras. Nagu midagi oleks valesti, kuid mul polnud aimugi, mis see oli või kustkohast see tunne tuli. JÄRSKU MEENUS MULLE, ET MA OSKAN SILVA MEETODIT! Olin selle täielikult ära unustanud. See tuli täiesti ootamatult nagu ilmutus. Arvan, et ma polnud selle peale lihtsalt aastaid mõelnud. Siis lõdvestusin ja laskusin oma tasandile. Mul oli suurepärane seanss, tundsin ennast täielikult lõdvestunult ja turvaliselt.

Tegin oma silmad lahti ja Pilar istus põrandal minu kõrval ja ta näol oli selline ilme, nagu vaataks kedagi, kes on kuradist vaevatud. Küsisin temalt, kui kaua ta seal olnud on. Ta ütles mulle: ”Mida kuradit sa tegid?” Rääkisin talle kõik Silva meetodi kohta ära ja kuidas toimub oma meeles erinevatele tasanditele laskumine. Ta ütles mulle: ”Sa pole mulle kunagi öelnud, et sa seda teha oskad!” – ”OLIN ÄRA UNUSTANUD, ET MA OSKAN,” ütlesin ma. Küsisin temalt, kas ma nägin naljakas välja ja tema ütles, et ta ehmus peaaegu ära, kui ta mind nägi. ”Miks?” küsisin mina. ”Su silmad liikusid vasakule-paremale miljon miili tunnis. Arvasin, et oled kuradist vaevatud või midagi taolist. Siis ma kutsusin sind nimepidi ja sa ei reageerinud. Siis istusin maha ja vaatasin.” – ”Kui kaua sa mind jälgisid?” küsisin ma. ”Umbes 15 minutit,” vastas ta. Ja siis ütles ta: ”ÕPETA MULLE KA.” Ta valas kolm klaasi veini ja me veetsime ülejäänud õhtu Silva meetodit praktiseerides.

Ent järgmine kord, kui me Aaroni korterisse läksime, kuna Pilar tahtis osaleda minu ja Aaroni intellektuaalses vestluses, hakkas ta rääkima, kuidas ma talle Silva meetodit õpetasin ja kuidas ta laskus on meeles erinevatele tasanditele jne. Järgmisel päeval läksin Aaroni juurde filme vaatama. Mäletan, et ta tõusis püsti ja lukustas ukse.

PEALE SEDA PÄEVA JA KUNI TÄNASE PÄEVANI EI SAA MA OMA TASANDILE LASKUDA. OMA MEELES EI SUUDA MA LIHTSALT LIFTI ŠAHTI ETTE KUJUTADA. ÜRITAN JA ÜRITAN, KUID MINGIL PÕHJUSEL SEE LIHTSALT EI TOIMI. Arvan, et Aaronile ei meeldinud, et oma meeles ringi kolan ja miskit moodi manipuleeris ta mu meelega, et ma ei saaks siseneda. Selline tunne on, nagu su enda meel oleks sinu ees lukku pandud. Väga hirmutav!

1997 märts

MILLINE SÜNDMUS SEE SIIS OLI, MIS PÕHJUSTAS MINU MÄLESTUSTE MEELDETULEMISE? SIIN SEE ON. Aaron on 178 cm pikk, lihaseline, kiilanev Itaalia mees, kes võimalusel käiks terve elu ringi plätudes, lühikeste käistega särgiga, mis on kuni nabani lahtinööbitud ja lühikeste kottis pükstega ja lesiks terve päeva basseini ääres ja seda iga päev. Me käisime aeg-ajalt ka kontsertidel, vahel ka kinos … tegime sellist laadi asju. Kuid mitte midagi sellist, mille jaoks oli vaja ette planeerida või midagi, mis nõudis füüsilist pingutust (välja arvatud trenni tegemine).

Ühel vihmasel märtsiõhtul läksin Aaroni juurde ja temast voolas läbi äkiline energiavoog ja ta otsustas, et tahab minna KEEGLIT mängima. ”Keeglit?” küsisin ma. Tuli välja, et Aaron oli innukas keeglimängija. Tal oli isegi oma kuul (mille ta Rochester New Yorgi keeglisaalist varastas). Ilma kotita, ainult kuul. Ta ütles, et ta pole kaua aega mänginud ja tal tuli nüüd järsku tuju peale. See oli tema jaoks suur seiklus, sest Aaron pidi selle jaoks oma kapi juurde minema ja tossud ja teksad kuskilt välja kaevama, et keeglisaali minna.

