Foto: www.zengardner.com

Enamik maailma muusikast kõlab tänapäeval 440-hertsise sagedusega. See on helihargi standardne sagedus, mis määrati kindlaks Londonis 1939. aastal toimunud konverentsil (Vaata tabelit helikõrguste muutumisest läbi ajaloo siit). Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon ehk ISO kinnitas 440-hertsise standardi 1953. aastal. Ent nüüdisajal aina enam levima hakanud uuringud universumi võngete kohta näitavad, et see rahvusvaheliselt ennenähtud helikõrgus võib inimese tervisele kahju tuua ning olla isegi antisotsiaalse käitumise põhjustaja.

Seega, kui esimese oktaavi a (a¹) sagedus on praegu normitud 440 hertsile  (tähistus MIDI pillidel A4), siis alternatiivne häälestus, mida tuntakse Verdi A-na  (A = 432 hertsi), on mitme tänapäevase teooria järgi universumiga matemaatiliselt sobivam ning edastavat soodsalt tervendavat energiat. Kas võib olla, et ametlikult ebastandardne 432-hertsine helisagedus meile sobilikum ja harmoonilisem?

Levib ka vandenõuteooria, et üleminek 432 hertsilt 440-le dikteeriti natside propagandaministri Joseph Goebbelsi poolt, kes tahtis panna inimesi teatud moel mõtlema ja tundma ning muuta nad selle kaudu nn kujundatud teadvuse vangideks. Ometi on dokumenteeritud, et teise maailmasõja alguses (1940) tutvustasid just Ameerika Ühindriigid 440 hertsi laiemalt kogu maailmale ja nagu öeldud, 1953. aastal sai see ISO 16 standardiks.