Foto: ekraanikuva

Dr Sam Bailey on Uus-Meremaalt pärit perearst, kes plaandeemia ajal oli üks juhtivaid hääli viroloogia-ja viirusepettuse paljastamisel. “Pärast ligi kolm aastat pühendunud tööd on Sam Bailey jt sarnases olukorras, kui mina siin Eestis,” räägib Hando Tõnumaa. Enamikku “tõeuurijaid” ei huvita, et viirusi pole olemas ning et kogu viroloogia on algusest lõpuni pseudoteadus. Avaldame Sam Bailey hiljutise Reiner Fuellmichi poole suunatud pöördumise, milles juhitakse veel kord tähelepanu faktile, et viirusi pole kunagi isoleeritud ja et see on kõige olulisem koroonapettuse aspekt, millele keskenduda.

Video transkriptsioon: 

Paljud inimesed, sh mitmed tõeliikumise juhid, kes väitsid, et SARS-CoV-2 on olemas, on üha suurema surve all, et oma seisukohta õigustada.

Juhtisime juba 2020. aastal tähelepanu sellele, et kõige tõsisem COVID-19 pettus on selles, et viirust pole üldse olemas.

Olles aastaid püüdnud viiruse hüpoteesi paljastada, vaatame nüüd pealt nende hämamist, kes alles hakkavad viroloogia pettust mõistma.

Olgu selleks siis jutt replikatsioonidest, nakatunud kloonidest, lihtsalt RNA-st või muu suitsukate, millega püütakse tähelepanu kõrvale juhtida.

Jutt ei ole ainult olematust SARS-CoV-2 viirusest, vaid sellest, et ühegi viiruse kohta puuduvad teaduslikud tõendid.

Vaatame mõningaid probleeme seoses Reiner Fuellmichi hiljutiste avaldustega, milles ta väidab, et kuigi SARS-CoV-2 pole olemas, siis teised koroonaviirused eksisteerivad.

Arvan, et mõned inimesed on viirusesse armunud.

Ilmselt on see vale sõna, kuid nad on nii harjunud selle ohuga elama.

Midagi, millega nad on võib-olla võidelnud või olnud piisavalt tugevad, et vastu panna.

Nad on maski kandnud ja distantseerunud ja mõned neist kaotavad jalgealuse, kui lasevad viirusel oma elust kaduda.

Paljud teavad, et dr Fuellmich on 1958. aastal sündinud Saksa advokaat.

COVID-19 ajastul tõusis ta koroona uurimiskomisjoni juhiks, olles Juurdluskomitee asutaja.

Nende veebilehelt loeme, et koroonakomitee viib alates 2020. aasta juulist läbi reaalajas istungeid, uurides, miks kesk- ja osariikide valitsused kehtestasid viirusele reageerides enneolematud piirangud, ning uurivad selle tagajärgi.

Komitee juht, Saksa arst dr Wolfgang Wodarg, võttis 2009. aastal otsustavalt sõna väidetava seagripi pandeemiaga seotud pettuse teemal.

Vaatamata sellele, et koroonakomitee intervjueeris paari asjatundjat ja paljastas mitmeid COVID-19 pettuse aspekte, oleme meie hoidnud nendega distantsi.

Selgitan, et meie grupi inimeste arusaamad kattuvad.

Nad teavad, et meie eitame viiruse olemasolu ja oleme aastaid olnud selle väite propageerimise esirinnas.

Minu raamatu “Viirusemaania” kaasautorid Dr Claus Köhnlein ja Torsten Engelbrecht vestlesid komiteega 2021. aastal ning viiruse olemasolu probleemi käsitleti 2022. aasta veebruaris salvestatud istungil dr Andy Kaufmani ja Stefan Lankaga.

Sündmust iseloomustas Wolfgang Wodargi vaenulik suhtumine esitatud materjali.

Samuti Stefani videoühenduse katkestamine.

Seejärel avalikustati 2022. aasta septembris süüdistuse dr Fuellmichi ja tema Koroonakomitee kaasasutaja Vivian Fisheri vastu sadade tuhandete eurode omastamises, mis minu teada laekusid annetustena.

Igatahes lahkus dr Fuellmich rühmitusest ja on nüüdseks loonud uue organisatsiooni, mida tuntakse rahvusvahelise kuritegude uurimise komisjonina.

Uus veebileht ütleb, et ta jätkab oma uue ICIC meeskonnaga kohalike- ja rahvusvaheliste koroonakuritegude lahendamist.