Läksime sisse ja meile anti valvelauast rada ja kingad. Pöörasime vasakule ja hakkasime oma raja poole minema. Kõndides jäid rajad meist paremale ja kauplus ja baar jäid meist vasakule. Aaron oli minust umbes kolm sammu ees (ma pole teda varem nii kiiresti kõndimas näinud ja arvan, et ju ta oli siis nii elevil keeglimängu pärast). Kui kaupluse uksest mööda kõndisime, siis sellel oli elusuuruses väljalõige mehest ninasarviku kostüümis. Ta seisis seal ja hoidis keeglikuuli (see oli hoolikalt välja töötatud elusuuruses kolmemõõtmeline turunduslik väljapanek ja kuti käes oli reaalne keeglikuul). Väljapanek ütles midagi taolist: ”Mängi keeglit parimatega, mängi keeglit sellega, mida professionaalid kasutavad, mängi keeglit RHINO (NINASARVIKU) KUULIDEGA.”

Möödaminnes hakkasin naerma. ”MÄNGI KEEGLIT RHINO (NINASARVIKU) KUULIDEGA,” karjusin ma endast ettepoole. JA SIIS TULI SEE LIHTSALT MINU SUUST VÄLJA. MA EI TEA, MIKS, AGA MA ÜTLESIN: ”NAD KUTSUSID MIND VANASTI RHINOKS (NINASARVIKUKS )!” ja Aaron pani oma keeglikuuli maha ja pöördus KOHESELT ringi, tuli minu juurde, toppis ennast mulle näkku ja küsis: ”MILLAL NAD SIND RHINOKS KUTSUSID, MILLAL NAD SIND RHINOKS KUTSUSID?” MIS MULLE MÕJUS, OLI SEE, ET TA KÜSIS SEDA KAKS KORDA.

See tuli mulle nii ootamatult, et ma pahvatasin välja: ”Keskkoolis.” Ütlesin: ”Mind kutsuti vanasti Rhinoks (ninasarvikuks) keskkoolis, see oli mu hüüdnimi jalgpallimeeskonnas.” Ma ei unusta iialgi seda pilku tema silmades, kui ta mind uuris. Tegelikult ma VALETASIN, mind ei kutsutud KUNAGI keskkoolis Rhinoks. Rhino oli tegelikult mu sõbra hüüdnimi ja ta oli teises meeskonnas. Minu hüüdnimi keskkoolis oli B.A. ehk Bad Ass (Kõva kutt).

Sel hetkel, kui ütlesin: ”Nad kutsusid mind vanasti Rhinoks,” ei ilmunud samal ajal mu silme ette mingit keskkooli jalgpallimängu. Minu silme ette tuli hoopis pilt, kuidas MA SEISAN KATUSEL, VAATAN ALLA JA KARJUN VALGETE JUUSTEGA MEHELE: ”SEST MUL ON JALAS NIKE’i TOSSUD,” JA SIIS MA VAATASIN, KUIDAS TA ÜRITAS SEINAST SAMAMOODI ÜLES RONIDA, NAGU MINA OLIN JUST RONINUD. TA JÕUDIS PEAAEGU ÜLES, KUID TAL JÄI 90–120 CM PUUDU JA TA LIBISES TAGASI ALLA. SAMAL AJAL, KUI TA ALLA LIBISES, VAATASIN MA TALLE OTSA JA OTSE TA SILMADESSE. JA TEMA VAATAS OTSE MINU SILMADE SSE. JA MULLE TULI MEELDE TÜDRUK, KELLE NAD OLID JUST TAPNUD, KUI NAD TEMAST ÜLE SÕITSID.

