22 nägu: lõhestunud isiksuste jälgedes satanistlike rituaalide salamaailma

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

24. veebruar 2014 kell 17:50



Novembris 2013 andis Rootsi veebiraadiole Red Ice Radio intervjuu kirjanik ja terapeut Judy Byington, kes on vaimsete traumade uurimiskeskuse (TRC) asutaja ja juht. Mittetulunduslik organisatsioon jagab seminaridel ja loengutel teavet traumadest ja identiteedihäiretest ning nõustab rituaalsete kuritarvitamiste ohvreid, tagades neile ravi ja juriidilise abi. Byington on kirjutanud raamatu “Twenty-Two Faces” (Kakskümmend kaks nägu), mis räägib satanistliku rituaali ja ahistamise ohvrist Jenny Hillist – temast on ka alljärgnev artikkel.

 

Jenny Hill

Byington kohtus Jenny Hilliga 1992. aastal, kui viimane otsis informatsiooni ühe tüdruku kohta, kellega ta oli olnud koos satanistlikul riitusel. Jenny oli nelja-aastane, kui isa teda seksuaalselt ära hakkas kasutama ja kuueaastaselt tungisid talle kallale kaks teismelist poissi tema kodutänavalt. Poisid kuritarvitasid teda natside mõistusekontrolli eksperdi dr Greenbaumi pilgu all, kelle USA keskluure agentuur (CIA) tõi Ameerikasse 1950-ndatel operatsiooni “Paperclip” (Kirjaklamber) käigus.

21. juunil 1965 viisid mehehakatised ja doktor Greenbaum Jenny satanistlikule tseremooniale. Nad riietusid mustadesse kapuutsiga mantlitesse, värvisid näo mustaks ja joonistasid valged ringid ümber silmade. Tuba valgustasid vaid küünlad ja lõke, kuhu visati surnukehi. Noori neide kuritarvitati seksuaalselt enne tseremooniat, seejärel piinati, joodi nende verd ja lõpuks tapeti – selle kõige taga oli oma võimust joovastumise vajadus. Jenny pääses sellest õudusest imekombel eluga, kuid tema silme ees tapeti üks tema eakaaslane. Neist noores eas läbi elatud sündmustest sai ta trauma, mis lõhestas ta isiksuse, et jubedate mälestustega oleks võimalik üldse edasi elada.

Jenny sirgudes haarasid tema erinevad minad vahel ta üle kontrolli, kaitsmaks teda teatud olukordades. 24-aastaselt lõpetas ta medkooli meditsiiniõena ja psühhiaatriahaiglas töövestlusel mõistsid arstid tema probleemset olemust. Ta pidi ravile jääma ning turvalises keskkonnas algas paranemine rasketest lapsepõlvetraumadest.

 

Jenny lõhestunud isiksus

Lõhestunud isiksus tekib harilikult laste väärkohtlemise tagajärjel ja need ebameeldivad mälestused eralduvad ajus teistest mälestustest. Jennyl kannatas peamiselt kolme tüüpi traumade all ja tal oli välja kujunenud kolm erinevat isiksust. Esimeseks oli seksuaalne kuritarvitamine isa, poiste ja dr Greenbaumi poolt, teiseks rituaalse piinamise trauma ja kolmandaks grupivägistamine enne teismeliseikka jõudmist. Tema kehas elasid korraga suitsiidsete kalduvustega isiksus, vägivaldse ja kurja loomuga isiksus ja isiksus, kes püüdis vägivaldset mina maandada ja rahu sobitada.

Ta võis igal ajal paluda oma alter ego’del end ilmutada, kuid otsustajateks olid domineerivad minad ja alter ego pidi ise sellega nõus olema. Jennyl avaldus Utah’ vaimuhaiglas koguni seitseteist erinevat mina, kuid hiljem raamatu koostamisel loendas ta koos Byingtoniga kokku 22 erinevat isiksust. Raamatu “Twenty-Two Faces” kirjutamisel kasutati ka päevikuid, millesse tema isiksused olid erinevate nimede all sissekandeid teinud.

