Foto: ekraanikuva

Põllumeeste vastu on käimas sõda, mis ähvardab nad eemale tõrjuda maalt, mida nad on põlvkondade jooksul harinud. Kui väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted oma uksed sulgevad, saavad valitsused ja suurettevõtted maad kokku osta – need, kes kontrollivad maad, kontrollivad toiduvarusid ja koos sellega ka inimesi. Seda võib välja lugeda ka ÜRO kestliku arengu tegevuskavast aastani 2030, mis hõlmab 17 kestliku arengu eesmärki koos 169 konkreetse eesmärgiga, mis tuleb 2030. aastaks ellu viia kogu maailmas, igas riigis. Ka tõuge putukate söömiseks on osa sellest plaanist: 2021. aastal andis Euroopa Komisjon loa tarvitada jahuusse toiduks, avaldades pressiteate, milles reklaamitakse „putukate kasvavat rolli tervislikuma ja jätkusuutlikuma toitumise osana“. Artikli lõpust leiad Epoch TV täispika dokkfilmi “Pole põllumehi, pole toitu”: kas me hakkame sööma putukaid?” lingi. 

Kas globaalne roheline poliitika, mis on suunatud kõigele, alates liigsest lämmastikusisaldusest kuni ohustatud liikide kaitseni, on osa kavast, mille eesmärk on väiketalunikud maalt välja süüa, sillutades teed toiduvarude totalitaarsele kontrollile?

Pole põllumehi, pole toitu: kas me hakkame sööma putukaid?

Selleteemalisi küsimusi esitab Ameerika ajakirjanik, Epoch Timesi reporter ja saate „Facts Matter“ juht Roman Balmakov filmis „No Farmers, No Food: Will You Eat the Bugs?“ („Pole põllumehi, pole toitu: kas te hakkate putukaid sööma?“) (vt SIIT).

Balmakov ütleb: „Inimesed, kes vastutavad planeedi kõige võimsamate organisatsioonide eest, on otsustanud, et globaalses soojenemises on süüdi põllumajandus, eriti loomakasvatus, ning globaalne soojenemine omakorda on süüdi nii toidu kõrgetes hindades kui ka toidupuuduses. Ja nii saame veise-, kana- ja sealiha söömiselt tirtsude ja jahuusside söömisele üle minnes peatada temperatuuri tõusu, alandada toidu hinda ja võib-olla isegi planeedi päästa.“

Kuid intervjuudes põllumajandustootjatega kogu maailmas, sealhulgas Hollandis ja Sri Lankal, räägitakse hoopis teist lugu, mis sai alguse aastakümnete pikkusest keskkonnapoliitikast.

“No Farmers No Food” treiler. Allikas: Youtube

Kestliku arengu tegevuskava 2030 ohustab põllumajandustootjaid

1972. aastal toimus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kohtumine kliimamuutuste teemal, et töötada välja plaan planeedi jätkusuutlikuks majandamiseks. Selle tulemusena loodi ÜRO mittesiduv säästva arengu tegevuskava Agenda 21 (21. sajandi tegevuskava – vt ka linki siin) ehk ülemaailmne maa, vee, mineraalide, taimede, loomade, ehituse, tootmisvahendite, toidu, energia, teabe, hariduse ja kõigi inimeste inventeerimis- ja kontrollikava.

Agenda 21-le viidatakse nüüd sagedamini kui ÜRO kestliku arengu tegevuskavale 2030, mis on aasta, mil kava eesmärgid on plaanis saavutada. 2019. aastal sõlmis Maailma Majandusfoorum (WEF) ÜRO-ga strateegilise liidu, milles kutsuti ÜRO-d üles „kasutama avaliku ja erasektori partnerlust mudelina peaaegu kõigis poliitikavaldkondades, mida ta rakendab, täpsemalt 17 säästva arengu eesmärgi rakendamisel“ (vt siin).

„See on väga põhjalik dokument, kui te seda loete,“ ütleb ajakirjanik Alex Newman, lisades: „Me räägime sadadest lehekülgedest, mis reguleerivad tõesti kõiki eluvaldkondi, kõike alates haridusest kuni maakasutuspoliitikani, majandusest õiguseni. Sealt leiate kõik eluvaldkonnad.“

Aga nende rohelise kõlaga algatuste taga võib Newmani sõnul peidus olla hoopis kurjakuulutav motiiv: „Ei ole mingit võimalust, et säästva arengu eesmärke saaks ellu viia ja jälgida, ilma et üksikisiku vabadus täielikult häviks. Mõned eesmärgid kõlavad kenasti, nagu näljahäda kaotamine – kes võiks olla nälja kaotamise vastu? Probleem on aga selles, et sellise uduse eesmärgi saavutamiseks tuleb teha suuri jõupingutusi. Ja muidugi ei saavuta nad seda eesmärki kunagi, sest ei ole võimalik kogu vaesust Maa pealt sõna otseses mõttes välja juurida, kuid see annab valitsustele ja ülemaailmsetele institutsioonidele nagu ÜRO lihtsa ettekäände teha nende eesmärkide saavutamise varjus põhimõtteliselt kõike, mida nad tahavad.“

Kas lämmastikukriis on tõeline?