See oli ka kõik. Iga mälestus kestis umbes 5 sekundit, kuid samas teadsin miskitmoodi, et seal on midagi veel palju rohkemat, kuid ma ei teadnud täpselt, mis see on. Kuid mul oli õnnestunud alternatiivsesse reaalsusesse auk lüüa ja osad mälestused olid läbi imbunud. SEE OLIGI SEE, MIS MU MÄLESTUSED TAGASI TÕI! PROFESSIONAALNE KEEGLIKUUL, MILLE FIRMA NIMI ON ”RHINO” (NINASARVIK), ”RHINO KUUL”. SEE OLIGI SEE SÜNDMUS, MIS VALLANDAS MU MÄLESTUSED. SEE TULIGI MUL MEELDE – VALGETE JUUSTEGA MEES ÄSJA PÄRAST SEDA, KUI NAD OLID TÜDRUKU ALLA AJANUD.

Valetasin Aaronile mitte hirmust, vaid see lihtsalt lendas mu suust välja. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Ma lihtsalt ütlesin, et see oli keskkoolis mu hüüdmini. Kui me keeglit mängima hakkasime, siis nägin, et Aaron ei olnud tema ise, ta oli närviline, ärevil ja küsis minult ikka ja jälle mu hüüdnime kohta. ”Oled sa kindel, et sind kutsuti Rhinoks just siis?” küsis ta. Samal ajal, kui valmistusin kuuli viskama, pöörasin ennast tema poole ja ütlesin: ”See on kuradima kindel! Vaata seda,” ja kujutasin ette, kuidas löön kõik kurikad maha.

Lähenesin rajale, vuhistasin palli rajale ja lõin kõik kurikad maha. Olin just läbi teinud näitlemise kiirkursuse, sest valetasin veel üks kord. Sel hetkel käis mu peast läbi tüdruk, kes tapeti, mees puuplokkidega, kohtuprotsess, Brian hr Rohelisega rääkimas, labor. Keegli mängimise ajal voolasid kõik need mälestused mulle tagasi. ”Ära mõtle sellele praegu,” ütlesin endale. ”Mõtle sellele hiljem,” ja ma suutsin selle välja mängida.

Sain sellega hakkama, sest ma ei olnud veel pilti kokku pannud, et Aaron on ka sellega seotud, seega polnud ma üldsegi närvis. Ausalt öeldes ei kavatsenud ma oma parimale sõbrale lambist öelda, et Rhinoks kutsuti mind siis, kui ma olin kolledžis ja ma olin seotud valitsuse ja mõttekontrolli eksperimentidega ja kuidas ma olin peatamatu supermõrvar, kes omas üliinimlikke võimeid! Tal lendaks selle peale katus ära. Seega hoidsin selle enda teada.

Mängisime mitu mängu ja seega jõime ka mitu kannu õlut. Kui lahkusime ja Aaroni juurde tagasi sõitsime, palus ta mul mitu korda sisse tulla. Ütlesin: ”Ah, ma ei hakka tulema, olen omadega läbi, helistan sulle hommikul.” Ta pressis seda aina edasi mulle peale, kuni pidin midagi ütlema. ”Mees, mis sul viga on? Helistan sulle hommikul,” ütlesin ma. Ja mul õnnestus see jälle välja mängida, sest ma ei kartnud Aaronit.

Sel ööl ei maganud ma sõna otseses mõttes üldse (ja ma ei ole sellest ajast saati ühelgi ööl korralikult magada saanud ja sellest on juba üle aasta möödas). Kui diivanile istusin ja ”Rhino kuuli” peale mõtlesin, tuli mulle meelde, kuidas olin jälle katusel. Siis tuli mulle meelde see tüdruk. Siis mõtlesin tagasi parkla peale, kuidas trepist üles jooksin, mõtlesin tüdruku peale, mõtlesin katuse peale ja hüppele. Mulle tuli meelde, kuidas samal õhtul tagasi läksin ja nägin kollases riietuses olevaid mehi ja kuidas läksin ka hommikul tagasi vaatama.

Mulle tuli meelde Brian ja steroidid. Tema ja Gwen, labor ja kõik muu! Kuid kõik mu mälestused olid nagu viiesekundilised lõigud kümneminutilisest filmist, kus puudub igasugune ajaline järjestus. Need olid selged, kuid siis lõppesid järsku ja see kõik oli väga segane. Olin isegi nii teadmatuses ja segaduses, et küsisin Aaronilt: ”Aaron, kas sinu korteris on kunagi sõjaväemehi käinud?” Tema loomulikult tahtis, et ma kohe tema juurde läheksin. Läksin siis tema juurde, veetsime koos aega, vaatasime telekat, läksin tagasi koju ja läksin voodisse. Tegelikult oli mul väga meeldiv õhtu.

