Avaldame kaks põnevat intervjuud Inglise kirjaniku ja uurija David Icke´ga. Esimeses neist räägib ta Araabia kevade võltsrevolutsioonist, mille korraldasid need samad jõud, kes praegu kogu Lähis-Ida vallutada üritavad. Videointervjuu on salvestatud aasta tagasi, kuid praegusi sündmusi vaadates on see veel olulisem just täna.  Teises, paar kuud tagasi antud intervjuus räägib Icke aga lähemalt Süürias toimuvast.

Vaatasin hotellitoas televiisorist uudiseid, kuidas tuhanded inimesed olid Kairo tänavatele välja tulnud. See oli öö, mil Mubarak nõustus tagasi astuma. Inimestes oli näha tohutut rõõmu ja eufooriat. Aga kuna ma olen neid teemasid uurinud ligi 25 aastat, siis teadsin kohe, et asjad on tegelikult sootuks teisiti. Sest kui sul on plaan vallutada riik riigi haaval kogu Lähis-Ida, siis ka tänapäeval läheb selleks vaja ettekäändeid.

Seega, kuidas me saame vallutada Afganistani?

Me korraldame oma salaluure ja sõjaväe abiga Ameerika-vastaseid libaoperatsioone. Ja me süüdistame selles 19 araablasest kaaperdajat, kes päris elus ei osanud lennata isegi ühemootoriste Cesna-tüüpi väikelennukitega, kuid ometi suutsid nad lennata suurte reisilennukitega paremini kui elukutselised piloodid. Ja ajame kogu süü ühe tüübi peale, kes aastaid oli meie endi palgal – Osama bin Ladenile. Tema korraldas seda! Tema on Afganistanis! Taliban kaitseb teda! Me peame vallutama Afganistani!

Nii… Järgmiseks on vaja vallutada Iraak. Mida teha?

Kuidas oleks massihävitusrelvadega?

Me võime öelda, et need relvad on suunatud USA ja Suurbritannia poole.

Aga see pole ju tõsi…

Vahet pole, nad usuvad seda! Me saame nõnda minna Iraaki.

OK, väga hea. Mis järgmiseks?

No sellest Gaddafist tuleks lahti saada. Mida teha?

Võtame ühe teise tüübi, kes on samuti meie palgal CIA-s olnud 20 aastat – Khalifa Haftari ja tekitame olukorra, kus nad hakkavad tulistama valitsuse hoonete pihta.

Hea küll, aga mis edasi saab?

Liibüa valitsus hakkab vastu tulistama.

Teeme nii, et kui nad hakkavad valitsuse hoonete suunas tulistama, siis oleme kuss – meedias me sellest ei räägi.

Aga kui valitsuse väed hakkavad vastu tulistama, siis teatame kõikjal, et näe, vaata Gaddafi tulistab omaenda inimesi!

Siis me saame ÜRO-ga Liibüasse sisse minna ja korraldame seal täieliku kaose.

Me saame kogu nende nafta ja pangandussüsteemi.

Nii, mis järgmiseks? Süüria!

No Liibüas läks see plaan läbi, teeme sama ka Süürias! Viime oma inimesed Süüriasse ja las nad korraldavad seal sarnaseid konflikte.

Kui valitsus end kaitsma hakkab ja vastu tulistab, saame kohe öelda, et Assad tapab omaenda inimesi.

Siis järgmiseks kukub ka Liibanon.

Ja pärast seda läheme tagasi Iraani – seal pole ju ammu käidud.

Seega, kui vaadata nende riikide nimekirja, mida Iraan on viimase 200 aasta jooksul vallutanud, siis seal pole ühtegi. Aga kui vaadata nimekirja riikidest, mida USA ja Suurbritannia on viimase 200 aasta jooksul vallutanud, läheb vaja palju paberit.

Aga inimesed ei tea seda, sest nad ei uuri enamat kui seda, mis on uudistes. Seega ütleme neile, et Iraan on väga ohtlik riik. Ja kuigi Iisrael omab tohutut tuumarelvade arsenali, siis sellest me ei räägi – oleme kuss!

Ütleme, et Iraan omab neid tuumarelvi. Ja nõnda saame me ka Iraani minna, me saame kogu nende nafta.

