Pilt: Wikimedia Commons / Public Domain

Möödunud neljapäeval kohtusin ma Tartu Ülikoolis füüsikat õppinud teadus- ja astronoomiahuvilise Üllar Kivilaga, kes töötab Tartus AHHAA keskuses ning temaga koos astusime üles veebisaates “Tere, Teile on Telegram”, mis valmib koostöös Õhtulehe ja selle loovjuhi Anu Saagimi ning Telegram.ee portaaliga. Kuna üha rohkem inimesi üle maailma on hakanud kahtlema Maa kujus, siis on äärmiselt tervitav tõsiasi, et lõpuks ometi on ka teadusmaailma esindaja suvatsenud sellel teemal sõna võtta ja üheskoos asju arutada.

Ma sain Üllariga tuttavaks juba paar aastat tagasi, kui lameda Maa teema Eestis kuumaks läinud oli. Üllar on kahtlemata oma ala proff, mees käis hiljuti isegi USA-s koha peal päikesevarjutust vaatamas. Koos Anuga stuudios istudes leppisime aga Üllariga kokku, et me peaksime ära tõestama, kas gravitatsioon on tegelikuks põhjuseks, miks rasked objektid kukuvad maha, nagu seda väidab peavooluteadus. Et seda ära tõestada, leppisime kokku, et peame läbi viima teadusliku katse, mille esmalt sooritas Henry Cavendish 200 aastat tagasi, kui ta väidetavalt arvutas välja nüüdseks ülemaailmselt aktsepteeritud gravitatsioonikonstanti ehk suure G.

Peavooluteadus väidab, et nemad teavad, kui palju kaalub Maa ja mis on Maa ümbermõõt. Nad väidavad, et Maad on võimalik ära kaaluda ja seda kõike suudeti teha 200 aastat tagasi, ilma interneti ja elektrita. Nad suutsid seda teha nii, et üks mees (Cavendish) riputas oma kuuris lakke mõned rasked kuulid. See võib kõlada äärmiselt jaburana aga teadus just nõnda toimib, see on teaduslik fakt, mille üle ei vaielda. Kui midagi sellist lugeda religioossetest tekstides, siis võib seda võtta kui metafoori või mingit legendi, aga kindlasti mitte kui tõde. Teiseks väidetakse, et 2000 aastat tagasi suutis Kreeka matemaatik Eratosthenes kindlaks määrata Maa ümbermõõdu, torgates maha pulkasid ja vaadates nende varjusid. Küsi ise endalt, kas sina usud, et torgates maha paar pulka ja uurides varjusid, saab kindlaks määrata Maa ümbermõõdu?