Hollandi põllumajandustootjad on kriisis, kuna nende valitsus on kiirendanud plaane nende maalt äraajamiseks. Sellest räägib Hollandi uuriva ajakirjaniku Elze van Hameleni raport ja podcast „Solari Report – Dutch Farmers and Fishermen: The People Who Feed Us“ („Hollandi põllumehed ja kalurid: inimesed, kes meid toidavad“).

„2021. aastal avaldas Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustik kaardi Hollandi aladest, mis on nüüd lämmastikuheite eest kaitstud. Iga Hollandi põllumajandustootja, kes haldab oma põllumajandusettevõtet 5 km kaugusel Natura 2000 kaitsealast, peaks nüüd oma lämmastikutoodangut tõsiselt piirama, mis omakorda piiraks nende tootmist,“ selgitab Balmakov.

Lämmastikuteadlane ja Hollandi Roosevelt Middelburgi ülikooli kolledži professor Jaap C. Hanekamp töötas valitsuskomisjonis, mille ülesandeks oli analüüsida valitsuse lämmastikumudelit. Ta ütles Balmakovile: „Kogu poliitika põhineb ladestusmudelil, sellel, kuidas tulla toime lämmastikuheitega looduses. Ma vaatasin valideerimisuuringuid ja näitasin, et see mudel on tegelikult jama. See ei tööta. Aga nad jätkavad ikkagi selle kasutamis. Miks kasutada mudelit, mis ei tööta? Asi pole seega innovatsioonis, vaid põllumeestest vabanemises.“

Lõplik tegevuskava: inimestel ei ole enam maaomandit

Hollandi Demokraatliku Foorumi endise liikme ja poliitikakommentaatori Eva Vlaardingerbroeki sõnul on lämmastikukriis ennekõike väljamõeldud kriis. „Ainus lahendus, mis on üldse välja pakutud, on sundvõõrandamine. Ehk valitsus võtab nende maad enda kätte … Meil on Hollandis eluasemekriis, nagu te teate, see on väga väike riik. Meil on palju inimesi ja meie rahvastik kasvab sisserände tõttu. Ja me vajame kohti, kus neid sisserändajaid majutada. Ja ma arvan, et see on osaliselt põhjus, miks valitsus seda maad endale tahab. Nad vajavad maju ja nad peavad ehitama maju – mis on absurdne, sest ilmselt on ka majade ehitamine tegevus, mis eraldab lämmastikku. Nad ajavad välja põllumehi, sest nad tahavad nende maad – see on nende tegelik eesmärk.“

Kuid see poliitika ei mõjuta mitte ainult Madalmaade põllumajandustootjaid. 2020. aastal sai Californiast esimene Ühendriikide osariik, kes pühendus eesmärgile 30 x 30, lubades anda 30% oma maadest ja vetest 2030. aastaks valitsuse kontrolli alla. Kuid nagu ütleb American Stewards of Liberty tegevdirektor Margaret Byfield, sillutab see teed omandiõiguse kadumisele:

 „Lõplik eesmärk on see, et maad ei omataks, nii et me ei omaks midagi. Me kas omame vara või oleme vara. See ongi see, mille vastu me globaalse juhtimise vaatenurgast võitleme,“ selgitas ta.

Sellesse plaani võivad kuuluda ka muud pealtnäha jätkusuutlikud valitsuse määrused. Põllumajandustootja ja California esindaja kongressis Doug LaMalfa selgitab: „Suur osa sellest olukorrast sai alguse 70ndate alguses puhta vee ja puhta õhu seadustest, ohustatud liikide seadusest, mis olid ju iseenesest head asjad, aga kõiki neid seadusi on kuritarvitatud.“

Suur osa uue maailmakorra plaanidest põhineb kriisijuhtimisel ja ideel, et tekib suur kriis, mis viib suure üleminekuni, kus globalistid aitavad kliimamuutusi juhtida. „Mingil hetkel muutus narratiiv kliima ümber,“ ütleb Balmakov.