Ülejäänud Koroonakomitee jätkab, ilma Fuellmichita.

Nende KKK lehelt saame lugeda “Kui ohtlik on SARS-CoV-2?” ja “Kas COVID-19 on raske ja laialt levinud haigus?”

Teisisõnu, nad aktsepteerivad viroloogia pseudoteaduslikke väiteid, et nn osakesed eksisteerivad ja absurdset väidet, et COVID-19 on kliiniline üksus.

Vahepeal teavitati mind dr Fuellmichi kirjavahetusest viiruseeitajate grupiga, ja selgus, et ta polnud mitte ainult teadlik viroloogia vastu esitatud laastavast kriitikast, vaid ka sellest, et ta oli ise liikumas viiruse-eitajate ridadesse.

Seetõttu oli üllatav näha tänavu 11. aprillil Global Researchi lehel ilmunud artiklit “Koroonaplaandeemia – mängu nimi on hirm – juriidiline lähenemine”.

Ta nendib artiklis, et

Iga kohtuasi algab alati faktidest, mis moodustavad loo tuuma. Õigete faktideta on juriidiline analüüs kasutu, halvimal juhul mõistetakse vale mees surma. Soovitaksin loo jutustamiseks kasutada järgmist lähenemist.

Alustada plaandeemia paljastamisest, mitte kliimasoojenemisest või vabamüürlastest või millestki hullemast, mis tuleb hiljem.

“Uut koroonaviirust pole kunagi olnud, on vaid neli endeemilist koroonaviirust, mis on minu teada paigustatud alates 1960-ndatest. Sellepärast valisid nad (hr Global) selle“viiruse“ oma plaandeemia levitamiseks: see oli niikuinii kõikjal (nt enamik gripi – ja külmetushaigusi).

Kui luua vaid sellele viirusele PCR-test ning kasutada seda laia pintsliga (45-kordse amplifikatsioonitsükliga), võib garanteeritult leida seda pea kõikjalt.

Lisades sellele fotod-videod sõjaväeautodest ja ilmselt tühjadest sarkadest Bergamo tänavatel. Ning valgetest telkidest New Yorgi haiglate ees. Lisaks karjuvad poliitikud, et me kõik hukkume, kui vaktsiini ei leita. See oli plaandeemia algus.

Pärast rasket õppetundi ei usalda ma õigussüsteemi ega soovita kellelgi selles, enamasti petturlikus protsessis osaleda. Parem jääda õigluse ja tavaõiguse juurde. Kuid see on täiesti teine teema.

Nõustume Reineriga, et õigete faktideta on analüüs kasutu.

Aga siis läheb ta rappa, väites, et uut koroonaviirust pole kunagi olnud, vaid on neli endeemilist koroonaviirust, mis on olnud alates 1960-ndatest endeemilised.

Peame ta peatama ja küsima: mis viirused?

Peame seda pidevalt kordama, et viirus peaks olema paljunemisvõimeline rakusisene parasiit, mis koosneb genoomist ja kodeeritud valgulisest kattekihist.

See peaks olema haigust põhjustav osake, mis toodab rohkem osakesi ja rohkem haigusi.

Viroloogide probleem on see, et nad pole kunagi näidanud selliste osakeste olemasolu.

Reiner jagab endeemilistest koroonaviirustest rääkides lihtsalt jama, mille avaldasid 2018. aasta artiklis “Viirusuuringute edusammud” ei keegi muu kui Victor Corman ja Christian Drosten.

Irooniliselt kirjeldab Reiner Drostenit kui kurikuulsat idiooti Charite haiglast. Ometi pole tal mingit probleemi tsiteerida Drosteni viroloogiat.

2018. aasta väljaandes “Viirusuuringute edusammud” väitsid Drosten jt, et varasemad andmed endeemilise inimese CoV (HCoV) kohta pärinevad 1960-ndatest, mil kirjeldati HCoV-OC 43 ja -229E-d.

Nad esitasid kaks viidet, millest üks on Macintosh jt. See on viroloogia ajalugu.

Fuellmich tugineb Drostenile ja Drosten tugineb Macintoshile.

Erinevalt enamikust inimestest, kes väidavad, et viirused on olemas, ja kahtlustan, et sh ka paljud viroloogid, meie tegelikult ka lugesime ja analüüsime originaalväljaandeid ning oleme tuttavad Macintoshi artikliga “Hingamisteede haigustega patsientide taastumine ja hingetoru organkultuurid”.

Küsime siinkohal Drostenilt, kus on selles artiklis väidetav viirus?

