Foto: stolenhistory.net

Avaldame kahes osas Telegrami lugeja poolt koostatud mahuka filosoofilise loo teemal „Kas me elame simulatsioonis“? Loo autor pakub välja, et arhitektuuri kaudu saab ajaloopettust lihtsasti tõestada ning loob seoseid teooriaga, et me elame kogu inimkonnana simulatsioonis. 

Võimalikus simulatsioonis elamise teema ei ole vaid hullude vandenõuteoreetikute väljamõeldis ja pärusmaa, vaid sellel on juba aastakümneid sõna võtnud ka peavooluteaduse erinevate valdkondade teadlased. Peavoolu jaoks avalöögi sel teemal tegi Rootsist pärit filosoof Nick Bostrom oma 2003. aastal avaldatud artikliga “Are you living in Computer simulation?“. Sealt edasi on selle teema käsitlemine ka peavoolus ainult pöördeid juurde saanud kuni tehnoloogiaala superstaari Elon Muskini välja.

**

Kui peavoolu targutamised kõrvale jätta, siis kultuurivaldkonnast on ilmselt kõigile tuttav kultuslikuks saanud „Matrixi“ filmid, mis seda simulatsiooniteooriat igati toetavad. On ka meie loengutes varem läbi käinud väide, et „Matrixi“ filmide näol on tegu DOKUMENTAALfilmiga, mitte stsenaristi lennukast fantaasiast inspireeritud tühipalja mängufilmiga. Pigem on filmi tegijad olnud siseinfo saajad (inglise keeles insider’id) või on seda infot filmitegijate alateadvusele ette söödetud, jättes neile mulje, et tegu on nende enda fantaasiaga. Igal juhul on selle filmi tegijad, „õed“ (mingi ajani oli tegu meestega) Wachowskid juba ise äärmiselt veidrad ja tähelepanuväärsed nähtused. „Matrixi“ filmides kohtab muu hulgas ka kaadreid, kus meid ümbritsevat reaalsust kuvatakse musta värvi taustal rohelist värvi number ühtede ja nullide jadadena. David Icke on ühes oma paljudest raamatutest kirjeldanud ühte juhtumit ühe naisterahvaga, kes saades mingis õnnetuses tugeva peapõrutuse, hakkas ümbritsevat nägema analoogilise pildina – ühtede ja nullide jadadena. Mingi aja möödudes tal siiski „normaalne“ nägemine taastus.

Võib arvata, et enamik Telegrami lugejaid on nõus väitega, et inimene ei ole lihtsalt tükk liha, mis on varustatud luustikuga, et seda lihatükki püsti hoida, ja vereringega, et seda „masinat“ õlitada. Meie inimestena oleme eelkõige ikkagi hing ja vaim, mis on lihast ja luust kehasse mingiks ajaks vangi mõistetud. Meie hing ja vaim on surematud, meie keha on aga lihtsalt ajutine avatar, mida me oleme sunnitud siinses materiaalses maailmas funktsioneerimiseks kasutama.

Kogu see eelnev jutt on ju tore kuulata, aga jääb rohkem filosoofilise mõtiskluse ja teoreetilise jauramise valdkonda, millele praktilist tõestust on raske leida. Telegram.ee on avaldanud mitmeid artikleid ajaloopettusest, mille aluseks on võetud see, et erinevate ajaloosündmuste ja ajalooliste isikute kohta ei ole rohkem kui 200 aastat vanu allikaid raamatute näol mitte kusagilt võtta. Näiteks Vana-Kreeka filosoofide ja õpetlaste kohta ühtegi nende kaasaegset raamatut, mis mingilgi moel tõendaks nende kunagist eksisteerimist, ei leia mitte kusagilt. Kõige vanemad ürikud ongi maksimaalselt 18. sajandist ja sellega lugu lõpeb. Raamatutega on muidugi see asi, et neid saab lihtsal viisil hävitada või peita näiteks Vatikani raamatukogus vms. Ja kuna ametliku ajaloo allikatel siis veel trükikunsti ei eksisteerinud, siis sai iga raamatu eksemplaride arv olla ülimalt väike, mis tegi nende „ärakaotamise“ vägagi lihtsaks. Sellega saakski justkui võimaliku ajaloopettuse teooria kummutada ja kogu teema unustada, kui ei oleks hoopis kaalukamat ja käegakatsutavamat tõendusmaterjali, milleks on arhitektuursed ülikeerulised meistriteosed, mida saab leida üle kogu Maa. Neid ära kaotada või ära peita on märgatavalt keerulisem kui raamatuid, kuigi ka sellega on innukalt ja üsna suurte edusammudega tegeletud paljude aastakümnete jooksul.