Pildid: davidicke.com, Meelepetted (2014)

Avaldame taas ühe põneva lõigu Inglise kirjaniku ja vandenõudeuurija David Icke´i eelmise aasta lõpus ilmunud raamatust “The Perception Deception” (“Meelepetted”), mis ilmus äsja eesti keeles kolmeosalisena Matrix Kirjastuselt. Teos võtab kokku kogu Icke’i töö ning keskendub suurel määral uskumatuna tunduvale teooriale, mille järgi meie maailm on võltsreaalsus, mida kontrollitakse Saturnilt. Loe järjejutu esimest osa siit, teist siit, kolmandat siit, neljandat siit ja viiendat siit, mis pärinevad eestikeelse triloogia esimesest osast. Tänane katkend pärineb väljaande kolmandast osast ja käsitleb California salasepitsust ja laste programmeerimist Agenda 21 raames.

California salasepitsus

Kui teid peetakse “jätkusuutlikuks arendajaks” (Agenda 21 infrastruktuuri ehitajaks), siis ei käi kõikide teiste puhul kehtivad planeerimisseadused teie kohta. Niigi katastroofilistes võlgades föderaalvalitsus pillab niisugustele sepitsustele raha elamu- ja linnaehituse, samuti transpordiministeeriumi kaudu, aga ka keskkonnakaitse agentuuri vahendusel.

The Wall Street Journal teatas aprillis 2012, et California osariik muutis ehituseeskirju nõnda, et väiksemaid maju saaks ehitada tihedamalt. Artikkel mainis, et suurlinnade omavalitsused rakendavad plaane, mille kohaselt aakrile [4046 m²] ehitatakse 20 või enamgi uut elamut, seega vähemalt viis korda rohkem kui senine säte: veerand aakrit maja kohta. “Osariigi ja regionaalsed planeerijad püüavad samuti radikaalselt ümber kujundada linnapiirkondi, paigutades suurema osa uuest ülitihedast hoonestusest kitsastesse koridoridesse,” nentis artikkel. Just niisugune on Agenda 21 tegevusplaan. Mõnes California maakonnas, kaasa arvatud Los Angeleses, peab aakrile mahtuma 30 maja. Sel viisil vähendatakse autode arvu ja CO₂ emissiooni vastavalt 2006. aasta valelikule üleilmse soojenemise vältimise ning 2008. aasta jätkusuutlike kogukondade ja kliimakaitse seadusele. Transpordikonsultant Wendell Cox ütles, et just tema pingutas eraldiseisvate majade ehitamiskeelu seadustamiseks (välja arvatud kapitooliumides).

Praeguse teksti kirjutamise ajal soovitab San Francisco kahandada eluruumi miinimumsuuruse 13,5 ruutmeetrini – koolibussi pindala on 22,5 ruutmeetrit. Kuninglik Briti Arhitektide Ühing soovitas kehtestada eluruumi minimaalse pindala, et tõkestada majade vähendamiseks üha jõulisemalt pealesurutavaid eeskirju. Osutati, et uue ühe magamistoaga maja keskmine pindala on sama suur kui Londoni metroovagunil – kõigest 46 ruutmeetrit. Briti valitsuse kehtestatud “magamistoa maks”, mis võtab omanikelt iga vaba toa puhul osa maksusoodustustest, surub samuti inimesi üha väiksemale pinnale.

Agenda 21 on hiilinud maailma juba aastaid, me peame nüüd sellele vastu vaatama. Jälgige samuti uute kiirraudteede ehitamist ja olemasolevate rekonstrueerimist. Ühendriikides on see pärast aastakümneid kestnud hoolimatust ja ükskõiksust juba toimumas ning Briti valitsus avaldas 2012. aastal plaani, mida nimetati “suurimaks raudteeinvesteeringuks pärast Victoria aega”. Ka Euroopas ehitatakse hoogsalt raudtee kiirühendusi, kusjuures ma tean kindlalt, et osa raudteefirmade laiendamistegelasi on tegelikult NATO palgal.

