“Romantiline idee revolutsioonist mässudega tänavatel ja kangelasteod, et meie lapsed laulaks lähiaastatel laule vabadusest, on romantiline müüt, mis ole kunagi töötanud,“ selgitab dokfilmi “Ethos“ (Eetos) režissöör Pete McGrain. “Tõeline revolutsioon on evolutsioon – ilma verevalamiseta, lihtsalt terve mõistuse ilming, mille käigus inimesed saavad selgeks faktid ja siis tegutsevad vastavalt. See pole nii romantiline, kuid tõhus ja jätkusuutlik.“ Sellest filmist rääkiva artikli esimeses osas on vaatluse all poliitilised mängud, suurkorporatsioonide võim, raha- ja meediamaailm.

Terve mõistuse võidukäik on idee, millega dokumentaalfilmide tegija loodab publikut julgustada filmis “Ethos“ (2011), mille loodav pilt paneb inimese mõtlema, pakkudes vaadet ühiskonna kõige heidutavamatele probleemidele. Kuigi kapitalism on algpõhjus paljudele maailma probleemidele, pakub see inimestele ka vajalikke vahendeid nende lahendamiseks: võimu – olemasolevat rahva võimu.

Poliitika

Meile on kujundatud arusaam, et USA rahvas saab valida, kas Al Gore’i või Bushi, ja et nad on täiesti erinevad. Tegelikkuses on aga eelarve- ja finantsjuhtimise erinevus olematu. Mõlemad, nii vabariiklased kui ka demokraadid, toetavad erastatud tervishoiusüsteemi, tööstusharu juhitud kaubanduslepinguid, külma sõja kaitsesüsteemide eelarvet ja püüavad tegutseda suurettevõtete meele järgi. Meedia aga loob kuvandi, et nad on erinevad, rääkides kodanikuõigustest nagu geide õigused ja abort. Neid valijate mõõdukaid seisukohti kasutavad poliitikud ära nende peamise eesmärgi saavutamiseks – selleks, et saada valituks.

Valimiskampaaniad on muutunud absurdseteks, kulutatakse miljardeid dollareid presidendikampaaniateks, sest kandidaatide tõsiseltvõetavuse määrab raha, mitte nende ideed või avalikud teened. Kõike mõõdetakse rahas ja võib öelda, et enam ei ole valimised, vaid enampakkumised. Mis on müügiks? Iga valitud president premeerib suuri rahastajaid saadiku õigustega, erinevate ametikohtade ja võimalustega olla riiklikus nõukogus, mis on seotud uute ravimite ja keskkonnaalaste õigusaktidega. Kas valitsus on müügiks? Või Valge Maja? Paljud ameeriklased kahtlustavad, et nii on.

Ebarealistlik on loota, et esindajate loodud demokraatia teenib inimesi, kui nii palju raha on sellega seotud. Raha annab poliitikas võimu neile, kellel on raha. Me saame hääletada, kuid valikuvõimalust tegelikult ei ole. Suurkorporatsioonide kontrollitud meedia esindab meile kandidaate, kes neid soosivad. On ebaloogiline, et nad teisiti teeks, ja et poliitikud muudaksid süsteemi, mis neid võimule aitab. Tekib küsimus, millises demokraatlikus ühiskonnas me elame, sest ilmselgelt ei ole see demokraatia, mille aluseks on võrdsus kõigi vahel, mida peavad aktsepteerima ka võimulolijad. See seab kahtluse alla, kas võimulolijad üldse soosivad tegelikult demokraatlikku võimu, sest see ohustab nende võimustruktuuri ja juhtimist. Kõik, kes tulevad välja demokraatliku ideega, heidetakse kõrvale ja tituleeritakse äärmusliku grupi esindajaks või mässajaks, et vaigistada avalikku arutelu.

Kõik, kes tulevad välja demokraatliku ideega, heidetakse kõrvale ja tituleeritakse äärmusliku grupi esindajaks või mässajaks, et vaigistada avalikku arutelu

Ettevõtted

Ettevõtete ülesanne on teenida raha – selles on nad head. Aga kui ettevõtted on muutunud valitsustest võimsamaks, siis tuleb uurida selle mõju ühiskonnale. Ettevõtted on kunstlikud üksused, kes proovivad võimalikult suurt kasumit saada kellegi kulult. Paljud arvavad ekslikult, et ettevõtted on nagu meie – inimesed, kellel on tunded, põhimõtted ja uskumused. Tegelikkuses on vaid üks asi, ja see on vastuoluline üldsuse heaoluga: kasum.

