Aberdeeni ülikooli teadlased avaldasid uurimistulemused, mille kohaselt on maaväline elu arvatust palju laialdasema levikuga. Ajakirjas Planetary and Space Science avaldatud uurimuses defineerisid teadlased ümber traditsioonilise arusaama elamiskõlbulikust tsoonist ehk Kuldkihara piirkonnast, mida on peetud optimaalseks elu eksisteerimise alaks ja mis arvestab peamiselt planeedi asukohta. Uurijad leidsid, et elu võib eksisteerida ka planeedi pealispinna all.

Meie päikesesüsteemi planeedid, mille pinnasetemparatuur on vee eksisteerimiseks liiga madal, võivad siiski pealispinna all elust kihada. Planeedid nagu Marss ja mitmed kuud nagu Europa või Ganymedes võivad seega oma pealispinna all kubiseda elust. Aberdeeni teadlaste leiud on revolutsioonilised, muutes mõtlemist sellest, kuidas nähakse maavälise elu eksisteerimist ning kuskohast seda leida võib. Uute teooriate valguses saab julgemalt väita, et ka selliste ekstreemsete tingimustega planeetidel nagu Veenus või vabat hõljuvad planeedid võib eksisteerida elu.

Elamiskõlbulikuks tsooniks on siiani peetud piirkonda kosmoses, kus vedelal kujul vesi saab eksisteerida planeedi pinnal ilma külmumata või keemiseta. Meie päikesesüsteemis on see piirkond umbkaudu Veenusest Marsini. Kuid kui tungida taevakehade pealispinna alla, siis seal on tänu planeedi sisemisele soojusele temperatuur kõrgem. Seega, kui vesi planeedi pealispinnal võib hetkega külmuda, mis teeks elu tekke väga keeruliseks, siis vedelal kujul võib vett siiski selle planeedi pealispinna all külluses olla.

Elu vabalt hõljuvatel planeetidel

Teadlased leidsid arvutisimulatsioonide abil, et kui arvestada elukõlbulikuks taevakehi, kus leidub vett kuni viie kilomeetri sügavusel, võib kosmoses oleva elukõlbuliku tsooni suurenda kolm korda. Kui aga arvestada kümne kilomeetri sügavuse tsooniga, laieneb piirkond meie päikesesüsteemis neliteist korda, seega isegi Saturnist kaugemale. Nii Jupiteri kui Saturni kuudel võib nende eelduste kohaselt kilomeetrite sügavusel eksisteerida elu.

Samuti usuvad teadlased, et ka tähtedevahelises ruumis vabalt hõljuvad planeedid võivad kanda endas elu. Uute leidude valguses leiab kinnitust ka Zecharia Stichini radiakaalne teooria, mis väitis, et planeet nimega Nibiru veedab suurema osa oma ajast 3600 aasta pikkusel orbiidil tähtedevahelises ruumis. Sitchini järgi uskusid sumerid, et Nibiru on Anunnaki nimelise rassi koduplaneediks. Aberdeeni ülikooli teadlaste uurimus teeb võimalikuks väite, et sumerite usk anunnakide elupaigast on tõene, kui rass elutses neil pikkadel tähtedevahelises ruumis hõljumise perioodidel maa-alustes kolooniates.

Pealispinna all asuva elamiskõlbuliku tsooni teooria toetab ka mitmeid väiteid, et planeedil Veenus asuvad maa-alused tsivilisatsioonid. Luis Fernando Mostajo, üks praeguse aja olulisemaid UFO-kontakte on näiteks väitnud, et ta on viidud “Xendra”-nimelise tähevärava seadeldisega Veenuse maa-aluse tsivilisatsiooni juurde.

Elu planeedi pealispinnal on ehk ebatavaline

Kiviste planeetide ja kuude pealispind ei sarnane kuidagi Maale. Tüüpiliselt on need planeedid külmad ja viljatud, seal on kas väga õhuke, söövitav või isegi puudulik atmosfäär. Maapinnast allpool on elu kaitstud pealispinna ebameeldivate tingimuste eest. Seega võib pealispinna alune elamiskõlbulik tsoon olla äärmiselt oluline. Selles valguses on Maa ehk isegi ebatavaline oma maapinnal eksisteeriva eluga.

Allikad: io9, Exopolitics

Foto: beyondearthlyskies.blogspot.com

Toimetas Hendrik Mere