Sarnaselt kõigi eelmiste Euroopas ja USA-s toimunud väidetavalt terroristide korraldatud rünnakutega on ka 22. märtsil Brüsselis toimunud lennujaama ja metroo pommiplahvatuste kajastus sattunud paljude inimeste põhjaliku kriitika alla. Viimase sajandi jooksul on toimunud nii palju rünnakuid ja sõjalisi operatsioone, mille ametlik versioon ei klapi sündmuskohalt leitud tõendusmaterjali ja tehtud fotodega, et inimesed on põhjendatult skeptilised – kui valitsused on valetanud nii mitmel korral, siis kes kinnitab, et seegi kord tõega tegemist on?

Püstitades teooria, et tegemist võis olla libaoperatsiooniga, on võimalik kaaluda mitmeid variante. Võib eeldada, et pommiplahvatused tegelikult toimusid ning tegemist on üheaegselt nii reaalsete inimohvrite kui ka kriisinäitlejatega. See ei ole sugugi võimatu, oleme varem näinud, et libaoperatsioonide käigus inimohvrite toomine ei ole valitsustele takistuseks olnud. Mitmed fotomaterjali analüüsinud inimesed on pakkunud, et pommiplahvatusi tegelikult üldse ei toimunud, kõik haavatud on kriisinäitlejad ning illusioon pommi lõhkemisest loodi kunstlikult. Selle versiooni puhul oleks tegemist väga massiivse lavastusega, mille tõenäosust ei saa samuti eitada. Tõenäoliselt ei ole võimalik objektiivset tõde selle juhtumi puhul võimalik kerge vaevaga leida. Kuid saame vaadelda mõningaid seiku, mis selle juhtumi puhul näivad veidrad.

Üks esimesi väidetavaid videoid Brüsseli lennujaamas toimunu kohta, mille muu hulgas avaldas ka uudisteportaal Daily Mail, osutus hoopis 2011. aastal Moskva Domodedovo lennujaamas salvestatud turvakaamera videoks, nagu sotsiaalmeedia kasutajad kiiresti teada andsid.

Väga õnnelikult pääsenud inimesed

Brüsselis toimunu fotomaterjali analüüsides on leitud mitmeid ebakõlasid. Kõige enam on ehk kajastamist leidnud 19-aastase Mason Wellsi lugu, kes saatuse tahtel on olnud kohal kolme erineva terrorirünnaku ajal. Ta oli kaasaelajate hulgas Bostoni maratonil, kus plahvatasid pommid. Siis sattus ta olema täpselt samal ajal Pariisis, kui seal toimus väidetav terrorirünnak. Mõlemal korral pääses noormees vigastusteta. Seekord sattus misjonäritööd tegev noormees olema Brüsseli lennujaamas just rünnakute ajal ning sai ka vigastada. Kas tal on väga hea või väga halb õnn? Või on tegemist hoopis kriisinäitlejaga?

Teine uskumatult õnnelikult pääsenud pealtnägija oli Gruusia ajakirjanik Ketevan Kardava. Naine oli teel Genfi ning üks pommidest plahvatas temast pooleteise meetri kaugusel. Hoolimata sellest pääses ta täielikult vigastusteta ning haaras kärmelt oma ideaalselt terveks jäänud kaamera, et jäädvustada sündmuskohast hulk fotosid ja avaldada need juba 10 minutit hiljem sotsiaalmeedia vahendusel. Võib-olla oli naine tõepoolest erakordselt hea õnnega, kuid võib-olla ta ei räägi päris objektiivset tõde selle kohta, kus ta pommiplahvatuse hetkel viibis.

Vastuolulised ütlused selle kohta, mis tegelikult juhtus

Mitte kõik ei pääsenud nii õnnelikult nagu Kardava. Korvpallur Sebastien Bellin oli üks meedias laialt kajastatud pommiplahvatuse ohvritest. On avaldatud arvamust, et ka Bellin oli tegelikult kriisinäitleja. Kui see vastab tõele, siis oli tal probleeme käsikirja päheõppimisega, sest intervjuus CBS Newsile räägib Bellin millegipärast, et teda tulistati. Kuid mitte mingist tulistamisest ei ole Brüsseli lennujaamas toimunu puhul juttu olnud. Küll aga on räägitud sellest, et pommiplahvatus paiskas Bellini enam kui 15 meetrit kaugemale, mille järel korvpallur pääses täielikult ilma vähimagi traumata peale ja lülisambale. Mees kirjeldab intervjuus CBS-ile lahtist luumurdu paremas puusas. Kõikjal massimeedias levinud foto, millel on Bellin vahetult pärast õnnetust, on verd näha aga hoopis peamiselt vasema sääreluu ümbruses.  Mehe kommentaarides erinevatele uudistekanalitele on ka palju teisi vastuolusid, mis tekitavad küsimuse, kas ta pea siiski sai kannatada või on tal raskusi skripti meenutamisega?