 

 

Üks Byingtoni patsientidest osales satanistlikel rituaalidel kuni 17-aastaseks saamiseni, kuni otsustas et ei võta enam nendest osa ja kõndis kuusteist kilomeetrit koju. Pärast seda ei viidud teda enam tseremooniatele; ka Jenny oli kuueaastaselt rituaalil osalenud, kuid hilisemas eas teda enam sinna viidud polnud. Isa kuritarvitas teda kuni menstruatsiooni alguseni, lõpetades selle taibates, et tütar võib rasedaks jääda.

 

 

Tal ei olnud valemälu sündroomi

Valemälu sündroom on seisund, kus inimese identiteet on keskendunud traumaatilise kogemuse mälestusele, kuigi tegelikult pole neid sündmusi kunagi juhtunud – inimene ise usub aga sellesse. Sündroomi ei iseloomusta valemälestus, sest meil kõigil on ebatäpseid mälestusi, vaid diagnoositakse siis, kui mälestus on nii sügavalt juurdunud, et see mõjutab inimese iseloomu ja elustiili. Valemälu tekitab igasuguseid häireid, see on hävitav ja inimene väldib usinalt igasuguseid tõendeid, mis võivad vaidlustada omaksvõetud mälestuse.

Sündroomi tekitavad terapeutilised protsessid ja meetodid nagu hüpnoos, rahustid ja küsimused, mida kasutavad terapeudid klientidega, kellel võivad olla vägivaldsed mälestused. Jenny puhul ei saanud tegu olla valemälestuse sündroomiga, kuna selleks peab eelnevalt käima terapeudi juures. Ta teadis väga hästi, mis temaga tehti ja oskas kirjeldada väga täpselt sündmustega seotud inimesi ning ümbrust. Lisaks sellele suutis ta jääda küsitluste ajal väga stabiilseks, mis on vastupidine käitumine valemälu sündroomiga inimesele.

 

CIA satanistlikud rituaalid

Satanistlikul rituaalil toimuv kuritarvitamine on inimese füüsiline, seksuaalne või psühholoogiline kuritarvitamine isiku poolt, kes sooritab oma tegusid nn saatana nimel. Mitmed ellujääjad on kinnitanud, et sellega on alati seotud lapsed, keda ahistatakse seksuaalselt ja vaimselt ning pannakse pealt vaatama teiste laste mõrvu.

Isiku lõhestamisel on seos ka USA keskluure agentuuri mõistusekontrolli programmidega, mille abil üritati luua täiuslikke spioone. Aastal 1992 avaldasid 18 terapeuti, et suur osa nende patsientidest olid eelmainitud natsi-Saksamaalt pärit dr Greenbaumi ohvrid. 2007. aastal ütlesid 124 inimest ekstreemse kuritarvitamise küsitlusel, et nende ahistaja nimi oli dr Green. Teda on nimetanud ka Christine Nicola, kes 1995. aastal tunnistas kongressi korraldatud ülekuulamisel, et CIA eksperimentide käigus tegi just see mees temaga katseid. CIA väiteil lõpetati mõistusekontrolli programm MK-Ultra 1964. aastal, kuid tunnistusi andnud naised väitsid, et see kestis 1984. aastani. Paluti, et algatatakse uurimine, aga kuna tegu oli riikliku julgeolekuga, siis kongress ei avaldanud ülekuulamiste tulemusi – seda isegi lastega kordasaadetud kuritegude puhul.

 

 

Samas on selliseid lugusid keeruline menetleda, sest need toimusid aastakümneid tagasi. Harilikult hävitatakse kohe kõik asitõendid ja mõrvatud lapsi ei otsita taga, kuna nad on enamasti pärit asotsiaalsetest peredest. On teada juhtumeid teismeliste rasestamisest, et hiljem nende lapsi ohverdada või hoopis adopteerida.

 

Saadet saad kuulata siit.

Judy Byingtoni koduleht.

Fotod: drphil.com, 3.bp.blogspot.com, 22faces.com, todayshonoree.files.wordpress.com, extraordinaryintelligence.com

 

Toimetas Laur Raudsoo

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt