Läbi ajaloo on erinevad režiimid keelustanud ära kirjandusteoseid, mille sisu peetakse valitsevale korrale ohtlikuks. Raamatute kaudu on võimalik levitada ideid ja seisukohti, millest avalikult ei räägita. Võimsa sisuga raamatuid on mitmeid ja üheks nendest on vene kirjaniku Boriss Pasternaki “Doktor Živago”, mida USA luure keskagentuur (CIA) kasutas külma sõja ajal Nõukogude Liidu õõnestamiseks, selgub avalikustatud CIA dokumentidest.

Boriss Pasternak oli vene kirjanik, keda peeti Nõukogude Liidu parimaks luuletajaks. Tal olid humanistlikud vaated ning ta langes seetõttu võimude silmis ebasoosingusse, sattudes mustamiskampaania ohvriks. Tal ei õnnestunud oma teost “Doktor Živago” Nõukogude Liidus avaldada, kuid õnneks toimetati see salaja välismaale, kus üks Itaalia kirjastaja oli nõus seda avaldama.

Raamat levis üle kogu Euroopa ja Nõukogude Liidus levitati seda usinalt n-ö põranda all. “Doktor Živago” sisu oli eriline selle poolest, et see rääkis üksikisiku õigusest privaatsusele ning esitas väljakutse Nõukogude ideoloogiale, mille kohaselt peab üksikisik tooma ennast ohvriks ühtse suurema eesmärgi nimel. Muidugi ei meeldinud teos Nõukogude Liidu võimudele ning nad üritasid keelatud raamatu levikut piirata. Teos aga ilmus erinevatest trükkidest, kõvade ja pehmete kaantega, täissuuruses kui ka hõlpsamalt peidetavas “taskusuuruses”, läänemaailma raamatupoodides kui ka rahvusvahelistel laatadel.

Nüüdseks on avalikustatud üle 130 dokumendi, millest selgub, et CIA juhtis “Doktor Živago” trükkimist ja levitamist, lootes õõnestada Nõukogude Liitu seestpoolt. Mõnda antud dokumenti on võimalik uurida siit.

“Doktor Živago” kui mõtlema ärgitaja

Kogu lugu algas 1958. aastal CIA peakontorisse jõudnud salajase saadetisega, mis sisaldas kahte filmirulli Briti luureagentuurilt. Filmile oli jäädvustatud venekeelne “Doktor Živago”, mis oli Nõukogude Liidus ära keelatud. Britid olid leidnud, et CIA võiks asuda tegelema raamatu levitamisega raudse eesriide taha. CIA leidis, et raamatul on suur propagandaväärtus mitte ainult oma sõnumi, vaid ka selle keelustatud seisundi tõttu. Nad uskusid, et “Doktor Živago” levitamisega on võimalik panna nõukogude inimesi mõtlema selle üle, mis võib olla nende valitsusega valesti, kui keelatud on lugeda liidu parima veel elava kirjaniku teost.

Avalikustatud dokumentidest selgub, et kogu operatsioon ulatus CIA Nõukogude Venemaa divisjonist president Dwight D. Eisenhoweri operatsioonide kooskõlastamise nõukoguni (OCB), mis raporteeris riiklikule julgeolekunõukogule. Kogu operatsiooni juures peeti äärmiselt oluliseks seda, et USA valitsuse sekkumist ei tohtinud mitte vähimalgi määral välja näidata.

“Doktor Živago” sattus Milanos asuva kirjastaja Giangiacomo Feltrinelli kätesse Moskvas töötanud talendiotsija kaudu. 1956. aastal allkirjastas Pasternak lepingu Feltrinelliga, kes asus raamatut välja andma vaatamata Kremli ja Itaalia kommunistliku partei survele.

1957. aasta novembris ilmus itaaliakeelne versioon “Doktor Živagost” ja vähem kui aasta hiljem kirjutas CIA nõukogude Venemaa divisjoni juht memo, mille kohaselt oli teos selgeks ohuks Nõukogude Liidus valitsevale maailmavaatele.

Üsna varsti pärast itaaliakeelse “Doktor Živago” ilmumist soovitasid CIA liikmed teose avalikustamist võimalikult paljudes keeltes ning selle esiletõstmist suure autasuga nagu Nobeli preemia. Kuigi on palju spekuleeritud, et CIA aitas meelega Pasternakil võita Nobeli preemiat, ei ole dokumentides selle kohta ühtegi viidet.

Raamatute jagamine Vatikani abiga

“Doktor Živagot” asuti levitama esimesel sõjajärgsel maailmanäitusel, mis toimus 1958. aastal Brüsselis. Seal osales 43 riiki, nende hulgas USA ja NSVL. CIA nägi laadas head võimalust teose levitamiseks, kuna tegu oli haruldase olukorraga, kus läänemaailmas toimuvale sündmusele sai reisida suur hulk Nõukogude Liidu kodanikke.

