Foto: Pixabay / Pexels

Alates 2020. aasta märtsist on valdav enamik inimesi kogu maailmas järjepideva ajupesu ja propaganda tõttu ilma suurema kahtluse ja vastupanuta loobunud oma kõige põhilisematest inimõigustest ja kuuletunud pimesi üha autoritaarsemate “demokraatiate” drakoonilistele meetmetele ja absurdsetele reeglitele. Allolev artikkel juhib tähelepanu sellele, et kõik need, kes sellises olukorras silma kinni pigistavad, on kaasosalised võimalikes düstoopilistes arengutes.

Tänapäeva poliitikas ja korporatiivmeedias kasutatakse erinevaid salakavalaid propagandatehnikaid, et avalikkust eksitada ja petta. Näiteks nn Covidi-rindel ei tea paljud inimesed, et PCR-test uurib ainult patogeenide fragmente, mitte isoleeritud elusviirust ning annab ühtlasi valepositiivseid testitulemusi, olles seega meditsiinilisest seisukohast kasutu. Samas aga kasutati seda liikumispiirangute õigustamiseks, mis omakorda tõi kaasa eakate võõrandumise ja laste vaimse tervise probleemide kasvu ning majanduse ja ettevõtluse suurkriisi.

Tekib küsimus, kas poliitikud ja ametnikud on rumalad või pahatahtlikud, kui nad keelduvad valitsuse tasandil neid seoseid märkamast või varjavad neid sihikindlalt, põhjustades tõsist kahju.

Inimesed, kes saavad kõik oma uudised samadest allikatest, usuvad tõenäolisemalt valesid. See on hea näide klassikalisest raamimistehnikast, millega rahvamassid pannakse uskuma, et midagi on tõsi, sest see sobib etteantud raamistikku.

De- ja rekontekstualiseerimine

Kriitilised ja sõltumatud mõtlejad on aga raamistatud nii, et neid seostatakse mõne kaasaegse totalitaarse režiimiga. Raamistamisel luuakse konkreetne raam, milles eeldatakse ja soositakse teatud stereotüüpset mõtlemist, nagu näiteks “naised ei sobi autojuhiks” ja “mehed tahavad ainult ühte asja”.

Psühholoogiaprofessor Rainer Mausfeld kirjutab oma 2019. aastal ilmunud teoses “Warum Schweigen die Lämmer?” (“Miks voonakesed vaikivad?”), kuidas massimeedia manipuleerib inimeste valiku, de- ja rekontekstualiseerimise kaudu, see tähendab “võttes meid kontekstist välja ja asetades teise konteksti”.

Euroopas hakati kõigepealt Saksamaal juurutama terminit “Corona Leugner” (“koroonaeitaja”), nii et see oleks semantiliselt seotud holokausti ja/või genotsiidi eitajatega. Silt “antisemiit” või Ida-Euroopa postkommunistlike maade kontekstis „Putinist“ teeb teatava narratiivi juurutamise eesmärgil rahvamassidele propagandat.

Meetod, kuidas viia kuulajad teatud propagandatehnikate abil transsi, et vältida nende selget otsustusvõimet, on veidi peenem. Selle võib leida Joseph Goebbelsi lemmikraamatust “Propaganda” , mille kirjutas Siegmund Freudi vennapoeg Edward Bernays 1928. aastal.