Hommikul, kui diivanile istusin, siis kohvilaual oli märkmik, kuhu oli kirjutatud igasuguseid asju minu käekirjaga. Rhino, Rochester, 90-kraadised vertikaalsed tõusud, KAS AARON PANI UKSE LUKKU? MIDA SA TÄPSELT AARONI JUURES TEGID? KAS SA MÄLETAD? Sel hetkel läks mul pilt tervikuks, kuid see tundus olevat nagu unenäos, ainult et see oli halb unenägu ja ma olin ärkvel. Hakkasin kolledži peale mõtlema ja ei suutnud kolledžit meenutada. Nüüd, kui selle peale mõtlema hakkasin, ei mäletanud ma enamusest oma elust midagi. Mäletan, et olin Rochesteri ülikoolis, kuid mida rohkem sellele mõtlesin, siis ei suutnud midagi konkreetset meenutada. Ma ei maganud nüüd enam üldse ja aina rohkem hakkas juhtuma kummalisi asju.

Järgmisel ööl kell 3.30 olin üleval ja mõtlesin kõige selle peale. Nägin, kuidas esituled valgustasid osasid autoparklas olevaid autosid, kuid alles peale seda, kui need põlesid umbes viis minutit. Siis läksin verandale vaatama, mis toimub. Väljas oli täissuuruses pikap, mis oli pargitud telefonikasti ette, mis on kogu kompleksi jaoks peakeskus (suur hall kast, mis on umbes 122 cm kõrge ja 152 cm lai). Mees tegi kasti LAHTI ja tegi seal midagi samal ajal, kui pikap ära sõitis. Mida ta seal täpselt tegi, sellest polnud mul õrna aimugi, kuid kogu see asi tegi mu väga paranoiliseks.

Mõtlesin endamisi: ”Jumala pärast, Aaronil on mu korteri võti.” Seega, järgmised kolm kuud asetasin oma golfikepid välisukse ja kapiukse vahele kiiluks, et kui keegi üritab sisse saada samal ajal kui magan, siis välisuks avaneks ainult umbes 7 cm. Järgmisel päeval otsustasin helistada oma isale telefoniautomaadist. Midagi ei näi enne tõeliselt reaalsena, kuni sa oma vanematele räägid. Kogusin julgust ja helistasin isale. Küsisin temalt: ”Isa, kas sa mäletad Annapolises käimist?” Ja tema vastas: ”Ainult siis, kui ma ärkvel olen! Mis siis?” – ”Sest ma ei mäleta kolledžis käimist,” vastasin ma. ”Mul on mälestused Rochesteri ülikoolis käimisest, aga ma ei mäleta seal olemist!”

Siis rääkisin talle kogu loo mõttekontrolli eksperimentidest, tüdrukust, kes alla aeti, laborist ja kõigest muust, kuid see kõik oli üksikute lõikudena ja pusletükkidena. Ütlesin: ”Kas ma olen nüüd täiesti hulluks läinud või kogu mu elu alates kuuendast klassist on olnud täielik vale. Mõlemal juhul vajan tõsist psühholoogilist abi!” Ta muutus nüüd tõsiseks ja ütles: ”Mul on väga hea meel, et SA seda ütlesid!”

Sõbra sõbra kaudu sain ma hea psühholoogi nime, ta töötas ka koos psühhiaatriga ja tuleb välja, et hakkasin mõlema juures käima. Aaron oli sellest teadlik, et käin psühholoogi juures ja ta oli väga huvitatud, mis ravimeid oli arst mulle kirjutanud ja mis üldse toimub. Ütlesin talle, et käisin teraapias valitsuse mõttekontrolli mõtete pärast, mis mu peas keerlevad. Ta jälgis väga hoolikalt, mis toimub ja oli rahul sellega, et arstid arvasid, et olen kas hull või keemiliselt tasakaalust väljas ja nad ei usu mind.

