Jesse Ventura on mitmekülgne mees – poliitik, näitleja, kirjanik, USA mereväe veteran ja endine professionaalne maadleja. Seostamata end ühegi poliitilise parteiga, valiti Ventura üksikkandidaadina aastal 1999 Minnesota osariigi kuberneriks. Ventura usub, et tema uuenduslik suhtumine poliitikas ning eelnev edu võivad olla ka heaks eelduseks kandideerimaks järgmise Ühendriikide presidendi valimistel. 25. novembril avaldas rahvusvaheline Vene telejaam RT Jesse Ventura intervjuu, milles ta selgitas oma põhimõtteid ja USA poliitika toimemehhanisme. Siinkohal lühendatud versioon intervjuust.

Tere Jesse! Olete plaaninud 2016. aastal kandideerida Ühendriikide presidendiks. Kui realistlikuks peate oma võiduvõimalust?

Esiteks, ma pole öelnud, et kandideerin, kuid leian, et on olemas võimalus kolmanda kandidaadi eduks, eriti kui arvestada seda, kuidas viimastel aastakümnetel meie parteid tegutsenud on – rahvas on neist sedavõrd eemaldunud, et Kongressi heakskiidu protsent on praegu kõigest 10. See on lausa jahmatav, kui mõelda, et kümnest inimesest üheksa jaoks on Kongress vastumeelne ning nad ei kiida selle tegevust heaks. Olen öelnud, et kui ma kandideeriksin, siis ainult ühel eeldusel, mille põhjal usun, et võiksin ka võita. Nimelt, võttes arvesse seda, milline on tänane USA, annaksin oma kandidatuuriga ameeriklastele ajaloolise võimaluse valida esimest korda pärast George Washingtoni presidendi, kes ei kuulu ühtegi erakonda. Ameerikas on olnud vaid üks president, kes ei kuulu niinimetatud “poliitilisse jõuku“ ning ma usun, et üldsuse arvamus viitab praegu sellele, et võidaksin vaid juba sel põhjusel. Inimesed on tüdinud erakondade poliitikast.

Mis on teie peamised presidendivalimiste ideed?

Minu peamiseks ideeks on anda ameeriklastele võimalus valida ise oma president, sest praegu ei vali mitte inimesed presidenti, vaid kaks valitsevat erakonda. Nemad otsustavad, kellele saab hääle anda. Kui ma kandideeriksin täiesti iseseisvalt, saaksid inimesed hääletada minu poolt ning ei oleks sunnitud joonduma kahe “poliitilise jõugu“ poolt ette antud valikute vahel. Praegusel juhul puudub inimesel tegelikult ju valikuvõimalus.

Kuid võim ei ole ainuüksi valitsusel, vaid ka rahal – kaks võimulolevat erakonda toetuvad suurtele rahadele. Kuidas te selle probleemi lahendate?

Minu lahenduseks on, et mul on vahendid, kuidas läbi lüüa ilma suurte summadeta. Kui olin neli aastat Minnesota kuberner, ei teinud ma kordagi koostööd ühegi lobitöö tegijaga; inimesed valisid minu, mitte lobistid. Ja ma ei võtnud vastu Poliitilise Kampaania Komitee (PAC) ega ka korporatsioonide või muude huvigruppide raha (special interest money), vaid toetusin ainult üksikisikute 25 ja 50 dollari suurustele annetustele. Aga kui nüüd tagasi eelneva juurde tulla, siis tahaksin märkida, et ma pole öelnud, et kandideerin presidendiks, ütlesin vaid, et 2016 oleks kõige õigem aeg seda teha.

Olete palju meedias esinenud, kaasa arvatud peavoolumeedias. Mis te arvate, kas kõik on avatud mõttele, et kandideerite presidendiks?