Brüsseli halvimaks kriisinäitlejaks on tituleeritud aga noor naine Emily Eisenman, kes ei viibinud küll ise sündmuskohal, kuid andis CNN-ile intervjuu, väites, et tema poiss-sõber Bart Migoms on rünnakutes kaduma jäänud. CNN-i intervjuus on kõrvuti idüllilised pildid Emilyst ja Bartist ning intervjuud andev tütarlaps, kes naeratab malbelt, sõnades, et elab läbi oma elu kõige hullemaid päevi. Paljud kommenteerijad on avaldanud imestust, et Emily näib nii helge ja rõõmus vahetult peale seda, kui tema armastatu on väidetavalt terrorirünnakutes kadunuks jäänud.

Veel huvitavaid kurioosume

Pommiplahvatuse sündmuskohta kirjeldanud inimesed räägivad lendavatest ustest ja akendest ning allasadanud laest. Samas on ühe pealtnägija videos näha hulganisti tolmu ning täiesti terveid aknaid. Teises videos on ilmselgelt näha purunenud aknaid ja põrandat katvat prügi ja laeplaate. Samuti ringleb meedias hulganisti fotosid, millel on tõepoolest näha massiivsed kahjustused lennujaamale.

Uudistekanalile France24 intervjuud andev pealtnägija Alexander kirjeldab, et ta kuulis esimest plahvatust just lennujaama uksest sisse astudes. Vaid mõni hetk hiljem kiirustasid lennujaama lisaks turvatöötajatele ka juba sõjaväelased. Miks olid tavalisel argipäeval lennujaama vahetus läheduses sõdurid?

Brüsseli rünnakute kuupäeva on seostatud satanistlike pühade kulminatsiooniga ning araabia-islami kultuuri spetsialist Kevin Barrett on kommenteerinud, et islamis ei tähistata tavaliselt satanistlikke pühi. Lisaks toob ta välja kummalise asjaolu, et Pariisis Bataclani ööklubist tehtud pildil moodustub verejälgedest samasugune motiiv, nagu on Brüsseli lennujaama logoks.

Kõigest mõned tunnid peale rünnakute toimumist avaldas uudistekanal RT juba kahtlusaluste fotod. ISIS/ISIL võttis rünnakute korraldamise sotsiaalmeedia vahendusel väga kiiresti omaks ning huvitaval kombel tehti seda IP-aadressidelt, mis asuvad Inglismaa valitsusasutustes.

Maelbeeki metroojaamas toimunu kohta on avaldatud väga minimaalselt informatsiooni ja video-fotomaterjali lisaks ametlikule versioonile.

Belgia endine parlamendiliige Laurent Louis, kes võttis esinduskojas mõned aastad tagasi tuliselt sõna ka 9/11 teemadel, avaldas vahetult peale juhtunut oma Facebooki lehel arvamust, et tegu on valitsuste sisetööga ning enda poliitilis-majanduslikes huvides püütakse destabiliseerida araabia maailma, levitada islamofoobiat ja kinnistada uut maailmakorda.

Miks peaks sellise sündmuse puhul üldse kasutama kriisinäitlejaid?

Miks mitte lavastada libaoperatsioon tõeliste ohvritega, et vähem kahtlust äratada? Igasuguse libaoperatsiooni puhul on stsenaariumi üle kontrolli omamine võtmetähtsusega, seetõttu on kriisinäitlejate palkamine kindlam kui reaalsete tsiviilisikutest ohvrite põhjustamine. Tavainimeste ütlusi ei ole võimalik kontrollida. Samuti ei pruugi nad üldse olla huvitatud kaamera ees esinemisest.  Tsiviilisikutest ohvrite puhul on vaja kontrollida lisaks ohvreile endile ka nende lähedaste ja perekonnaliikmete kommentaare meediale.

Vaid mõned nädalad enne Brüsseli rünnakuid toimus Inglismaal Kentis Euroopa suurim päästeõppus, milles osalesid sajad päästjad neljast riigist ning üle 2000 vabatahtliku kriisinäitleja, kelle vigastuste imiteerimisel nähti erakordselt palju vaeva. Kentis toimunud õppusel on väga palju sarnasusi Brüsselis Malbeeki metroojaamas toimunud pommiplahvatusega. Eelkõige näitavad fotod sellest õppusest, et valitsustel on olemas oskused ja ressursid, korraldamaks väga tõepärase väljanägemisega “terrorirünnakut”.

Mis võiks olla libaoperatsiooni korraldamise motiiviks?

Libaoperatsiooni korraldamiseks on alati põhjus. Sellega tahetakse saavutada mingeid konkreetseid tulemusi. Võttes vaatluse alla võimaluse, et ka Brüsselis toimunud pommiplahvatused olid lavastatud, tuleb küsida, mida sellega saavutati ja kuidas see erinevate jõudude huve teenib. Selle vastuse leidmiseks tuleb jälgida, mis selle sündmuse järel toimub. Kas võetakse vastu mõni uus seadus, mis piirab inimeste vabadust või immigratsiooni, kas on vaja põhjendust uue sõja alustamiseks või olemasoleva sõja laiendamiseks. Ei tasu unustada, et inimeste vabadusi piisav Patriot Act, mis võeti vastu peale 9/11 sündmusi, oli valmis kirjutatud juba enne kaksiktornide hävimist.

