“Romantiline idee revolutsioonist mässudega tänavatel ja kangelasteod, et meie lapsed laulaks lähiaastatel laule vabadusest, on romantiline müüt, mis ei ole kunagi töötanud,“ selgitab dokfilmi “Ethos“ (Eetos) režissöör Pete McGrain. “Tõeline revolutsioon on evolutsioon – ilma verevalamiseta, lihtsalt terve mõistuse ilming, mille käigus inimesed saavad selgeks faktid ja siis tegutsevad vastavalt. See pole nii romantiline, kuid tõhus ja jätkusuutlik.“ Sellest filmist rääkiva artikli teises osas keskendutakse hirmu ja valede kasutamisele inimestega manipuleerimiseks ja Iraagi sõjale.

Terve mõistuse võidukäik on idee, millega dokumentaalfilmide tegija loodab publikut julgustada filmis “Ethos“ (2011), mille loodav pilt paneb inimese mõtlema, pakkudes vaadet ühiskonna kõige heidutavamatele probleemidele. Kuigi kapitalism on algpõhjus paljudele maailma probleemidele, pakub see inimestele ka vajalikke vahendeid nende lahendamiseks: võimu – olemasolevat rahva võimu.

Sõjavägi, äri ja poliitika – raudne triumviraat

Kujutagem ette õudusunenägu, kus võimsal ärimeeste grupil on ligipääs Valgele Majale ja nad kontrollivad meediat ning teenivad tohutuid summasid sõdadest. President Eisenhower tundis kunagi selle pärast, öeldes, et valitsus peab kaitsma end sõjatööstuse lubamatute mõjutuste eest – tänaseks on tema sõnad tõeks saanud. Eisenhower kartis, et korporatsioonid määravad valitsuse prioriteedid, mis paraku ei ole enam riigi huvides. Üle terve Ameerika on tehaseid ja ettevõtteid, mille igapäevane tegevus on seotud sõjandusega: Lockheed Martin, McDonald Douglas ja Boeing. Pärast 11. septembrit 2001. aastal said vähemalt 71 ettevõtet erinevaid lepinguid Afganistanis ja Iraagis. Kõikide esikümnes olevate korporatsioonides eesotsas olid endised Pentagoni või teiste USA valitsusasutuste ametnikud ja direktorid.

Erakapitalifirma Carlyle Group on kaasatud tööstusesse ja poliitikasse erinevates valdkondades. Nad on praegu ühed suuremad kaitseteenuse pakkujad sõjatööstuses, miljardiliste aastasissetulekute ja kõrgete kasumimarginaalidega. Nad palkavad selliseid sõjanduseksperte nagu Frank Carlucci ja Francis Finelli ning poliitikuid nagu George H. W. Bush ja James Baker III. See tekitab raudse kolmevalitsuse, mis koosneb sõjaväest, ärist ja poliitikast.

Lahesõda oli tulus relvatööstusele ja Carlyle teenis hiigelkasumit – saadi aru, et poliitikuid palgata on kasulik, sest nad teavad asju, mida teised ei tea. Nad suudavad ennustada maailmaturu trende, poliitilisi muutusi ja ka ise neid mõjutada. Sellised organisatsioonid suudavad opereerida kulisside taga, ilma et nad reaalselt vastutaks oma tegevuse eest; neil on võime hävitada poliitikute karjääre – inimesi, kes on liiga uudishimulikud või ausad; kujundada avalikku arvamust. Neil on vahendid, millega globaalselt kõike kontrollida. Seega on tegu väga võimsa ettevõttega, mille tegevusel puudub läbipaistvus.

Vaenlase pildi loomine

USA Kongress ei suutnud küsida õigeid küsimusi ja oli võimetu määrama riigi presidenti vastutajaks. Kui rääkida Ameerika Ühendriikidest ja demokraatliku esinduse kontseptist, siis tegelikult tuleb inimestele selgitada informeeritud nõusoleku mõistet. Kaitse-eelarve oli ligi triljon dollarit ja kasumid on suured, garanteerides ka järgmiste sõdade tuleku. Riigi sõttaminemist aga tuleb eelnevalt õigustada ja arutleda debatina valitsusesindajate ja rahva vahel.