Järgmise mitme nädala jooksul mäletan Aaroni korterisse minemist ja seal oli palju kadunud aega. Jätsin endale märkmeid. Ühe autoistmele ja teise voodile. Mõlemale oli kirjutatud sama tekst: Kas Aaron lukustas ukse? KAS SA MÄLETAD Rochesteri, laborieksperimente, MÄLETAD, et Aaron kontrollib sind?! Ja ma kirjutasin, et need on mulle. Peale seda, kui Aaroni juures filme käisin vaatamas, istusin autosse ja leidsin istmelt märkme, mis oli minu käekirjaga kirjutatud, lugesin selle läbi ja sattusin veelgi rohkem segadusse.

Kuid kuskil oma sisemuses ei lasknud ma kuidagimoodi lahti mõnedest mälestustest, mis olid läbi imbunud ja iga kord, kui märget lugesin, tulid need mulle jälle meelde. Mingi aja pärast sai Aaron teada ühest märkmest, mis ma endale autosse jätsin, sest ta küsis jätkuvalt minult (siis, kui ma transis ja tema kontrolli all olin), kuidas ma ta kontrolli alt välja sain. Ja ma olin sunnitud talle ütlema. Ütlesin talle ainult seda, mida ta minult küsis. Ja kuna ta ei küsinud minult kunagi teise märkme kohta, mille endale voodile jätsin, siis ma ka kunagi ei öelnud talle. Ja see mäng jätkus mitmeid nädalaid.

Peale igat õhtut tulin koju ja üritasin pilti jälle kokku panna. Nädalate möödudes panin pildi lõpuks kokku, et ka Aaron on sellega seotud, kuid pidin kaasa mängima, nagu kõik oleks ikka endiselt hästi. Kuid Aaron sai lõpuks teada, et ma oma igapäevases päriselus teadsin, mida ta minuga teeb. Ta üritas tammes olevatele aukudele korke ette panna, kuid minu alateadvus ei lasknud ennast peatada, see võitles, et välja saada ja polnud midagi, mida ta oleks saanud ette võtta. Me läksime tülli ja ei rääkinud enam üksteisega alates sellest hetkest. Arvan, et Aaron teadis, et ma tean, et tema teab, et ma tean ja me lihtsalt lõpetasime üksteisega suhtlemise viimased kuus nädalat, kui ta Atlantas oli. Enamasti selle pärast, et ta kartis oma elu pärast, et ta ei suutnud enam kontrollida neid mälestusi, mis mulle tagasi tulid.

1997 mai

Lõpuks Aaron lahkus, et minna appi oma isale ja ta ei öelnud head aega, ta lihtsalt lahkus. Mis ainult süvendas mu kahtlusi.

1997 juuli

Kulus 18 nädalat, tuhandeid dollareid ja kaks erinevat komplekti psühholooge ja psühhiaatreid. Külastasin kolmandat psühholoogi, kelle juurde suunas mind teine psühholoog peale seda, kui ütles: ”Mul pole õrna aimugi, kuidas sind aidata või mida sinuga teha!” Sest ma ei olnud keemiliselt tasakaalust väljas ja hoolimata kõikidest ravimitest ja katsetest need mälestused minema saata, saatis ta mu arsti juurde, kes oli Atlantas asuva Emory ülikooli haigla psühholoogiaosakonna asepresident.

Kolmandal arstil oli lõpuks hea idee. Ta ütles mulle väga egoistliku käitumisviisiga: ”Kui sa arvad, et sinu probleemi saab lahendada, kasutades selleks ainult hüpnoosi, siis miks oled sa minu kabinetis?” Naersin ja mõtlesin selle üle ja ütlesin: ”Tead, sul on KURAMUSE ÕIGUS!” Tõusin püsti ja kõndisin ta kabinetist välja.

Kogu see aeg olid mu vanemad, eriti ema, väga mures mu heaolu pärast. Eriti mu ema tahtis TÄPSELT teada, kelle juures ma käin ja TÄPSELT teada, mis ravimeid nad mulle välja kirjutavad. Ja loomulikult pidin ma talle ütlema, muidu ähvardas ta, et ta tuleb niikauaks minu korterisse elama, kuni ma kogu selle asja läbi teen.

