Foto: David Carillet / Adobe Stock

Fakt: Evolutsiooni pole kunagi tõestatud, see oli algselt evolutsiooniteooria aga täna on sõna „teooria” kõnekeelest mugavalt ära kadunud ja alles jäänud ainult „evolutsioon”.

Meile öeldakse, et me oleme füüsilised inimesed ja meile on varajasest east õpetatud, et me arenesime välja ahvidest või ahvinimestest ja enne ahve olid kalad ja dinosaurused, enne kalasid olid rakud. Aga kuidas rakud muutusid elusorganismideks? Pikselöögist. Selline on ametlik evolutsiooni jutt.

Dinosauruse luid hakati „avastama” peatselt peale seda, kui Darwini evolutsiooniteooria vajas tõestusmaterjale. Tuhandete aastate jooksul polnud inimtsivilisatsioon avastanud ühtegi dinosauruse luud, aga siis järsku hakkasid valitsuse rahastatud arheoloogid ja paleontoloogid lausa koperdama dinosauruste luude ja fossiilide otsa. Täna hoitakse neid luusid kuskil peidus ja näitustel on väljas kipsist valmistatud koopiad. Uskumatu, et me sellist jama usume.

Lisaks räägitakse, et meie pärineme ahvidest aga kui seda teooriat uurima hakata, siis avastame ka sealt rohkem auke, kui Šveitsi juustust. Kui uurida muinasajainimeste fossiile, siis me näeme, et need on kas täpselt samasugused nagu tänapäeva inimeste skeletid või täpselt samasugused nagu tänapäeva ahvide skeletid. Põhjus on väga lihtne, need ongi kas inimeste või ahvide skeletid, mitte aga ahvinimeste skeletid.

Mitte kunagi pole dokumenteeritud, et ükski liik muutuks või areneks teiseks liigiks, nagu näiteks lind muutuks kassiks ja koer muutuks hobuseks või kala sisalikuks. Seda ei juhtu, sellepärast ei muutu ka ahv mitte kunagi inimeseks. Oluline on mõista, et evolutsiooni ei ole võimalik pealt vaadata, me saame ainult uurida säilmeid. Mõned väidavad, et kui linnu nokk muutub, siis see ongi evolutsioon. Seda võib nimetada liigisiseseks evolutsiooniks aga kunagi pole ükski liik läinud üle teiseks.

Foto: Australopiteekus (Wikimedia Commons)

„Ahvinimeste” fossiile hakati avastama samal ajal kui dinosauruste fossiile

Evolutsionistid räägivad, et inimene arenes välja ahvisarnasest olendist. Kokku on registreeritud ca 6500 erinevat ahviliiki ja enamus neist on välja surnud. Nende välja surnud ahvide pealuud on andnud evolutsionääridele suured abivahendid oma kujutlusvõimete praktiseerimiseks. Reastades need pealuud väiksematest suuremaks ja lisades nende vahele kadunud inimrasside koljusid, on evolutsionäärid välja käinud stsenaariumi inimevolutsioonist.

Selle stsenaariumi kõige tähtsam roll on antud välja surnud ahviliigile nimega Australopiteekus (tõlkes „lõunaahv”), mille esimene fossiil avastati aastal 1925 paleontoloog Raymond Darti poolt. Sellest ajast peale väidavad evolutsionäärid, et too ahviliik oli inimese sarnane. Kui aga võrrelda australopiteekuse ja šimpansi skelette, siis ei ole nende vahel märgata mitte mingisugust erinevust. Maailmakuulsad anatoomid lord Solly Zuckerman ja professor Charles Oxnard on seda kinnitanud, olles uurinud Australopiteekuse fossiile 15 aastat ja jõudnud järeldusele, et tegemist oli tavalise šimpansi ja orangutangi fossiilidega, kes kindlasti ei käinud kahel jalal.

Foto: Science & Vie

Kuigi mitmed teadlased on tunnistanud, et Australopiteekus ei ole kohe kindlasti inimese esivanem ning sellest on avaldatud uurmistöid ka teadusajakirjades (sh prantsuse perioodikaväljaandes Science & Vie, kes pani selle 1999. aastal lausa oma esikaane looks, pealkirjaga „Adieu Lucy” (Hüvasti Lucy)), väidavad enamus evolutsionäärid tänase päevani, et australopiteekus on puuduv lüli evolutsiooniteoorias ning ta kõndis erinevalt ahvidest sirge seljaga ja kahel jalal. Tegelikkuses peaksime me leidma tuhandeid nn puuduva lüli fossiile kõikjalt üle maailma, kui evolutsiooniteooria vastaks tõele.