Parthenon Ateena Akropolil. Foto: Harrieta171 / Wikimedia Commons

HOIATUS! Artikli lugemine isiklikul vastutusel, nõrganärvilistele mitte soovitatav!

Toome teieni viimastel aastatel ühe enim vastuolu tekitanud teema, milleks on ajaloo pettus. Alljärgnev on kolme osaline kokkuvõte Austraaliast pärit uurija ja vabakutselise ajakirjaniku John le Boni mõttekäigust seoses ajaloo pettusega. Teemad, millest juttu tuleb on ajaloo eksperdid, ajalooliste sündmuste ja tegelaste esmased allikad, ajaloo pettuse motivatsioonid, Egiptuse püramiidid, Tutanhamoni hauakamber. Artikkel põhineb JLB hiljutisel presentatsioonil, mida saab vaadata siit.

Ülikoolides ajaloo õppijaid ei julgustata uurima seda, kust need ajaloolised lood ja sündmused pärit on, vaid neid tulevasi ajaloo eksperte julgestatakse hoopis kordama neid samu lugusid, mida koolis räägitakse. Võtame näiteks “ajaloo isa“ Herodotose, kes ametliku ajaloo järgi oli esimene ajaloolane, kes kirjutas üles minevikus toimunud sündmused. Väidetavalt elas ta üle 2000 aasta tagasi. Kui keegi (üli)koolis õpib ajalugu, siis neid õpilasi ei julgustata üles otsima Herodotose esmaseid allikaid, olgu selleks nt papüürused või saviplaadid vms. Selle asemel nad loevad raamatuid, mis pärinevad teise- või kolmandajärgulistest allikatest. Ehk raamatutest, mis on väidetavalt kirjutatud esmaste allikate põhjal.

Ajaloo isa Herodotos. Foto: Wikimedia Commons 

Selles poleks mingit probleemi, kui need esmased allikad reaalselt eksisteeriksid. Aga kui uurida nt toda Herodotost, siis me avastame, et pole olemas mitte ühtegi nn esmast allikat tema kirjutistest, mis oleksid säilinud. Mitte ühtegi säilinud kirjutist pole!

Selle peale ütlevad paljud, et ega sa ometi ei eelda, et miskit nii vana alles oleks? Kuidas sa üldse arvad, et mõni kirjutis peaks säilima 2000 aastat? Okei, sa saad sellest aru, et need asjad ei saagi nii kaua säilida. Seega sa mõistad, et meie eelajaloolised jutustused põhinevad allikatel, mida tegelikult pole olemas. Veel enam, kõik nn tuhandete aastate vanused lood põhinevad tegelikkuses allikatel, mis on vaid paarsada aastat vanad.

Meile on antud tekstid, mis põhinevad inimeste hinnangul originaaltekstide koopia koopiatel. Aga enamus need koopiad on alla 200 aasta vanad. Teisisõnu need esialgsed koopiad on ikkagi kõik olematud, seega minu küsimus on: kuidas sa tead, et need olemasolevad “koopiad“ pole mitte paarsada aastat tagasi lood võltsingud?

Järgmine reaktsioon on üldiselt midagi sellist: liiga paljud eksperdid on sellega seotud ning kui tegemist tõesti oleks võltsingutega, siis nemad saaksid sellest aru. Aga mis siis kui kõik need eksperdid saavad oma tekstid teise-või kolmandajärgulistest allikatest? Mõtle, kui kõik maailma ülikoolide eksperdid, sh ka Oxfordi, Harvardi, Yale’i, Cambridge’i ja teiste prestiižikate ülikoolide eksperdid loevad lihtsalt neid ühtesid ja samu teise-ning kolmandajärgulisi allikaid?