Sealt edasi saame ka Pakistani minna ja nõnda olemegi varsti otsapidi väljas Hiinas ja Venemaal. Kogu Euroopa on juba nagunii meie kontrolli all.

Niisiis, me vajame alati ettekäänet, aga me ei saa kogu aeg ainult pommitada kõiki piirkondi, sest rahvas saab selle peale pahaseks. Sellepärast peame aeg-ajalt midagi muud töösse panema. Meil on olemas erinevad agentuurid ja rühmitused, keda rahastab meie vana sõber, miljardär George Soros. Need mehed treenivad kodanikuallumatuse koondnime all. Me saadame nad näiteks Ukrainasse ja Gruusiasse.

Ja me saame korraldada ka Araabia kevade, võtame maha oma vana sõbra Mubaraki. Ütleme lihtsalt, et ta on nüüd paha mees. Ja me saame öelda, et sotsiaalmeedial oli tohutu roll selles inimeste revolutsioonis.

Me saame võtta Google’i juhi ja viia ta Egiptusesse kohapeale. Temast saame teha kangelase. Aga me ei ütle inimestele, et Google on tegelikult meie oma, samamoodi nagu ka Facebook. Ja ma ei ütle ka, et DARPA, üks kõige tumedamaid ja õelamaid organisatsioone maailmas, kelle tunnuslauseteks sobiks “Tapame rohkem inimesi”, “Kontrollime aina rohkemate inimeste mõistust”, et selle organisatsiooni endine juht tegi karjäärihüppe ja töötab nüüd Google’is.

Lühidalt öeldes, me ütleme inimestele, mida nad tahavad kuulda. Ja kuna nad ei taha kuulda, et meie nendega manipuleerime, siis usuvad nad seda, mida me neile ütleme, siis on neil vähem muret.

Need võimuliidrid, keda me varem kontrollisime, paneme teistele positsioonidele ja kontrollime neid edaspidigi – nimetame seda revolutsiooniks.

Intervjuu nr 2: Mis toimub Süürias?

(See intervjuu on antud juunis 2013 – toim.)

Euroopa Liit on tühistanud keelu varustada Süüria mässulisi relvadega. Barack Obama on teatanud, et ka USA varustab nüüdsest Süüria mässulisi relvadega, sest Assadi režiim on astunud üle piiri ja kasutanud keemiarelvi mässuliste vastu. Kusjuures mitte ühtegi asitõendit neil pole.

Paneme Süürias toimuva perspektiivi.

Juba paar aastat oleme kuulnud n-ö Araabia kevadest, kus Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida inimesed astusid spontaanselt välja kohaliku türannia ja diktatuuri vastu. Nii nad seda meile serveerivad, sest varivalitsus soovib, et me nõnda mõtleksime. Ütlesin hiljutisel Bilderbergi kohtumise protesti ajal peetud kõnes, et peaksime Araabia kevadet kirjeldama järgmiselt: tõmmuverelisi inimesi ässitatakse üles teiste tõmmut verd inimeste vastu, et valged inimesed saaksid varastada nende maa.

Süüria on ainult üks järjekordne riik, mida plaanitakse hävitada. See plaan on välja töötatud mitu aastat tagasi. Araabia kevad on lihtsalt üks lavastatud ettekääne.

Olen oma raamatutes juba alates 2003. aastast, kui Iraak vallutati, öelnud, et kõik need vallutused on pikalt ette planeeritud. Need sõjad ja konfliktid, mida me iga aasta näeme, ei ole juhuslikud.

Kindral Wesley Clark ütles 2007. aasta intervjuus, et vaid loetud päevad pärast 11. septembri terrorirünnakuid öeldi talle Pentagonis, et otsustatud on minna Iraaki. Ja mõni nädal hiljem sai ta teada, et viie aasta jooksul plaanitakse vallutada seitse riiki: Iraak, Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan ja Iraan.

Seega, kõik need tänased vallutused ja sõjad olid aastaid tagasi ette planeeritud.

Veel enam, üks aasta enne 9/11 sündmusi, 2000. aasta septembris, tulid USA neokonservatiivid välja dokumendiga, milles täheldati sõdade vajalikkust mitmes riigis ja uut ulatuslikku katastroofi – selle dokumendi nimi oli “A Project For The New American Century“ (Uue Ameerika sajandi projekt).

