John Carpenteri filmis “They Live” leiab tavaline ehitustööline Nada erilised päikeseprillid, millega on võimalik näha reklaamide, loosungite ja ka inimeste tõelist palet. Prille kandes avastab Nada, et tavalised puhkusereise või tooteid esitavad reklaamid edastavad tegelikult varjatud sõnumeid nagu “paljune”, “allu võimule” või “maga edasi”. See 1988. aasta ulmefilm on hirmuäratav, kuid üpris reaalne pilt massimeedia ja propaganda toimimisest tänapäeva maailmas. Ehkki propagandast räägitakse tihti just sõdade kontekstis, eksisteerib see kõigis inimeste eluvaldkondades.

Artikkel ilmus Telegramis esmalt aprillis 2014.

Propaganda kui sihipärane moodus inimmasside meelsuse ja ühiskondliku arvamuse kujundamiseks on enamasti kas sotsiaalsete, poliitiliste või majanduslike eesmärkidega. Propaganda toimimise aluseks on massikultuur ja massimeedia. Inimmasse on võrdlemisi lihtne mõjutada, sest inimestele on loomupärane mitte järgida niivõrd “õiget”, vaid pigem kuuluda gruppi, mis pakub neile psühholoogilist tuge. Propaganda toimimiseks massimeedia kaudu on vajalik teatud elustandardi olemasolu, näiteks juurdepääs raadiole, televisioonile või ajalehtedele. Ometi ei ole leitud seost haridustaseme ja propaganda poolt mõjutatavuse vahel.

Üks levinumaid propagandistlikke tööriistu on arvamus, täpsemalt avalik arvamus. Avaliku arvamuse kogumine ning meedias avaldamine ei ole mitte niivõrd üldsuse arvamuse kajastamise, vaid pigem meelsuse mõjutamise vahend. Propaganda on äärmiselt ohtlik ning tihti märkamatu poliitiline tööriist, mis mõjutab inimmasse järjekindlalt ning tihti märkamatult. Massimeedia osaleb propagandas nii teadlikult, teadmatult kui ka mõlemat korraga.

Massimeedia mõjutamine

Iga sõjaline konflikt kerkib üles vähemalt kahel lahinguväljal: sõjategevuses ja inimeste peas. Nii “head” kui ka  “halvad” kasutavad oma rahva eksitamist infot moonutades, liialdades, subjektiivset või ebatäpset, kohati isegi väljamõeldud infot edastades vaid selleks, et pälvida toetust ning kinnitada valitseva arvamuse legitiimsust. Võtkem näiteks hiljutise Krimmi situatsiooni, milles Vene võimud puhastavad meediamaastikku iseseisvatest arvamustest, mis võiks üldsuse arvamust mõjutada (Artikkel ilmus Telegramis esmalt aprillis 2014 – toim). Muidugi ei erine siinkohal ka teiste riikide meediaväljaanded, mis on valinud ühe kindla seisukoha ning sihikindlalt seda levitavad.

Tavapärasemad propaganda taktikad on:

• valikuliste, näiliselt laiapinnaliste ja objektiivsete lugude esitamine;
• mittetäielike faktide või ajaloolise konteksti esitamine;
• põhjenduste ja arvamuste kinnitamine, mis paneb inimesed käituma oma ohutuse tagamise nimel;
• “ekspertallikate” vähesus olukorra kajastamisel (näiteks konfliktisituatsioonis erusõjaväelase arvamuse või valitsusallika kasutamine faktina, selle asemel, et käsitleda neid kui uurimist vajavaid arvamusi);
• “õigesse” nägemusse mittesobituva “vaenlase” demoniseerimine;
• kitsapinnalise diskursuse kasutamine, milles hinnanguid luuakse laiemat konteksti või diskursust selgitamata. Kitsam fookus aitab propagandistide huve teenida.

Väga harva küsib üldsus, miks propaganda kasutab just valitsuse, võimu ning ärimaailma “eksperte”, kelle arvamusi kajastatakse kui vankumatult õigeid. Valitsuste ning korporatiivmaailma allikad nimelt omavad eelist, olles oma staatuse ning prestiiži tõttu tuttavad ning usutavad. Lisaks on neil ka suurem juurdepääs kapitalile, mis toodab meedia jaoks kasutatavaid uudiseid. Pentagonil on näiteks avaliku informatsiooni teenistus, kus töötab tuhandeid inimesi ning millele kulutatakse aastas sadu miljoneid dollareid.

Oma eelisseisundi säilitamiseks allikana näevad valitsused ja ärilised uudisteagentuurid kõvasti vaeva uudisteorganisatsioonide jaoks asjade lihtsustamise nimel. Meediale pakutakse kogunemiseks vajalikud ruumid, ajakirjanikele avalikustatakse eelolevate kõnede ja raportite koopiad, pressikonverentsid korraldatakse aegadel, mis sobituvad uudiste tähtaegadega, pressiteateid kirjutatakse moel, mis vajab vähe toimetamist jne. See on otsene moodus, kuidas bürokraatia saab juurdepääsu meediale.