Kuidas keskkonnapoliitika pärast 1991. aasta Rooma Klubi kohtumist muutus

Enne seda oli käimas külm sõda, kuid narratiiv muutus pärast 1991. aasta Rooma Klubi kohtumist. Nii Rockefellerid kui ka varased Maailma Majandusfoorumi (WEF) suunad võib siduda Rooma klubiga, mõttekojaga, mis ühines uus-malthusianismiga – ideega, et liiga suur elanikkond hävitaks ressursse – ja kavatses rakendada ülemaailmset rahvastiku vähendamise tegevuskava.

„Nad tulid välja selle uskumatu dokumendiga, kus nad tegelikult ütlesid: me vajame selle kõikvõimsa riigi jaoks uut põhjendust,“ ütleb Newman. „Niisiis, uus vabandus saab olema see, et keskkond on ohus.

„Raamatus „Esimene globaalne revolutsioon“ (1991) öeldakse: „Otsides ühist vaenlast, kes meid ühendaks, tulime mõttele, et reostus, globaalse soojenemise oht, veepuudus, nälg jms, sobiksid selleks. Ja seetõttu on meie tõeline vaenlane inimkond ise,“ ütleb Balmakov.

Ridade vahelt lugedes saavad selgeks ka selle globalistliku tegevuskava võtmeisikud. Newman ütleb: „Maailma Majandusfoorum mängis tegelikult kriitilist osa selle ÜRO tegevuskava elluviimisel. Mõned aastad tagasi sai neist ÜRO strateegiline partner kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisel. Ja kui hakata uurima Maailma Majandusfoorumi ja Hiina vahelisi seoseid, siis Klaus Schwab ja Xi Jinping on vanad tuttavad.

Nad avaldasid pressiteateid selle kohta, kui väga nad üksteist toetavad. Niisiis, teil on superkapitalistid, keda esindab Maailma Majandusfoorum, ja teisalt kommunistid, kes on Agenda 2030-ga oma jõud ühendanud. 

NATO juht Javier Solana ütles, et see saab olema järgmine suur hüpe edasi, eks? Viimane suur hüpe edasi tappis Hiinas miljoneid inimesi. Miks me peaksime tahtma teha veel ühte? See on hullumeelne.

Ilma põllumeesteta pole toitu

Globalistid väidavad, et putukate söömine kaitseb planeeti, kõrvaldades vajaduse kariloomade järele, vähendades põllumajandusmaa kasutamist ja kaitstes keskkonda. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon julgustab ka putukate ja putukapõhiste toitude tarbimist.

2021. aasta juunis avaldas WEF artikli, mis on liigitatud “toiduga kindlustatuse“ alla, milles propageeritakse putukate kasutamist, kirjutades, et „peame andma putukatele rolli, mida nad meie toidusüsteemides väärivad“. Seda ettepanekut esitletakse kui eelseisva toidukriisi lahendust.

Kui valitsus ja ettevõtted suudavad maa üle kontrolli võtta, saavad nad kontrollida toiduvarusid ja koos sellega ka inimesi. „Väikesed ja keskmise suurusega ei suuda suurkorporatsioonidega enam sammu pidada. Nad ei suuda täita neid lõputuid määrusi, mis ülaltpoolt tulevad,“ ütleb Newman.

„Me näeme seda ka Hiinas, kus need hiiglaslikud mehhaniseeritud korporatiivsed, suured valitsuse kontrolli all olevad põllumajandusettevõtted tõrjuvad välja väikesed peremajapidamised, mida on põlvkondade jooksul hoitud. Ilma maata kaotavad inimesed oma autonoomia, vabaduse ja sõltumatuse.

Lõppkokkuvõttes on sõda põllumajandustootjate vastu sõda kogu inimkonna vastu, mis ähvardab vabaduse printsiipi. „Ma arvan, et me oleme teel väga suure toidupuuduse aega. Kas võime järgmisel aastal oodata toiduainete tohutut hinnatõusu? Jah, selles pole küsimustki,“ ütleb Newman.

Ta lisab: „Ma arvan, et põllumajandustootjate vastase sõja lõppeesmärk, mida me näeme ja mis juhindub igal sammul kestliku arengu eesmärkidest ja kestliku arengu tegevuskavast 2030, saab olema põllumajanduse ja toiduvarude täielik konsolideerimine. Juba kommunistid teadsid: kui sa kontrollid toitu, siis sa kontrollid inimesi. See on lõppeesmärk.“

Vaadake täismahus dokumentaalfilmi SIIT.

Lae alla dr Mercola artikli PDF.

Allikas: mercola.com

Toimetas Revo Jaansoo