CIA proovis teost kõigepealt salaja trükkida läbi väikese kirjastaja New Yorgis, kuid lõpuks tehti seda läbi Hollandi luureagentuuri. Esimene kogus venekeelseid “Doktor Živago” raamatuid jaotati erinevate piirkondade vahel laiali: 365 saadeti Brüsselisse, 200 Washingtoni, 200 Frankfurti, 100 Berliini, 100 Münhenisse, 25 Londonisse ja 10 Pariisi.

CIA asjasse seotuse peitmiseks ei tohtinud “Doktor Živagot” maailmalaadal jagada USA paviljonist. Selleks kasutati hoopis Vatikani paviljoni, kuhu oli püstitatud ka raamatukogu. Sealt jagati nõukogude turistidele koopiaid “Doktor Živagost”, mida inimesed lugesid ja peita üritasid.

Peagi ilmnes probleem “Doktor Živago” hollandi trükiga. Nimelt ei olnud Hollandi kirjastaja teinud lepingut Feltrinelliga, muutes hollandi väljaande ebaseaduslikuks. Feltrinelli pahameel tõi teose pressi huviorbiiti, levitades kuulujutte ning spekulatsioone CIA seotusest. 1958. aasta novembris seostati esimest korda CIA-d Vatikani paviljonis jagatud raamatutega. Uudiskirjas National Review Bulletin kirjutati, kuidas CIA sokutas raamatuid maailmalaadale ning kuidas teosed olid seetõttu sattunud edukalt ringlema ka Moskvas.

1958. aastal saadetud memo kohaselt loeti operatsiooni õnnestunuks

CIA oli operatsiooni õnnestumisega rahul ning kogu ettevõtmine tasus ennast veelgi rohkem ära, kui Pasternakile anti Nobeli kirjanduspreemia. Kuna Kreml nägi auhinnas Nõukogude-vastast provokatsiooni, sunniti kirjanikku sellest loobuma. CIA vastas sellele ulatusliku kampaaniaga, millega julgustati läänemaailma turiste nõukogude inimesi kohates vestlema “Doktor Živago” teemadel. CIA andis välja juhtnööre oma ohvitseridele, väites et reisijad peaksid nõukogude inimestega rääkima raamatu põhiteemal – vabaduse ja väärikuse nõudmisel  ja ka sellest, kuidas kommunistlikus ühiskonnas toimub üksikisiku hääbumine.

Nõukogude Liidu võimud olid selleks ajaks asunud Pasternaki avalikult mustama, üritades teda võimalikult palju demoniseerida. Armastatud kirjanikust oli tehtud nõukogude rahva vaenlane. CIA vastas sellele uue trükiga “Doktor Živagost”, kusjuures raamatute hõlpsamaks peitmiseks tehti uus trükk pehmete kaantega ning väiksemas mõõdus, mõned ilmusid ka kahes osas. Seekord otsustati teoseid trükkida CIA peakontoris, kasutades Feltrinelli esimesi tekste ja pannes uue trüki väljamõeldud kirjastaja arvele – Pariisis asuvale Société d’ Edition et d’Impression Mondialele.

Uusi väiksemaid raamatuid jagasid erinevad CIA agendid, kellel olid kokkupuuted nõukogude turistide ja ametnikega. 2000 koopiat pandi kõrvale jagamiseks 1959. aastal Viinis toimuval rahu ja sõpruse eest seisvate noorte ja tudengite maailmafestivalil. Antud festivalil jagati umbes 30 000 raamatut 14 erinevas keeles, sealhulgas levitati Orwelli “1984” ja “Loomade farmi”, Pasternaki “Doktor Živagot” ja kommunismivastaste esseede kogumikku “Jumal, kes põrus“.

“Doktor Živagot” levitati festivalil nii vene, poola, saksa, tšehhi, ungari kui ka hiina keeles ning kohati näis, et teos polnud mitte ainult saadaval, vaid isegi vältimatu. Ühe nipina visati raamatuid nõukogude külastajate busside avatud akendest sisse. Nõukogude külastajad tundsid teose vastu suurt huvi, kuid samal ajal kardeti seda lugeda, sest festivalil olid kohal ka KGB agendid. Õnneks osutusid mitmed agendid oodatust tolerantsemaks – õpilastel lubati teost lugeda, kuid mitte mingi hinna eest endaga kaasa võtta.

Allikad: The Washington Post, Radio Free Europe, CIA dokumendid

Foto: it-n.ru, hoover.org

Toimetas Marlen Laanep