Rongid, mis vedasid “Näljamängude” filmis võitlejaid oma sektorist või ringkonnast Kapitooliumi, on just niisugune transpordiviis, mida kavandas Agenda 21. Selle tegevuskava põhiidee on ühendada hiidlinnad raudteedega ning teha rongidest peamine orjade transpordivahend (kui neil lubatakse liikuda). Uute raudteede ehitamise põhiedendaja on Rockefelleri toetatud regionaalarengu plaan America 2050. Piki olemasolevaid ja uusi raudteeliine püstitatakse “inimasustuse keskuste” tihedalt paiknevad kõrghooned. See oli ennustatav juba 2009. aastal, kui Obama administratsioon kuulutas välja strateegilise plaani, mille järgi Ameerika üksteist hiidregiooni ühendatakse kiirraudteedega (illustratsioon 672). Võrrelge seda varasemate hiidregioonide kaardiga (illustratsioon 672). Hiidregioonide ühendamiseks valatakse raudtee infrastruktuuri miljardeid, see on taas üks operatsioon, milles raha ei loeta.

Laste programmeerimine

Programmide nagu America 2050 nimetusi jälgides tundub olevat nõnda, et tänased lapsed ja lapselapsed elavad lõplikult teostunud Agendas 21, ehkki ka kõik praegused inimesed kogevad selle üha jõulisemalt ilmnevaid äärmusi. Paljudele meist on see juba tuttav. Siiski võetakse kõigepealt sihikule lapsed, keda programmeeritakse pidama oma orjust “normiks”, sest sinnapoole kõik kulgeb.

Lapsi mõjutatakse ja hirmutatakse kliimamuutuse propagandaga; seda teevad ka moekad pseudovasakpoolsetest kuulsused oma kullapaja juures. Mainin näitena filmirežissöör Richard Curtist, kes on loonud filmid “Notting Hill” ning “Neli pulma ja matus”. Taas üks ametliku versiooni harjusk, kes levitab kliimamuutuse propagandafilmi, mille järgi kõhklejad kannatavad karmilt. Avalikkuse põlastuse tõttu kõrvaldati see õigustatult ekraanilt, ent see oli kõigest üks äärmusnäide sellest, mida kogu aeg piiskhaaval tilgutatakse. Lastele sisendatakse arvamust, nagu hukkuks maailm, kui me “midagi ette ei võta”, aga see tähendab inimeksistentsi ümberkujundamist Agenda 21 nägemuse järgi.

Tänapäeva lapsi ja noori programmeeritakse halastamatult Agenda ideedega, et nad lepiksid robotorjade elu ja vanemate hülgamisega. Ideoloogiaga läbiimmutamine peab pöörama lapsed vanemate vastu, kes “hävitavad maailma, milles meie peame elama”. Vereliini loodud ja kontrollitav ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO), mille esimene peadirektor oli eugeenik Julian Huxley, kuulutas aastad 2005 kuni 2015 “jätkusuutliku arengu hariduse (ESD) kümnendiks”, et õpetada Agenda 21 kõiki 40 peatükki ning mõjutada lapsi selle ideoloogiaga. Selle tegelik tähendus: laste programmeerimise kümnend, et nad lepiksid oma saatusega kogu elu kestvas orjuses ning armastaksid seda. Ametlik propaganda kõlab nõnda:

ESD kümnend on kaugeleulatuv ja keeruline ettevõtmine… mis potentsiaalselt puudutab elu iga tahku. Põhinägemus… on maailm, kus igaüks… õpib väärtusi, käitumist ja eluviise, mida vajatakse jätkusuutlikuks tulevikuks ja positiivseks sotsiaalseks transformatsiooniks.

See tähendab: “maailm, kus igaüks õpib, kuidas teha seda, mida meie nendele ütleme”. Jah, see on jahmatav ja oluline põhjus, miks haridust juhmistatakse veelgi ilmsemalt.

Üldiselt on nõnda, et kõrgemalt haritud inimesed, kel on suurem sissetulek, võivad tarbida rohkem ressursse kui viletsa haridusega isikud, kelle sissetulek on tavaliselt väiksem. Antud juhul ohustab parem haridus jätkusuutlikkust.

Sellel avaldusel on kolossaalne tähendus. Hoidke lapsi teadmatuses ja nõnda saate harimatud täiskasvanud, kes kõhklematult kuuletuvad riigile, sest nad ei oskagi midagi muud. Eriti teraselt sihitakse matemaatikuid, koguni räägitakse, et matemaatiliste võrrandite vastusele peab jõudma “konsensuse kaudu”. Hästi, lapsed, kes on päri, et 2 + 2 = 4? Seitse arvab nõnda. Hästi, aga 2 + 2 = 5? Ah et üksteist? Olgu siis vastus 5. Aga kui palju on seitse korda üksteist? Oh, Peter ütleb, et see on 254… kas meil on selles suhtes konsensus? Miks on matemaatika valitud niisuguseks sihtmärgiks? “Vaiksete sõdade hääletud relvad” räägib “nende mõistuse hõivamisest, vaimse tegevuse saboteerimisest, avaliku hariduse viletsast matemaatika-, loogika-, süsteemikujunduse ja majandusprogrammist ning tehnilise loovuse pärssimisest”.