Iga bioloogilise ja elu toetava süsteemi olukord on läinud hullemaks. Need aga moodustavad biosfääri, mis säilitab meie ja kõikide teiste miljonite liikide elu. Tüüpiline 20. sajandi ettevõtte on kaevandav, jäätmerikas, hävitav ja lineaarne; rakendades protsesse, kus võetakse, tehakse, raisatakse, jättes maha kohutava pärandi. Ettevõtted on muutunud globaalseks hoolimata sellest, kui usaldusväärsed nad on, ja valitsustel ei ole enam nende üle erilist võimu.

Seadus näeb ette, et nad peavad suurendama kasumit ja selleks peavad nad rohkem müüma, mis omakorda paneb neid tarbima rohkem ressursse. Juba 50 aastat tagasi nägime, kuidas see keskkonnale mõjub. Tänaseks on tööstusliku saastamise mõju kümnekordne ja kahjustused on muutunud kohutavaks. Meil on vaja tehnoloogiaid, mis lahendavad maavarade tarbimise probleeme, sõdu ja konflikte. Suur osa nendest on juba olemas, aga paraku soodustab süsteem endiselt lühiajalise kasumi teenimist.

Kõik vandenõuteooriad ei ole lihtsalt teooriad

Paljud on kuulnud mõjukatest ärimeestest, kes tõmbavad valitsuste niite suletud uste taga. Selliste organisatsioonide nagu Bilderbergi grupp ja rahvusvaheliste suhete nõukogu ümber keerleb nii palju erinevaid kuulujutte, et on raske aru saada, mis on tõsi. Huvitav on aga fakt, et USA föderaalreserv ehk keskpank (FED) ei kuulu riigile, vaid privaatpanganduse kartellile, kellelt valitsus raha laenab. Siinkohal mõned huvitavad tsitaadid seoses vandenõudega. Henry Ford on öelnud: “Üheks rahastajate eesmärgiks on valitseda maailma, luues lõputut võlga.“ Ühendriikide 28. presidendile Woodrow Wilsonile kuuluvad sõnad: “Kui astusin poliitikasse, usaldasid mehed mulle erinevaid arvamusi eraviisiliselt. Mõned Ameerika Ühendriikide suurkujud kaubanduses ja tootmises kardavad midagi. Nad teavad, et kusagil on jõud, mis on nii organiseeritud, kaval, tähelepanelik, suletud, täiuslik ja ulatuslik, et nad parem räägivad sellest hukkamõistvalt vaiksel toonil.“

Pangad

Kuld on väärtuslik, sest see on üsna haruldane metall. Nii nagu kulla väärtuse, määrab ka raha väärtuse ringluses olev raha kogus. Kui arvad, et rahva käes on volitused, mis reguleerivad majandust ja meie elu igas mõttes, siis eksid. Rahapakkumise reguleerimise volitused on USA keskpangal, mis, nagu eelnevalt mainitud, kuulub erapankurite kartellile, millele kongress on võimu andnud. Neile on antud riiklik monopol rahatrükkimiseks, raha väärtuse määramiseks ja see mõjutab oluliselt majanduse stabiilsust.

Tõsiasi on, et enamik meist elab palgapäevast palgapäevani, pidevas rabelemises, ilma et suudaks kahelda süsteemis, mis hoiab meid pidevalt oravarattal. Enamik jõupingutusi on selleks, et püsida samm ees, samal ajal kui miljardid dollarid voolavad erapankurite kätesse meie kulul. Kui valitsus vajab raha, siis ta küsib seda keskpangalt. Pank aga ei trüki raha lihtsalt valitsusele, vaid laenab seda koos intressiga, mis hoiab meid pidevas võlas ja mida makstakse tagasi kodanike tulumaksuga.

Meie esiisad teadsid keskpanga ohtudest ja proovisid selle tekkimist igal võimalikul viisil takistada. Mitmed pangad loodigi, kuid siis need peatati. Hoolimatud ja võimsad pankurid nagu Rockefellerid, Morganid, Warburgid ja Rothschildid tahtsid keskpanga süsteemi iga hinna eest. Üks suuremaid ja mõjuvõimsamaid pankureid 1920-ndatel oli J. P. Morgan, kes tekitas massilise paanika turgudel kuulujutuga, et mitmed erapangad lähevad pankrotti. See tekitas hüsteeria, kus inimesed võtsid raha hoiustelt ja pangad pidid ellujäämiseks tagasi nõudma kõik laenud. Pankurite eliit, kes hävitas turu ja tekitas paanika, selgitas rahvale ja poliitikutele, et on vaja keskpanka olukorra stabiliseerimiseks.