1997 august

Olin teinud ettevalmistusi, et minna hüpnoterapeudi juurde. Esimesel kokkusaamisel uurisin ma, et kas ta on kuulnud midagi Silva meetodist ja ta vastas, et on küll kuulnud ja ta oli isegi teadlik selle tehnikast ja ta oskas seda oskuslikult kasutada. Ma spetsiaalselt ei maininud midagi valitsusest ega eksperimentidest.

Kui ma Pilariga sisse läksin, siis ainuke asi, mis talle ütlesin, oli see, et mingil põhjusel, ükskõik kui kõvasti ma ka ei püüaks, ei suutnud ma Silva meetodit kasutades oma tasandile laskuda. Ma ei teadnud, miks, aga arvasin, et see oli sellepärast, et olin tööl suure stressi all. Ta üritas mind hüpnotiseerida, kuid mingil põhjusel tulin sellest kogu aeg välja. Ta ütles: ”See on nagu üritada kummist parti vee all hoida ja ainuke asi, mida see teha tahab, on pinnale tulla.”

Siis ütles ta mulle oma professionaalse arvamuse. Ta ütles: ”Meel on üks kummaline asi ja me ei ole isegi lähedal selle mõistmisele. Meele kõikidest funktsioonidest toimub 95% alateadvuses ja ainult 5% meele funktsioonidest leiab aset teadvuses. Seal on KINDLASTI midagi, mis sind mingil moel blokeerib. Sinu alateadvus on see, mis tegelikult sinu meelt kontrollib. Ma kahtlustan, et minevikus juhtus sinuga midagi, midagi, mis oli nii piinavalt valus, et su alateadvus LIHTSALT EI LASE sellel pinnale tulla. Nagu kokkupigistatud rusikas, mis ei lase lahti.

Sel hetkel teadsin ma, et ta teadis, et valetasin selle kohta, miks ma tegelikult tema juurde tulin. Ta oli tore mees ja ta meeldis mulle, kuid mul olid juba plaanid tehtud koju tagasi kolida, seega ei tahtnud ma alustada uue terapeudi juures käimist ja siis jälle otsast peale hakata. Seega ei läinud ma tema juurde enam tagasi. Ta isegi ei võtnud selle seansi eest minult raha.

18. august

Minu kolledži toakaaslane ja üks mu parimaid sõpru abiellusid Oswegos New Yorgis. Lendasin lennukiga Newark New Jerseysse ja sõitsin siis autoga New Yorgi osariigi põhjaossa. Oswego asub Syracusest umbes 80 km põhja pool. Kõikide nende asjadega, mis mu peas keerlesid, reserveerisin ma lennupileti alles nädal enne üritust. Lennufirmad tahtsid otselennu eest Syracusesse saada 1200 dollarit ja seetõttu lendasin siis 199 dollari eest Atlantast Newarki ja laenasin oma emalt auto ja sõitsin kohale.

Tore oli oma sõpru näha ja me veetsime mõnusalt aega. Teel koju, kuna olin juba põhjas, keerasin New Yorgi osariigi kiirteele ja sõitsin Rochesteri, selle asemel, et otse koju sõita – veel täpsemalt sõitsin ma Rochesteri ülikooli juurde. Läksin ühte teatud kohta. Hoone juurde, mille seinast ma üles ronisin ja mille juures tüdruk tapeti. Hoone juurde, kus mäletan, et nägin mehi kollastes ülikondades kell 3.00 öösel tööd tegemas ja kõike parandamas. Hoone, mille juurde ma hommikul tagasi läksin ja leidsin plokis prao ja kus käsipuu oli asendatud uuega, kuid tsement oli teist värvi.

Ma jõudsin sinna ja mu süda hakkas meeletult taguma. Läksin hoone juurde ja vaatasin alumist plokki, kuhu auto oli sisse sõitnud. JA LAS MA ÜTLEN TEILE, PLOKIS OLEV PRAGU OLI IKKA VEEL SEAL JA ÜHTE KÄSIPUUD HOIDIS IKKA VEEL PAIGAL TEIST VÄRVI BETOON, JUST NII, NAGU MA SEDA MÄLETANUD OLIN!

Jätkub homme.

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

Foto: free-extras.com