Niisugune protsess on hargnenud aastakümneid, kuid sihini jõudmiseks kulub veel palju aega. Kogu maailma koolid, kolledžid ja ülikoolid programmeerivad oma laborinäidiseid, et näha ennast ja maailma viisil, mis edendab inimeste orjastamist. Ka õpilastest veelgi põhjalikumalt programmeeritud õpetajad ja professorid teevad seda iga päev. Mis parata, õpeta nõnda, nagu meie käsime, või sa lendad uksest välja. Nagu agendaga kursis olev Richard Day 1969. aastal ennustas, “veedavad lapsed koolis rohkem aega, kuid ei õpi midagi”. Küsige tänapäeva lastelt midagi kliimamuutuse kohta ning enamasti kordavad nad ametlikku juttu. Küsige neilt, mida tuleks teha, ja tulemus on sama. “Keskkond ja jätkusuutlikkus” on hariduse ja valitsemise igasse tahku imbunud tühised sõnakõlksud. Üks põhjus, miks ülikooli ja kolledži õppemaks üha kõrgemale tõstetakse, on see, et vaesemad ja keskklassid tahetakse täielikult tõrjuda sellest, mida nimetatakse kõrghariduseks.

Lapsed on ka paljuski muus Agenda 21 sihtmärk. Tahetakse, et lapsi kasvataks riik, mitte vanemad. Niisuguse nägemuse esitas 1932. aastal ilmunud raamat “Hea uus ilm”, mille kirjutas Aldous Huxley, UNESCO eugeenikust peadirektori Julian Huxley vend. “Hea uus ilm” kirjeldab ühiskonda, milles vanemad ei puutu oma lastega kokku, tegelikult vanemaid polegi, sest lapsi saadakse “maailmariigi inkubaatoris” vastavalt India (arhontidest reptiloidide) kastisüsteemi genotüüpidele. Dr Richard Day rääkis seksita paljunemise tehnoloogiast ja perekonna kahanevast tähtsusest. Mõtelgem sellele, kuidas vanemaõigusi ja valikuvõimalusi on lakkamatult õõnestatud, kusjuures kõike otsustab riik ning rakendab need otsused sageli koolisüsteemi kaudu. Day ütles, et koolid on kogukonna kese.

Olen kirjeldanud aastaid oma raamatutes ja võrgulehel, kuidas lastekaitsetöötajad (inversioon) ja sotsiaalteenistus võtavad armastavatelt vanematelt lapsed. Riik võtab lapsed, keda vanemad ei luba vaktsineerida ja nende immuunsüsteemi ruineerida, samuti need, kellele ei soovita vähktõveravi, sest vanemad teavad, et kemoteraapia ning kiiritus tapavad lapsed niigi, põhjustades seejuures kirjeldamatuid kannatusi; samuti võidakse võtta lapsed teistsuguse eluviisiga perekonnalt või neilt, kes keelduvad SS-agentide moodi käituvatele isikute diktaadile allumast.

Olen korduvalt kirjeldanud, kuidas nad lapsi ära viivad, ent toon selle teema kohta veel ühe näite nendest, mida iga nädalaga ikka rohkem ja julmemalt ette tuleb. Üks ameeriklanna sünnitas kiirabiautos teel Pennsylvania Hershey meditsiinikeskusse, kuhu jõudes tehti lapsele süst. Ema päris põhjust ja talle öeldi: “Seda tehakse abistamiseks.” Jäeti mainimata, mis laadi abistamisega on tegemist. Täiesti uskumatult juhtus nõnda, et pärast süstimist küsis õde emalt, kas ta on allergiline oksütoksiinile, mida beebile oli antud. Seejärel kuulis ema, et laps oli esialgu terve, jäi seejärel “väga haigeks”, tund aega hiljem öeldi, et ta tunneb ennast hästi ja võib koju minna. Möödus veel mõni tund, seejärel teatati, et laps jäetakse 48 kuni 72 tunniks haiglasse, ja kui ema põhjust päris, siis öeldi, et lapsel pole häda midagi, aga “seadus nõuab lapse 48-tunnist haiglas viibimist” (niisugust seadust Pennsylvanias pole).

