Foto: Wikimedia Commons

Molly Kingsley Brownstone’i instituudi artikkel avab rahvusvahelise pandeemialepingu ja tervise-eeskirjade (IFR) muudatuste laiemaid tagajärgi riiklikule iseseisvusele ja demokraatiale tervikuna.

Näib, et Euroopa demokraatia katastroofilise kokkuvarisemise kogemus 1930. aastatel on unustatud: nii nagu siis nõustusid eksistentsiaalsetest ähvardustest vaevatud kodanikud oma vabaduse piirangutega, valides kuulekuse ja lubades despootlikel juhtidel haarata üha rohkem võimu, on see juhtumas ka täna.

Lepingud, mis kujundavad Euroopa ümber

Seda näitab ükskõiksus, millega on tervitanud kahte rahvusvahelise õiguse dokumenti. Praegu on Maailma Terviseorganisatsioonis (WHO) töös: (a) uus pandeemialeping ja (b) 2005. aasta rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IFR) muudatused, mis mõlemad esitatakse WHO juhtorganile, Maailma Terviseassambleele, järgmise aastal mais. Osasid tervise-eeskirjade punkte arutab WHO juba selle aasta mais, et need erakorraliste meetmetena jõustada.

Nagu teadlased ja juristid on üksikasjalikult kirjeldanud, kujundavad need rahvusvahelise õiguse lepingud juhul kui need vastu võetakse, riikide valitsuste ja üksikisikute vahelisi suhteid põhjalikult ümber.

Need lepingud integreeriksid rahvusvahelisse õigusesse ülalt-alla riigiülese lähenemisviisi rahvatervisele, mille puhul WHO-l, tegutsedes mõnel juhul ühe üksikisiku, selle peadirektori (peadirektoraadi) äranägemisel, oleks õigus kehtestada liikmesriikidele ja nende kodanikele laiaulatuslikke, õiguslikult siduvaid juhiseid, alates riikide rahalisest toetamisest, vaktsiinide ja muude tervisetoodete tootmise ja rahvusvahelise jagamiseni. Nende lepingutega on õigus nõuda intellektuaalomandi õigustest loobumist; vaktsiinide, geenipõhiste ravimeetodite, meditsiiniseadmete ja diagnostika riiklike ohutusalaste heakskiitmismenetluste eiramist ning riiklike, piirkondlike ja ülemaailmsete karantiinide kehtestamist, mis takistavad kodanikel reisida ning nõuda muu hulgas ka kodaniku arstlikku läbivaatust ja ravi.

Lisaks asjaolule, et see leping kaotab liikmesriikide riikliku suveräänsuse, kavatseb WHO kõrvaldada individualiseeritud meditsiini ja anda üldised otsused selle kohta, kuidas mistahes ohuga tuleb tegeleda.

Digitaalsete tervisetõendite süsteem muutub igapäevaseks

Rutiniseeritakse ülemaailmne digitaalsete “tervisetõendite“ süsteem vaktsiini staatuse või katsetulemuste kontrollimiseks ning integreeritaks ja laiendataks bioseirevõrgustikku, mille eesmärk oleks tuvastada kujutletavad või tegelikud patogeenid ja variandid ning jälgida nende korral riikide vastavust WHO poliitikadirektiividele.

Digitaalse tervisetõendi rakendamine on üks 307 muudatusest rahvusvahelistes tervise-eeskirjades (IHR), mille on välja pakkunud 94 WHO liikmesriiki, vahendab Natural News.

Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatusettepanekud on erinevad ettepanekud pandeemialepingust. Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatused võeti vastu 2022. aastal ilma parlamendi kinnituseta. Neid muudatusettepanekuid oleks lihtne samal viisil vastu võtta.

Maailma Terviseassamblee (WHA) kohtumine toimub 21.–30. mail 2023. Koosoleku ettevalmistamiseks on osalejad üles laadinud dokumente, sealhulgas eduaruande nimega „Report O“. Aruandes märgitakse, et kavas on rakendada ülemaailmset digitaalse tervise sertifitseerimisvõrgustikku.

Kuigi ülemaailmne digitaalne tervisetõend on “vabatahtlik“, ehitavad võimud praegu infrastruktuuri, mis on vajalik inimeste paremaks digitaalseks jälgimiseks.

Inimõigused ja põhivabadused on ohus!

Kavandatud uued volitused ei hõlmaks mitte ainult inimõiguste ülddeklaratsiooni, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsiooni, vaid ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni.

Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatusettepanekuga jäetakse välja sõnastus, mis seal praegu olemas on: „nende määruste rakendamisel austatakse täielikult isikute väärikust, inimõigusi ja põhivabadusi“. See asendatakse kinnitusega, et „käesolevate määruste rakendamine põhineb õigluse põhimõtetel nagu kaasatus ja sidusus…“.

Sätted, mis nõuavad WHO-lt kiirete regulatiivsete suuniste väljatöötamist paljude tervisetoodete, sealhulgas vaktsiinide, geenipõhiste ravimeetodite, meditsiiniseadmete ja diagnostika “kiireks“ (ehk ilma tehnilise ja regulatiivse kontrollita) heakskiitmiseks, muudavad kehtetuks meditsiiniõiguse standardid, mille eesmärk on tagada meditsiinitoodete ohutus ja tõhusus.