Seda võetakse loomulikult naljana. Just nagu praeguse raamatuesitlustuurigagi, mida teen, üritab meedia seda igal võimalikul viisil marginaliseerida. Minu praegune raamat on Kennedy mõrvast. Seda kajastatakse NBC, ABC, CBS-i poolt või FOX-i uudistes ning seda ilmselt raamatu sisu tõttu. Ma nimelt ei nõustu arusaamaga, et Lee Harvey Oswald tappis John Kennedy, ma ei usu seda. Kui uurida Warreni komisjoni, siis on lausa naeruväärne, mida nad USA inimestele pähe määrisid. Warreni komisjon ignoreeris näiteks täielikult kuberner John Connally ja tema naise Nelly tunnistusi, sest nad mõlemad väitsid selgelt, et neid ei tabanud ükski Kennedyt tabanud kuul. See aga lükkab täielikult ümber ühe kuuli teooria, millega Kennedy mõrva seletada püüti ning näitab Warreni komisjoni eksimust.

Loen ette ühe teie tsitaadi: “revolutsioonid ei pea olema vägivaldsed.“ Mis on need teid inspireerinud mittevägivaldsed revolutsioonid? Kas mõni revolutsioon on tõesti ka toiminud?

Kui filipiinlased võtsid oma riigi Ferdinand Marcoselt tagasi, läks selle saavutamiseks 20–30 aastat. Kuid usun, et Marcos kukutati võimult ilma vägivallata, revolutsioon kukutas diktaatori. Olin isiklikult seal, seitsmekümnendate alguses, kui Marcos sõjaseisukorra välja kuulutas ja diktaatoriks sai. 15 aastat hiljem saadi temast lahti ning minu teada tehti seda ilma verevalamiseta. Revolutsioonid ilma verevalamiseta võiksid toimida – eriti USA-s.

Mis revolutsioon võiks teie arvates USA-s toimuda?

Ameeriklased võiksid hävitada meie kaks poliitilist erakonda – marginaliseerida need ja eemaldada süsteemist. Meil võiksid olla valimised, mis ei ole seotud erakondadega. Oma riigi teenimiseks ei peaks ühinema “jõuguga“. Selleks on Ühendriikidel revolutsiooni vaja ning selle eest on meid hoiatanud juba ka Thomas Jefferson, John Adams ja George Washington. Kui lugeda nende teoseid on näha, et nad kõik hoiatasid meid riigi kokkuvarisemise eest – eriti John Adams, kes ütles, et see juhtub siis, kui erakonnad valitsuse üle võtavad. Ma arvan, et see on juba juhtunud.

Kui vaadata, kuidas tänasel päeval Washingtonis otsuseid tehakse – erakonnad on pandud esikohale. Otsuseid ei tehta USA huvisid silmas pidades, vaid ikka Demokraatliku Partei või Vabariikliku Partei huvidele toetudes. Kellele aga nemad kuuletuvad? Nemad teenivad korporatsioonide huve, seega on praegusel hetkel United Corporations of America, mitte United States of America. Ootan vastavat revolutsiooni.

Ameerika Ühendriigid on maailmas kõige rohkem tarbiv riik, kas sellises ühiskonnas on mingisugunegi revolutsioon võimalik? Tundub, et inimesed on huvitatud vaid meelelahutusest ja mugavast äraolemisest.

Ma ei tea seda veel. Praegu, esimest korda oma elu jooksul, vaatan ma tulevikku ja ei ole selle suhtes positiivselt meelestatud. Kuuskümmend aastat olen olnud patriootlik kodanik ning esimest korda ei näe ma tulevikku vaadates, et see võiks olla parem; ma näen, et see saab olema halvem ning ainsad, keda saab süüdistada, on demokraadid ja vabariiklased, sest nemad on olnud võimul viimased 150 aastat. Mis juhtus näiteks, kui nad tõstsid võla ülempiiri – miljardeid dollareid anti Pakistanile. Pakistan sai raha ning USA maksab. Kui mina presidendiks saaksin, lõpeks välisabi, sest kõik välisabi on vaid altkäemaksu üks vorm. Välisriikidele antakse raha, ostetakse nad ära selleks, et need riigid toetaks meid seisukohtades, mida maailmas läbi suruda tahame.

Hiljuti väitsite, et Süüria sõda algas, kui president Assad oli Süüriast gaasijuhtme läbi vedamise vastu. Kustkohast see info pärineb?