Samal päeval hiljem tuli ema juurde valitsuse sotsiaaltöötaja Angelica Lopez-Heagy ning teatas, et tema suhtes on algatatud juurdlus. Põhjuse pärimisel kuulis ema, et süüdistuse avaldamine on seadusevastane, ning keeldus seetõttu küsimustele vastamast. Lopez-Heagy teatas: “Kuna te keeldute koostööst, helistan ma politseile ning me võtame teilt lapse hooldusõiguse.” Hirmu ja heidutamise tõttu andis ema järele, vastas küsimustele ja mõistis, et teada süüdistatakse, nagu oleks ta keeldunud lapse raviprotseduuridest. Pealtnäha kena Lopez-Heagy väitis, et ema keeldus lapse “K-vitamiini süstist”, ehkki ema kinnitas, et seda polevat temalt kunagi küsitud. K-vitamiini antakse kõikidele vastsündinutele, sest selle vaegus võib põhjustada verevalumeid ja verejooksu.

Minu arvates vaikiti osa K-vitamiini toimeid maha, muuseas seegi, et see kahjustab alles väljaarenemata immuunsüsteemi. Pole usutav, et vereliinid, kellel on juurdepääs igale vastsündinule, loobuksid teda mõjutamast. Selle tülgastava saaga järgmise sammuna küsiti emalt luba süstida last B-hepatiidi vastu. Enne nõusoleku andmist tahtis ema näha testide tulemusi, mis kinnitaksid, et laps vajab seda. Seepeale kuulis ta, et test oli unustatud tegemata, mistõttu süstida on vaja ilma testimata. Samuti nõuti emalt, et ta allkirjastaks lapse “ohutuseplaani”, kuid ta keeldus heidutamisele allumast ning tahtis, et kõigepealt tutvuksid selle plaaniga tema abikaasa ja advokaat, aga sotsiaaltöötaja helistas politseisse ning laps võeti kohtu korralduseta hooldusele ettekäändel, et ta on haige. Kohe, kui sotsiaaltöötaja oli saanud lapse oma võimusesse, andis ta B-hepatiidi vastase süstimise nõusoleku. Idiootlik politsei viskas ema haiglast välja, sest ta oli keeldunud ohutuseplaani allkirjastamast. Kui mees kohale jõudis, saadeti mõlemad haigla territooriumilt minema. Emale öeldi, et ta võib tulla iga kolme tunni järel last imetama, mis tähendas, et nad pidid magama öösel väljas seisvas autos, ehkki ema oli kõigest mõni tund varem sünnitanud. Pidage selle haigla nimi meeles juhuks, kui peaksite kuskil sealkandis elama – Pennsylvania Hershey meditsiinikeskus. Öeldu on tõepärasem, kui inimesed oskaksid arvata.

See ema sai lapse lõpuks tagasi ning kodukooli juriidilise kaitse assotsiatsioon viib selle juhtumi kohtusse, kuid paljudel teistel vanematel jäävad lapsed neilt SS-fašistidelt tagasi saamata. Neid antakse kasvatamiseks perekondadesse ja neid adopteeritakse; sageli ei lubata vanematel neid enam kunagi näha. Kas oskate ette kujutada, kui valus see võib olla? Tean palju sama laadi südantlõhestavaid juhtumeid ning olen kohanud niisugust natsismi juurutavaid kalke, südametuid ja jõhkraid sotsiaaltöötajaid, politseinikke ning kohtunikke.

Siiski on see alles algus, kui me endist viisi kõrval seisame ning laseme sel juhtuda. Šoti valitsus arendas riikliku lasteröövi veelgi tõhusamaks, avaldanud 2013. aastal plaani määrata igale lapsele sünnihetkest alates “riiklik järelevaataja”. Niisuguse isiku nimetab riikliku tervishoiuameti juht lapse esimeseks viieks eluaastaks, misjärel vastutus antakse üle kohalikele nõukogudele. Nende ülesanne on jälgida riigi ülesandel vanemaid – nii lihtne see ongi – ja kui last ei kasvatata riigi nõudmiste kohaselt, siis ähvardavad vanemaid ebameeldivused ja tõenäoliselt lapse äravõtmine. Tõeliselt idiootlik Šoti lasteminister Aileen Campbell teatas, et teatud laste heaolu järele hakkab valvama teatud isik, kes “peab jälgima, mis toimub selle lapsega, ning otsekohe märku andma, kui on karta, et miski ohustab last või seab ta riskiolukorda”.