Vaatame materjalide ja meetodi jaotist, kus räägitakse “viiruse eraldamise katsetest”.

Kuid metoodika hõlmab segatud näidiseid, mis sisaldavad inimeselt võetud toorproove ja koekultuure väitega, et rakkude jagunemine võrdub viirusega.

See ei ole isoleerimine.

Siin pole viiruse kohta tõendeid.

Tulemustes näete viroloogide klassikalisi trikke, kus aine muutub ootamatult viiruseks.

Millelegi nime andmine ei muuda selle olemust.

Nii et jällegi pole viiruse kohta tõendeid.

Kui te ühtegi viirust ei leia, on teine võimalus öelda, et sain selle kelleltki teiselt.

Sest kui silt ütleb, et see on viirus, siis peab see tõsi olema?

Selle manöövriga on Steve Kirsch ja tema viroloogianõustajad välja tulnud mitte üks kord, vaid kaks korda. Mu abikaasa Mark püüdis neile seda selgitada.

Manööver näeb selles artiklis välja selline:

Dr Dorothy Hamre andis lahkelt 229e tüve.

Ja jällegi.

Dorothyl oli näidis, mis muutus tsütopaatilise toime tõttu viiruseks.

Ta väitis viiruse isoleerimist segaprooviga tsütopaatilise toime tõttu.

Dorothy väitis, et viirus puhastati WI-38 ehk inimese aborteeritud looterakuga lahjendamisel.

Midagi ei puhastatud, kuna midagi ei isoleeritud.

Dorothy ei näidanud tõendeid, et ta oleks midagi puhastanud, rääkimata patogeensest osakesest.

Ükski nn endeemilistest koroonaviirustest, millele Drosten ja Fuellmich ja kõik viiruseuskujad viitavad, ei ole viirus.

See oli 1960-ndate viroloogide jutt, kes petlikult rääkisid õpilase proovist 229E eraldatud viirusest.

Tegelikult oli tegu lihtsalt selle inimese süljeprooviga.

Vaadake minu videot teaduslike inimkatsete kohta, mis kirjeldab väidetavat inimese koroonaviiruste avastamist Teise maailmasõja järgses külmetushaiguste osakonnas.

Mike Stonesi “ViroLIEgy” lehel on ka mitmeid suurepäraseid artikleid 1960-ndate uuringutest, mis väidetavalt leidsid koroonaviirusi, sh kujuteldava 229E kujuteldav sõber OC43.

Need on “mitteviirused”.

Oleme ainsad, kes tegelikult ka uurivad tsitaate kuni algallikateni välja.

Ma ei saa kindlalt väita, kuid tundub nii.

Tagasi algusesse – Macintoshi uurimuseni.

Nad esitasid mõned elektronmikroskoopia kujutised u 100-nanomeetristest osakestest.

Need on lihtsalt osakesed, mis leiti nende segatud koekultuuride lagunemisel.

Puuduvad tõendid nende

1. a) koostise
2. b) replikatsioonivõime
3. c) ja haigusi põhjustavate omaduste kohta

Kuidas siis kindlaks tehti, et need on viirused?

Need on väikesed ja keegi nimetas neid viirusteks ja see on peaaegu kõik.

Võite tutvuda viroloogia liialdamisharjumustega minu videos:

“Elektronmikroskoopia ja tuvastamata viiruslikud objektid”.

Seoses Macintoshi eetriga, teine väidetav tõend viiruse aktiivsuse kohta oli tundlikkus eetrile ja seroloogilised testid, mis hõlmasid väidetavaid antikehi neutraliseerivaid analüüse.

Kuid ei saa väita, et ühelgi neist tulemustest oleks midagi pistmist “viiruse” aktiivsusega.

Nagu me just nägime, ei olnud viiruse olemasolu kohta tõendeid.

Tagasi viroloogia arutluskäigu ringi juurde.

Sellisel kujul on nähtuse tagajärjeks viirus, ja nähtuse jälgimine tõestab viiruse olemasolu.

Kui te veel imestate, siis on leitud väga vähe muid tõendeid koroonaviiruste olemasolu kohta.

Lihtsalt, Marki traktaadile “Hüvastijätt viroloogiaga” järgnevas uuringus oletati, et need on olemas.

See paljastab ka väidetavalt esimese koroonaviiruse järjestatud genoomi.

Ta kirjeldab üksikasjalikult tõsiasja, et 1980-ndatest alates tehtud katsed viirusosakesi eraldada ebaõnnestusid ja valitud RNA järjestused ja kontrollimata koekultuuri katsed eeldasid viiruslikku päritolu.