Kuulsin seda intervjuust ühe araablasega, kes seal elas. Kuuldavasti taheti kindlasti läbi Süüria vedada gaasijuhet ning Assad ei olnud selles osas koostööaldis. Kui mõelda, et tänast USA-d juhivad korporatsioonid, mitte valitsus. Loeb see, mida korporatsioonid seal teha tahavad, sest riigikohus on neile hämmastaval kombel kodanikega samad õigused andnud. Kuidas saavad olla korporatsioonidel samad õigused? Sellisel juhul peaksid nad maksma ka samas ulatuses makse – miks peaks olema korporatsioonidel kodanikest erinev maksumäär, kui neil on tavakodanikega samad õigused?

Kui oleksite president, kas kahandaksite välisabile sarnaselt ka kaitsekulutusi?

Loomulikult kahandaksin. USA matab kaitsekulutuste alla rohkem kui ülejäänud 26 juhtivat riiki kokku, millest 25on meie liitlasriigid. Miks on USA sõjaväebaasid rohkem kui 170 riigis üle maailma? Ma sulgeksin need baasid ja tooksin meie noored mehed ja naised koju. Praeguse “Sõjaministeeriumi“ asemel oleks “Kaitseministeerium“. USA kaitse oleks täielikult tagatud, kuid järgiksin kindralmajor Smedley Darlington Butleri, kahekordse kongressi aumedali omaniku õpetusi, kes ütles, et USA sõjavägi ei tohiks kunagi minna kaugemale kui 500 miili rannikust. Meil on olemas tehnoloogia, et minna igale poole maailmas, meil ei ole vaja saata oma mehi ja naisi maailma eri riikidesse politseinikeks.

Te ütlete, et USA peaks välisriikide tegemistesse mitte sekkuma, teiste riikide vallutamise lõpetama ja oma asjadega tegelema. Kui asja teisest küljest vaadata – USA on maailma rikkaim ja tugevaim riik ning sellega kaasneb teatav vastutus. Mis saab riikidest, kes tõesti vajavad USA abi?

USA on pankrotis. Me ei saa kedagi aidata; vaadake meie võlgasid. Vaadakem seda nii – kui teie pere jääb ilma oma majast, autoliisingu maksed on juba kolm kuud maksmata ja siis helistab onu Bob ja tahab laenata 500 dollarit. Kas laenaksite talle? Ei! Me oleme laostunud ja väga suurtes võlgades. Täna USA-s sündiv laps, kes hingab oma esimese kopsutäie õhku, on juba sündides 50 000 dollarit võlgu. Kuidas on võimalik USA-d pidada maailma rikkaimaks riigiks, kui see on nii suurtes võlgades? Selle lahenduseks on, et lõpetada tuleb välisabi ning kahandada tuleb kaitsekulutusi.

Olete öelnud, et kui saaksite presidendiks, vabandaksite esimesena Bradley Manningu ja Edward Snowdeni ees. Kõik, kes pööravad tähelepanu valitsuse väärtegudele, on teie silmis kangelased. Kas arvaksite teisiti, kui see oleks teie valitsus, mille tegevust õõnestatakse?

Kindlasti mitte. See ei oleks minu valitsuse tegevuse õõnestamine, vaid minu valitsuse seadusevastane tegutsemine. Minu valitsus rikkus seadust ja mr Snowden tõi selle avalikkuse ette. Minu valitsust, mitte mr Snowdenit peaks selle seaduserikkumise eest karistama. See on inimene, kes näitas rahvale, et valitsus rikkus neljandat USA põhiseaduse muudatust, et valitsus luuras ja valetas selle tegevuse kohta.

Valitsus peaks kinni pidama omenda seadustest, elama samade seaduste järgi, millele peavad kuuletuma tavakodanikud. Valitsus olemegi meie. Inimesed on unustanud, et meie olemegi valitsejad ja valitsus töötab meie heaks. Inimesed nagu Snowden ja Manning ei peaks olema vangistatud, nende ees tuleks kohe vabandada, sest nad astusid üles inimeste õiguste eest; valitsuse valede tegude vastu.

Allikad: Russia Today, The Daily Beast, RT 2

Foto: benswann.com, tehparadox.com

Toimetas Mariliis Rannama