Mina omakorda soovitan määrata igale poliitikule rahva poolt järelevalvaja, kes peab otsekohe märkama, kui miski tolle käitumises ohustab rahvast ja tema põhivabadusi või seab rahva riskiolukorda. Kindlasti vajaksid seda Aileen Campbelli sugused. Abertay Dundee Šoti ülikooli lektor Stuart Waiton ütles õigesti:

Tundub, et Šoti ühiskonnas on unustatud spetsiaalne laste huvide eest vastutav isik, kelle kohta öeldakse “isa” või “ema” – vähemalt võimukoridorides on nõnda. Aegamööda võetakse meil käest oma laste heaolu otsustusõigus. Inimesed väljastpoolt kodu hoolitsevad laste hariduse eest ning õpetavad neile ka seksi, eluviisi ja isegi poliitikaelu.

Dundees, kus ma elan, kuulsin juhtumitest, kuidas lastel kästi vanematele öelda, et kool pole rahul kodust kaasapandud lõunakarbi sisuga. Mujal jälle kuuleme, kuidas õpetajad kaebavad sotsiaaltöötajatele, et vanemad lubavad lastel “riskantselt” rattaga kooli sõita. Kõikjal julgustatakse lapsi, et nad tauniksid vanemaid, kes kodus suitsetavad või napsitavad.

Privaatsuse tähtsus, vanemate autoriteet ning selle privaatsuse ja autoriteedi kaitsmine ühiskonnas teeb vähikäiku. Briti ühiskonna väga tähtsa struktuuri, autonoomse perekonna, uurimisel ilmneb, et poliitikatasandil on see idee täielikult hääbunud.

Tänapäeval arvatakse, et lapsevanemaks olemine on liiga raske, lapsed on liiga haavatavad ja riskid lihtsalt liiga suured, et lubada endale luksust, mida nimetatakse privaatsuseks. Just sellepärast ei ründa keegi uut privaatsuse ja autonoomse perekonna kaitse seadust.

See kõik klapib täiuslikult arhontlike ühiskonnakujundajate ammu kavandatud eesmärkidega. Vanemaõiguste lakkamatu õõnestamine on lihtsalt Totalitaarne Kikivarvul Käimine sinnapoole, kus neid õigusi enam polegi; kus riik kasvatab lapsed, hiljem aga toob neid tehnoloogilisi võtteid kasutades inkubaatoris ilmale. Neile organisatsioonile jagatakse finantsergutusi, soodustamaks valitsusele meelepärast adopteerimist, ehkki iga juhtumit tuleks eraldi arutada, lähtudes selle otstarbekusest, aga mitte kui raha juurdevoolu allikast.

Mees, kes juurutas Suurbritannias niisuguse poliitika, oli Rothschildide teekeetja Tony Blair. Vaevalt et see kedagi üllatab. Miks te tahate rahaga ergutada laste adopteerimist, mister Blair? Kas selles peitub midagi, millest peaksime olema teadlikud? Praegu võtab Briti valitsus igal aastal vanematelt üle kümne tuhande lapse, kusjuures ettekäänded muutuvad üha naeruväärsemaks ja veidramaks. Siiski pole vanematel kuigi palju võimalusi, kui protsess on juba alanud; neid lausa lämmatab sügavalt korrumpeerunud ja eelarvamuslik salajane perekonnakohtu süsteem, mis on algusest peale häälestatud vanemate vastu. Meedial ei lubata kirjutada niisugustest juhtumitest ega paljastada lastekaubitsemise salasepitsust, milleks suur osa kirjeldatud protsessist on muutunud. Seegi on Totalitaarne Kikivarvul Käimine Agenda 21 suunas nagu peaaegu kõik, mida tänapäeval eesmärgi saavutamiseks tehakse.

David Icke

Allikas: David Icke’i “Meelepetted”, Matrix Kirjastus 2014 (The Perception Deception, 2013)

Kuula ka David Icke intervjuud Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”:
1. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 19.05.2013);
2. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 26.05.2013).

Pildid: davidicke.com, Meelepetted (2014)

Toimetas Mariann Joonas