Nürnbergi arstide kohtuprotsess. Foto: Wikimedia Commons

Nürnbergi koodeks on inimeksperimenteerimise eetiliste uurimispõhimõtete kogum, mille kohus lõi USA kohtuasjas USA vs Brandt jt  (09.12.1946 kuni 20.08.1947), mis oli üks Nürnbergi kohtuprotsesse. Brandti kohtuotsuse 50. aastapäeval kirjutatud ülevaates märgib Jay Katz, et “kohtuotsuse hoolikas lugemine viitab sellele, et inimkatsete praktika koodeks kehtib igal ajal”. ^[1]

Alates 1920. aastate keskpaigast süüdistasid avalikkus ja meditsiinikogukond Saksa meedikuid ebaeetilistes meditsiinipraktikates. Kriitika oli muutumas valdavaks: Reichi terviseameti liige Alfons Stauder väitis, et “kahtlastel katsetel pole terapeutilist eesmärki” ning kriitikaga ühines arst ja Deutsche Akademie president Fredrich von Muller. ^[2]

Vastuseks ebaeetiliste inimeksperimentide kriitikale andis Weimari Vabariik (Saksamaa valitsus aastatel 1919–1933) välja “Uue teraapia ja inimkatsete juhised”. Suunised põhinesid heatahtlikkusel ja mittepahatahtlikkusel, kuid rõhutasid ka teadliku nõusoleku õiguslikku doktriini. Suunistes eristati selgelt erinevust terapeutiliste ja mitteterapeutiliste uuringute vahel. Weimari juhiste vastu eksisid 1942. aastaks üle 38 000 Kolmanda Riigi arsti, kes aitasid läbi viia inimkatselisi meditsiiniprogramme. ^[3]

USA vs Brandti kohtuprotsess

“Arstide kohtuprotsess” keskendus poliitikutele, riigiametnikele ja meedikutele, kes viisid läbi meditsiinilisi inimkatseid ja meditsiiniprogramme. ^[4][5]

Mitmed süüdistatavad väitsid, et puudus seadus, mis eristaks seaduslikke ja ebaseaduslikke eksperimente. 1947. aasta aprillis esitas dr Leo Alexander Ameerika Ühendriikide sõjakuritegude nõunikule memorandumi, milles tõi välja kuus punkti seaduslike meditsiiniuuringute jaoks. ^[6] 9. augustil 1947 koostati koodeksi varajane versioon, mida tuntakse memorandumina, mis sätestas, et inimkatseteks on vaja patsientide selgesõnalist vabatahtlikku nõusolekut. ^[7]