Ilmselgelt toovad sellised sündmused kaasa hirmulaine üle terve maailma. Mis siis, kui järgmine rünnak toimub minu linnas? Ohvrite arv sealjuures ei ole võtmetähtsusega – elustiilihaigused ja liiklusõnnetused toovad kaasa mitu korda enam surmasid kui ükski terrorirünnak, ometi suudame esimesi edukalt ignoreerida ja teised põhjustavad meis halvavat hirmu. Hirm on kõige parem kontrollivahend. Hirmu mõjul inimesed mitte ainult ei nõustu uute riigipoolsete piirangutega, vaid lausa nõuavad neid. Radikaalse islami kujund vaenlasena on väga põhjalikult läbi mõeldud ning seda ideed on aina süvendatud alates 9/11 sündmustest. See on kujund vaenlasest, kes on nähtamatu ja asub kõikjal. Selle põhjal on võimalik suurendada lõputult kaitse- ja sõjaväekulutusi ning piirata isikuvabadusi.

Brüsselis viibinud eestlane: Loodan siiralt, et meie ei muutu USA-taoliseks politseiriigiks

Küsisime juba päev pärast rünnakuid toimunu kohta kommentaari ka ühelt Brüsselis töötavalt eestlaselt, kes eelistas anonüümseks jääda. Plahvatuste ajal viibis ta ise kriisikolletest eemal asuvas kontoris. “Informatsioon tuli esialgu üsna katkendlikult, kui esimesed pildid sotsiaalvõrgustikes liikuma hakkasid, polnud uudistes tükk aega veel mingit informatsiooni või kui oli, siis tuli hiljem välja, et see ei vastanud tõele – seega tuleb alati sellistel puhkudel uudiseid lugeda skepsisega,“ sõnas ta ja lisas, et kuigi usub ise väga paljusid nn vandenõuteooriaid, tuleb skepsisega suhtuda ka alternatiivsetes portaalides ilmuvatesse uudistesse ja ise terasid sõkaldest eraldada.

Brüsseli tänavatel on juba alates novembrist, kui sarnased rünnakud toimusid Pariisis, patrullimas rohkem sõdureid ja politseinikke. Eestlase sõnul on sellega juba harjutud ja seda tähele ei panda. “Vaevalt et olukord meil Euroopas muutub USA-taoliseks politseiriigiks, kus on tõesti igapäevaselt juhtumeid, kus politsei oma võimu kuritarvitab. Ma siiralt usun ja loodan, et meil on inimõigused paremini kaitstud ning paljud vabatahtlikud ning MTÜ-d tegelevad sellega iga päev,” sõnab ta, kuigi politseivägivallast on kahjuks teateid ka siinpool ookeani.

Eesti jaoks tähendavad eestlase arvates Brüsseli sündmused seda, et me muutume veel kinnisemaks, agressiivsemaks ning viha võõra, “rätipeade” ja “muhamedide” vastu kasvab: “Aina enam kinnistuvad sajanditetagused dogmad, justkui valge inimene oleks teistest üle, et meie oleme paremad kui nemad. Ei suudeta mõista seda, et need, kes paluvad rahvusvahelist kaitset, põgenevad sama jõu eest, kes korraldavad rünnakuid ka Euroopas – kes iganes seda jõudu rahastab, treenib või muul moel toetab, igal juhul on mängus inimelud.”

Kokkuvõtteks

Vaadates Euroopas toimuvaid arenguid laiemalt, on selge, et püütakse iga hinna eest vältida Euroopa riikide omavahelist sujuvat koostööd ja üksmeelt. Põgenikekriis ja hirmutavad rünnakud Euroopa pealinnades toovad kaasa selle, et piirid suletakse, hirmust tulenev viha kõige võõra vastu aina süveneb ning igasugune koostöö halveneb. Euroopa killustub omavahel sõnasõda pidavateks “vürstiriigikesteks” ning omavahelise koostöö süvendamise asemel toimub võõrandumine. Üksteisele lähemale liikumise asemel liigume taas tagasi inimkonna liivakasti, kus “sinu” ja “minu”, “meie” ja “teie” vahel on ületamatud piirid ja müürid. Eraldiseisvaid riike on aga lihtsam oma mõjualasse allutada erinevatel suurriikidel, nagu näiteks II maailmasõja ajal selgelt näha oli.

Vaata lisaks: Põhjalik poliitiline analüüs USA Lähis-Ida poliitika kohta, mis selgitab ka Brüsselis toimunu tagamaid

Allikad: lingid artikli sees

Pilt: vocativ.com

Toimetasid Sander Soomaa ja Mariann Joonas

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.