Aastal 1910 kirjutasid pankurid salajasel koosolekul Jekylli saarel Föderaalreservi seaduse, toetades presidendivalimistel poliitiliselt ja rahaliselt Woodrow Wilsonit, kes valituks saades pidi vastuteeneks selle seaduse allkirjastama. Aastal 1913 kinnitas ta seaduse, kuid kahetses seda sügavalt, kirjutades: “Meie riiki kontrollib krediidisüsteem ja võim on väikese grupi käes, kes naudib rahalist vabadust. Meist on saanud üks kõige hullematest valitsustest maailmas, keda kontrollitakse ja kelle üle domineeritakse.“

Pankurid hakkasid kohe tugevdama oma võimu, andes miljoneid laenu ja suurendades rahapakkumist 62% võrra. Oktoobris 1929 hakkasid nad laene tagasi nõudma, mis viis taas hüsteeriani ja põhjustas suure depressiooni. Seejärel ostsid nad suuremad pangad ja ettevõtted odava hinna eest ära ja saavutasid riigis absoluutse võimu.

Meedia

Me saame peaaegu kogu info meediast. Kui me kujundame oma arvamuse neutraalselt, siis võidakse meie uskumused kahtluse alla seada. Poliitilist arutelu hoitakse tänapäeval väga kitsastes piirides, et meedia saaks kajastada mõlema poole seisukohti ja jätta mulje, et meil on vaba ajakirjandus. Vasakpoolsete ja parempoolsete ajakirjanduse jälgimisel võib tuum märkamata jääda, aga kui suurettevõtted tahavad mingit teavet edastada, siis meedia teeb seda meisterlikult.

USA ajakirjanik Walter Lippmann kirjutas 1921. aastal, et lihtkodanikke peab demokraatias juhtima spetsialiseerunud klass inimesi, kes võimaldaks rahva hüvangu. Mõjuvõimas ja lugupeetud mõtleja Reinhold Niebuhr kirjeldas, et ratsionaalsus on rahuliku vaatleja relv, keskmine inimene aga on rumal ja tegutseb uskumustele tuginedes. See naiivne uskumustel põhinev tegevus nõuab illusiooni. Põhiidee on, et sõjaväelises või totalitaarses riigis ei loe inimese arvamus, sest tema tegutsemine on kontrollitud. Aga kui riik kaotab jõu inimese kontrollimiseks ja inimese hääl on kuulda, tekib probleem, et inimene ei pruugi alluda seadustele. Selle vältimiseks hakati inimeste mõtteid kontrollima.

Sada aastat tagasi psühhoanalüüsi tutvustanud Sigmund Freud leidis, et üksikisiku vabadus on demokraatias võimatu. Ta ütles, et meie peidetud ihad ja salasoovid on liiga ohtlikud. Inimestel ei tohi lasta kunagi ennast täielikult väljendada, neid tuleb alati kontrollida ja see on põhjus, miks me oleme õnnetud. Freudi õepoeg oli ameeriklane Edward Bernays, kelle mõju ühiskonnale oli ehk veel suuremgi kui Freudil. Ta võttis aluseks oma kuulsa onu väljatöötatud teooriad ja hakkas sellega masside alateadvust manipuleerima – tekkis mõiste “avalikud suhted“. Bernays töötas meediaettevõtete huvides, andes poliitikutele soovitusi valimiste võitmiseks.

Bernays uskus, et inimesi ajendavad tegutsema irratsionaalsed jõud. Ta lõi uue mooduse, kuidas kontrollida masse – nimelt meie sisemiste soovide ergutamise ja rahuldamisega tarbekaupade abil. Äkitselt kogunesid tema ümber poliitikud, meedia- ja äriettevõtete juhid, kes nägid, et toode ja teenus müüb paremini, kui see siduda emotsioonidega – seda näeb ka tänapäeval kõikjal.

Nii hakati õppima psühholoogiat konkreetse eesmärgiga, milleks oli mõistuse erinevate mehhanismide tundmine ja kasutamine sotsiaalse kontrolli saavutamiseks. Demokraatia ülimaks eesmärgiks sai eelnevalt valitsenud jõudude tasakaalu muutmine. Lihtrahvas muudeti passiivseteks tarbijateks, kes tegutsevad ihade järgi ja ettevõtted kasutasid müümiseks massimeediat. Arenes välja psühholoogial põhinev teadus, mis teadis täpselt, millised nuppe vajutada idee või toote müümiseks. Ei müüda mitte ainult tarvilikke kaupu, vaid ka tohutul hulgal mõttetuid vidinaid ja isegi sõjapidamist. Kui me tahame teha otsuseid ühiskonna tuleviku osas, siis on vaid üks asi, mida me peame teadma – see on tõde.

Järgneb.

Artikli 2. osas keskendutakse hirmu ja valede kasutamisele inimestega manipuleerimiseks ja Iraagi sõjale.

Vaata filmi “Ethos“ siit.

Filmi koduleht

Fotod: ibdp.huluim.com, imperfectwomen.com, blogs.voanews.com, universitas21.com, tourismeregionsoreltracy.com, media.treehugger.com, selling2arizona.com, i-uv.com, images3.wikia.nocookie.net, somo.co.ke

Toimetas Laur Raudsoo