1995. aasta aprillis plahvatas Oklahomas valitsushoone ees pomm. Selle rünnaku taga oli endine sõdur ja turvamees Timothy McVeigh. (Telegrami artikli sellest leiad siit.) Rünnak toimus ilma eelneva hoiatuseta ja vastavalt USA valitsuse allikatele olid rünnaku taga Lähis-Ida terroristid. Tugev plahvatus tõi palju ohvreid, mis veenis ka meediat, et tegu oli terroristidega – seda kajastati uudistes kõikjal üle riigi. Paraku on nn iseseisev meedia liberaalses ühiskonnas on nii laisk ja kontrollitud erinevate kaubanduslike ja poliitiliste huvide poolt, et ka uuriv ajakirjandus vahendab ainult valitsuse seisukohti.

Islami äärmuslaste järjepidev tembeldamine välisvaenlaseks on valitsusele kasulik, sest juhib tähelepanu kõrvale riigis ja ühiskonnas valitsevatelt probleemidelt. Selle ulatusliku propaganda tulemusena ei nähta islamiste enam inimestena, vaid üksnes vägivalla ja terrori põhjustajatena. Meedia on loonud neist pildi, et nad on petised ja fanaatikud ning peavoolu üleshaibitud filmid lõpevad harilikult kurjade moslemite laibahunnikuga, mille on kokku kühveldanud õilis kangelane, keda kehastab Arnold Schwarzenegger, Demi Moore või Chuck Norris. Kerge on tõmmata millelegi tähelepanu poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Araablasi kujutatakse iga hetk ründava ohuna, sest milleks muidu riigile siis üldse nii tohutut sõjaväge vaja läheb…

Iraagi sõda

Sõda Iraagiga andis selge ülevaate, mis juhtub siis, kui kõik need mõjukad tegurid nagu sõjavägi, äri ja poliitika saavad üheks jõuks. Iraaki ja Saddam Husseini süüdistati valelikult massihävitusrelvade omamises ja Bushi administratsioon leidis lõpuks vajaliku põhjuse sõja alustamiseks – 11. septembri 2001.

Omaette mainimist väärt on ka tõik, et Iraagi sõja jaoks loodi 200 000-dollariline taust ametliku sõjainfo edastamiseks ja selle autor oli Hollywoodi võtteplatsi kujundaja. USA peamised telekanalid hakkasid näitama kvaliteetseid arvutiga loodud graafilisi mudeleid armeest ja sõjatehnikast, kuhu kuulusid helikopterid, lennukid ja laevad, seda kõike koos tähelepanuväärse ründejõu kirjeldusega. Paljud televaatajad lausa armusid sellesse sõjatehnikasse. Valitsusele ei piisanud sellest, et me aktsepteerisime Iraagiga sõdimise, vaid nad tegid kõik, et me saaksime ka kaudse naudingu sellest.

Operatsioon “Iraagi vabadus“

Pentagon on Vietnami sõjast saadik pidevalt konstrueerinud uudiseid meedias, treenides inimesi ütlema kindlaid asju. Meedia propagandakampaania on olnud nii edukas, et 2003. aastal uskus suur osa ameeriklastest (70%), et Saddam Hussein korraldas 9/11 sündmuse – see väide oli vale, nagu ka massihävitusrelvade omamine. Need väited võimaldasid suurettevõtetel ja valitsusel lavastada Iraagi ründamine, õigustades end enesekaitsega.

Kolonelleitnant Karen Kwiatkowski töötas Pentagonis ja nägi oma silmaga, kuidas moonutati luureandmeid, et vajalikke jõude veenda. Märkimisväärne on, et valed 9/11 kohta ja Al Qaeda sidemed Saddam Husseiniga lükkas president Bush aasta hiljem ümber – pärast seda, kui need ideed olid juba maha müüdud. Eesmärk oli vabastada Iraak Saddamist ja saada seal neli tugipunkti lisaks laevastikule Bahreinis ja Kataris, mis võimaldaks rünnata Süüriat ja Iraani ning jälgida Afganistani.