Lühidalt, koroonaviirused on nagu kõik viirused, nende olemasolu kohta pole teaduslikke tõendeid.

Alati leidub inimesi, kes ärrituvad, kui kahtleme Del Bigtree või R.Kennedy Jr. väidetes, et viirused on olemas. Olen kindel, et sama juhtub minu hinnanguga Fuellmichile.

Kuid need, kes viirust eitavad, osutavad jätkuvalt sellele, et nad pole viroloogiat uurinud ega suutnud meie argumente ümber lükata või isegi käsitleda.

Reiner ise väidab, et peab leidma õiged faktid. Miks ta siis räägib koroonaviirustest, kui nende kohta puuduvad teaduslikud tõendid.

Kui viroloogia teadust katsetatakse, kas ta vannuks, et nende katsetel olid piisav kontroll ja järgiti teaduslikke meetodeid?

Väide, et “uut koroonaviirust pole kunagi olnud”, on samm õiges suunas, kuid on siiski eksitav.

See tähendab, et viirused on olemas.

Viide, et viirused on olemas, avab ukse võimalikele sotsiaalsetele sekkumistele ja võltsravimitele, nagu viirusevastased ravimid ja vaktsiinid.

Jah, olen teadlik Reineri hiljutisest arutelust Mike Yeadoniga, kes on meie teada muutumas üha skeptilisemaks mis tahes viiruse olemasolu suhtes.

Kuid viiruse olemasolu ei ole kõrvalprobleem.

See on kõik olulisem probleem rääkides COVID-19-st ja kõigist muudest väidetavatest viirushaigustest.

Me ei nõustu, et parem on keskenduda teistele, järgnevatele pettuse aspektidele, mis lähtuvad aluspettusest.

SARS-CoV-2 pole kunagi füüsiliselt eksisteerinud, sest koroonaviiruseid pole füüsiliselt olemas, kuna viiruseid füüsiliselt ei eksisteeri, punkt.

Kõik, kes väidavad, et teavad COVID-19 pettusest, kuna vaktsiine ei testitud korralikult või PCR-i tsüklid olid liiga kõrged või oli palju valepositiivseid tulemusi või raviprotokollid ei olnud õiged või Reineri puhul, tuvastasime lihtsalt taustal koroonaviiruseid, on tegelikust probleemist nii kaugel, et see pole enam naljakas.

Paljude inimeste jaoks näib aktsepteerimine, et viiruseid ei eksisteeri, olevat nende maailmapildi jaoks liiga palju.

Kuid see on koht, kus me oleme.

Oleme ka paljastanud saatuslikud vead ja iduteooria nakkuse kohta.

Näomaskid ei tööta, sest nakkust pole.

Ilma viirusteta on laste vaktsineerimine pettus, sest viiruseid pole olemas.

Bakteriaalsed patogeenid on eksitus, HIV-i ega AIDS-i ei nakatu seksi kaudu, sest HIV-viirust ei eksisteeri.

Viirusevastased vahendid mürgitavad ja tapavad inimesi, kuna viiruseid pole. Need on antimetaboolsed ained.

Pole mõtet näidata inimestele natuke pettust, nagu teeme teiste väidetavate viiruste puhul.

Lahkame 1960-ndate dokumente, mis väidavad, et oleme avastanud koroonaviirused ja näitavad, et viirust ei määratle midagi.

Ühegi teadusliku meetodi abil ei ole loodud sõltumatut muutujat.

Kui keegi väidab viiruste olemasolu, kuna need selgitavad looduse või laboritegevuse või kohtuasjade kohta, palume õiglaselt neil kinnitada seda oma teadusliku uuringuga.

Nõustume Fuellmichiga, et me peame faktid kindlaks tegema.

Mõned mu kolleegid on palunud et ta esitaks teaduslikud tõendid nende “endeemiliste koroonaviiruste” kohta.

Siiani väidab ta, et hoolimata tõsistest kahtlustest viiruse-teooria suhtes, ei piisa sellest viiruste täielikuks kõrvaleheitmiseks.

Imestame, et millest ei piisa?

See pole teaduslik teooria, vaid ümberlükatud hüpotees.

Tere tulemast ilma viirustehirmuta ja kõige sellega kaasneva jamata maailma.

Videot saad vaadata ka SIIT.

Dr Bailey koduleht: drsambailey.com

Tõlkis Hando Tõnumaa