Endine Prantsuse välisminister Roland Dumas teatas hiljuti, et Suurbritannia oli plaaninud Süüria vallutamist juba kaks aastat enne Araabia kevadet. Dumas ütles, et Briti salaluure teatas talle, et nad viivad mässulisi Süüriasse, sest Süüria-režiim on vaja kukutada, kuna see on Iisraeli vastane.

See plaan ei päädi nende seitsme riigiga ja Lähis-Idaga. Globalistide suund on vallutada ka kogu Aafrika, mis on juba aastakümneid sihikul olnud. Et kõiki riike ükshaaval anastada, on vaja kogu maailma raputavat sündmust – me kõik teame, et see oli 9/11. Probleem-reaktsioon-lahendus. Terrorismivastane sõda! Massihävitusrelvad! Tony Blair ja George Bush teadsid väga hästi, et massihävitusrelvasid Iraagis pole – nad on professionaalsed valetajad.

Liibüa – sinna saadetakse palgasõdurid (mässajad) kohaliku režiimi vastu võitlema ja nõnda saavad ÜRO ja NATO vahele astuda.

Korraldatakse hüsteeriline kaos, mis näeb välja selline: NATO läheb ja pommitab kohalikke linnasid nagu Tripoli, et kaitsta selle linna elanikke vägivalla eest. Hävitatakse mitmeid linnasid ja mõrvatakse massiliselt tsiviilelanikke. Aafrika kõige stabiilsema majandusega riik tehakse maatasa ja riigis valitseb kaos. Liibüa naftavarud ja pangandussüsteem on nüüdsest vallutajate päralt.

Süüria – need samad palgasõdurid, kes tegid töö ära Gaddafiga, viiakse üle Süüriasse, kus nad hakkavad tulistama nii kohalikke tsiviile kui ka valitsuse hooneid. Ja kui valitsus vastab tulega, teatatakse üle kogu maailma, et Assad tapab omaenda inimesi.

Kuid salavalitsuse mässulistel pole õnnestunud Assadi mahavõtmine nii kiirelt kui plaanitud ning Assadi väed on suutnud mässulisi tagasi tõrjuda. Seega teatab Euroopa Liit, et Assad kasutab keemiarelvasid, et saada ettekääne minna kogu NATO jõuga Süüriasse.

Nende plaan ei ole kaitsta tsiviilelanikke, samamoodi nagu ei olnud plaan neid ka kaitsta Liibüas. Plaan on võtta maha Assad, et minna edasi Liibanoni ja Iraani.

Lähis-Idas kavaldatakse moslemid üksteise vastu võitlema. Ja senikaua, kuni nad omavahel jagelevad, kasutavad need inimesed, kes nad jagelema panid, ära oma võimaluse ja võtavad neilt kõik, mis võtta annab. Siin on mängus vahel ka Al Qaeda, mis on Afganistanis CIA poolt loodud, et vastu hakata Nõukogude vägedele 1980-ndatel. Algul olid Al Qaeda ja Osama bin Laden “head poisid”. Siis toimus 9/11 ning Al Qaedast ja Osama bin Ladenist said “pahad poisid”. Kuid Al Qaedast sai jälle “hea poiss”, kui oli vaja Gaddafi maha võtta. Tänaseks on Al Qaeda viidud üle Süüriasse, kus nad on domineeriv jõud mässuliste seas.

Aga see kõlab ju hullumeelselt! Kuidas saab Al Qaeda olla algul paha ja siis hea? Väga lihtne: Al Qaeda on siis hea, kui meie seda vajame.

Kokkuvõtteks: Barack Obama (USA president), David Cameron (Briti peaminister), Tony Blair (endine Briti peaminister), George Bush (endine USA president), William Hague (Briti välisminister) ja John Kerry (USA välisminister) on valetajad, kes peaksid istuma vangis. Sest nende inimeste hulk, kes on nimetatud meeste tõttu ära tapetud, on loendamatu! See kõik on kokkumäng. Mul on kahju inimestest, kes seda läbi ei näe. Ja moslemid, kes te lasete endaga mängida, mida te küll mõtlete? Teie maa ja teie vabadus võetakse teilt ära nende samade tegelaste poolt.

Vaata/kuula artikli aluseks olnud David Icke´i intervjuusid siit ja siit.

David Icke´i veebileht.

Toimetas Hando Tõnumaa