Suuremas pildis on välispoliitika tagamaadeks nafta ja majanduslik konkurents Hiina ja Ameerika vahel – vaikselt sekkub sellesse ka Euroopa. Edela-Aasiast on saanud geopoliitiliselt tähtis lüli ja sõja algatamise motiivid ei olnud mitte midagi muud. Kinnitati vaid Ameerika kontroll selles tähtsas regioonis, ja seda valede kaudu.

USA kui uus Rooma riik

Selline ideoloogia tärkas külma sõja ajal ja selle “maaletoojateks“ on neokonservatiivid. Nad näevad USA-d kui kolossaalset maailmakindlust, nagu Uus-Rooma. Ei vajata enam sõpru ja rahvusvahelisi seadusi ning järgitakse Vana-Rooma ütlust: “See ei ole tähtis, kas nad armastavad meid või mitte, senikaua kuni nad kardavad meid.“ Kättemaksu, hirmu ja viha süstiti ameeriklastesse ja ülejäänud maailma kaubanduskeskuse kaksiktornide kokkuvarisemise näidendiga. Küsimus on selles, mida me sellest kõigest mäletame.

President Bush rääkis võitlusest kurjusega, salajase ohuga, milleks on terroristid ja kõik, kes ei liitu Ameerikaga, saavad nendeks. See on hirmupoliitika, mida valitsus kasutas ja veel ohtlikum kui terrorism ise, jagades sellega sama eesmärki. Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) tõstis terroriohu astme “kõrge“ staatuse peale, alates suurimatest linnadest kuni väiksemate küladeni. Valitsus sai kohandada seda ilma tegelike põhjusteta ja muutis selle võitluseks headuse ja kurjuse vahel. Mida rohkem külvati hirmu, seda enam sa soovisid, et midagi ette võetakse – see valmistas ette ka uusi seaduseparandusi (Patriot Act II), et see oleks valitsusele rohkem meele järele.

USA majandus pankrotis

Lõpuks hakkab eelarve tühjenema, sest miljardeid kulutatakse terrorismivastasele sõjale. 48 miljardiga suurendati Ameerika kaitsekulutusi, mis on ka suurim kasv kogu põlvkonna vältel. See sõda on igavene, see on hävitanud kodanikuvabadusi, liidreid ei usaldata enam tõe varjamise pärast – on toimunud kohutav ja ebameeldiv poliitiline areng.

Ükski asi ei kesta igavesti. USA majandus ei kesta igavesti, sest pankrot on tulemas. Selleks ei pea olema raketiteadlane, et sellest aru saada. Sõda sõja järel teeb USA-st sõjapidamise riigi ja süsteem on loodud sõdu otsima.

Ameerika Ühendriikides käib demokraatia ja kapitalismi pidev võitlus. Vahel tundub, et demokraatia ja inimesed on võitnud, kuid tegelikult dikteerivad valitsuse otsuseid erinevad suurkorporatsioonide huvid, mis viitab kapitalismi võidule. USA suurettevõtted on olnud kasumi pärast Lähis-Idas juba pikemat aega juba, lubades meile erinevaid hüvesid, milles on ka tükike tõde. Aga meie peame otsustama, millist hinda me oleme nõus maksma. Meie inimestena tekitame nõudluse loodusvarade järele ja kui me soovime neid verega segatult tarbida – siis jääbki see nii.

Järgneb.

Artikli 3. osas keskendutakse tarbijale kui inimkonna tuleviku loojale.

Vaata filmi “Ethos“ siit.

Filmi koduleht

Fotod: ibdp.huluim.com, flixya.com, padresteve.files.wordpress.com, publicintelligence.net, i.huffpost.com, searchanddiscovery.com, mutualresponsibility.org, kuvatõmmis

Toimetas Laur Raudsoo