WHO on suuresti erakapitali ja muude erahuvide kontrollile efektiivselt allutatud. Samuti on selgitatud, et organisatsiooni arenev rahastamisstruktuur ja eriti pandeemiale reageerimise lahendustele (peamiselt vaktsiinidele) keskenduvate korporatiivsete organisatsioonide mõju on juhtinud WHO eemale oma algsest eetosest ja õigusraamistikust edendada demokraatlikku, terviklikku lähenemisviisi rahvatervisele, korporatiivsete kaubapõhiste lähenemisviiside poole, mis „teenivad kasumit oma era- ja ärisponsoritele“, väidab dr David Bell.

Üle 80 protsendi WHO eelarvest on nüüd “täpsustatud“ rahastamine vabatahtlike annetuste kaudu, mis on tavaliselt ette nähtud konkreetsete projektide või haiguste jaoks viisil, mida rahastaja täpsustab.

Ajaloo õppetunnud 

„Ajalugu peaks hoiatama,“ nendib proloog Timothy Snyderi raamatus „Türanniast: kakskümmend õppetundi kahekümnendast sajandist“.

„Ennetav kuulekus on poliitiline tragöödia,“ hoiatab esimene õppetund ja nüüd on kuulekus aastatel 2020–2023 kanda maske, olla karantiinis, reklaamida uudseid farmatseutilisi tooteid, millega tehakse populatsiooni teadmata ravimi- ja inimkatseid. Kõik need meetmed ja palju muud on nüüd lisatud ettepanekutesse potentsiaalselt kohustuslike direktiividena, mis on siduvad muudatused heaks kiitnud WHO liikmesriigile ja seega ka üksikisikutele.

„Kaitske institutsioone,“ soovitab teine õppetund, sest „institutsioonid ei kaitse ennast“, see on meeldetuletus, pidades silmas WHO enesemääratlust nendes ettepanekutes kui „rahvusvahelise rahvatervise reageerimise suunav ja koordineeriv asutus“: see nimetus tõstaks selle organisatsiooni selgesõnaliselt kõrgemale riiklikest tervishoiuministeeriumidest, parlamentidest ja valitsustest.

Kolmas õppetund „Hoiduge üheparteilisest riigist“ tuletab meile meelde, et „parteid, mis kujundasid ümber riike ja surusid alla rivaale, ei olnud kõikvõimsad algusest peale“. WHO ei maskeeru poliitiliseks parteiks, kuid ta ei pea ka pärast seda, kui ta on end ordineerinud ainsaks ülemaailmseks kontrollijaks mitte ainult pandeemiate ja võimalike pandeemiate tuvastamisel, vaid ka pandeemiatele reageerimise kavandamisel ja elluviimisel, vastavalt oma uuele kõrgeimale staatusele kellelegi alluma.

Kutse-eetika meelespidamine – viies õppetund – oleks 2020. aastal olnud tark nõuanne, tagamaks sellised kõrvalekalded meditsiinieetika alussammastest nagu teadlik nõusolek, inimväärikuse eiramine, kehaline autonoomia, vabadus eksperimenteerida. Kõik see võib muutuda pigem aktsepteeritud normiks kui erandiks.

Kes WHO-d rahastab?

Selle võrgustiku rahastamine tuleneb era- ja ärihuvidest, mis saavad rahalist kasu vaktsiinipõhistest reageeringutest, nii et võimalused rahvatervise kriiside eraviisiliseks ärakasutamiseks on farmaatsiatööstuse ja teiste huvigruppide jaoks igati positiivsed. Oluline on siinjuures, et lisatakse klausel, mis laiendab WHO volitusi käivitada erinevat liiki hädaolukordasid – enam ei ole vaja “tegelikku“ rahvatervise hädaolukorda, vaid lihtsalt sellise sündmuse “potentsiaali“ – nii et võime eeldada, et erakorralise seisukorra oht muutub tänapäeva elu poolpüsivaks tunnuseks.

“Believe in truth“ ütleb õppetund kümme, sest „faktidest loobumine tähendab vabadusest loobumist“, mis on iseloomulik topeltmõtlemisele.

Samuti suurendab WHO institutsioonilist suutlikkust väärinfo ja desinformatsiooni leviku tõkestamiseks – ja inimesed, kellele on tehtud teatavat ajupesu, võtaks seda nii kui pandeemiatõe ainsat allikat.

Mida ütleks Hannah Arendt 2020.–2023. aasta riigi sekkumise peale üksikisikute ja perede eraellu ning sellele järgnenud pikaajaliste isolatsiooniperioodide ning sunniviisilise isolatsiooni ja segregatsiooni kehtestamise peale üldtunnustatavate rahvatervise vahenditena?

Loe ka Dan Fournieri WHO pandeemialepingu kohta sarjas „Covid-19 – holokausti võrdlus“ 2. osas (otsi märksõna „WHO pandeemialeping“).

Allikad: Brownstone’i Instituut, Substack, SHTF-i plan, WHO

Koostas Revo Jaansoo