Kuni 19. sajandi lõpuni oli suurem osa linnaruumist eraomanduses. Väljakutele viisid väravad, tänavatel kontrollisid rahva liikumist  tollipunktid. Linna ei pääsenud sugugi kõik, kuigi sinna kiputi maalt ära parema elu peale. Sotsiaalsete muutuste ja demokraatlike liikumiste tuules sai avalikust ruumist kodanike õigus, mitte privileeg. Ent nüüd, üsna salamisi, liigub linnaruum taas suurema kontrollituse suunas. Kuigi Suurbritannia parlamendi ülemkoda lükkas tagasi valitsuse seaduseelnõu, millega soovitakse ennetada “tüütamist ja ärritavaid nähtusi” linnapildis, imestab inglise kirjanik ja aktivist George Monbiot 6. jaanuari The Guardianis ilmunud arvamusloost “At last, a law to stop almost anyone from doing almost anything” (Lõpuks (kehtestatakse) seadus, mis ei luba peaaegu mitte kellelgi peaaegu mitte midagi teha), kui vähe sellest räägiti ja kui lähedal on Inglismaa  tõelisele politseiriigile.

Tänavaelu (Inglise) suurlinnades võib iseloomustada transis tarbijate maailmana, kus ei tohi juhtuda midagi ootamatut ega ebameeldivat ja kus on ohutu müüa mägedena mõttetut kaupa  tuimade nägudega ostlejatele. Mis tahes spontaansed kogunemised, mis rikuvad kuidagi seda idülli, on keelatud. Korravalvurid hoiavad silma peal liiga ülemeelikult käituvatel noortel, kodututel või lihtsalt ekstsentrilistel inimestel, kes on juba oma olemasolu tõttu süüdi seni, kui nende süütust pole tõestatud.

Antisotsiaalse käitumise seadused

Loomulikult liigub see “soovimatu element” sellistesse paikadesse, mis pole märgatavalt korporatsioonide poolt omatud või kontrollitud. Selliseid kohti aga ei tähista enam eelkõige väravad ja müürid (kuigi ka neid ilmub linnapilti aina rohkem), vaid pigem seaduslikud meetmed, mida kasutatakse, et jätta välja või kontrollida ühiskonnas alati paisuvana näivat soovimatute klassi.

Inglismaal kehtiv kuritegude ja korrarikkumiste seadus (mille viis sisse Inglise peaminster Tony Blair aastal 1998) kehtestab näiliselt lõputu nimekirja antisotsiaalseid tegevusi (anti-social behaviour order – ASBO), mis on ebaseaduslikud, pannes tuhandeid inimesi – peamiselt noori ja vanu – seadusi rikkuma. Seega eksisteerib teatud ühiskonnakihtide keelustamise seadus, st konkreetsetele inimestele suunatud reeglid, mis ennetavad soovimatu kontingendi sekkumist teiste ellu. Nende ettekirjutuste järgi muutub keelustatud käitumine kriminaalkuriteoks. On välja antud määrusi, mis keelavad prostituudil kondoomide kasutamist, kodututel alkohoolikutel omada alkoholi avalikus kohas, supiköögil anda toitu vaestele, noormehel kõndida mis tahes tee peal, mis ei kuulu temale, lastel tänaval jalgpalli mängida. Nende abil keelati ka rahumeelseid proteste Londoni olümpiamängude ajal (2012).

Paratamatult rikuvad rohkem kui pooled inimesed neid seadusi. Ühendkuningriikide kodanikuvabaduste ja inimõiguste organisatsiooni Liberty arvates tõukavad need ettekirjutused noori, ebastabiilseid või vaimselt haigeid inimesi läbipõlemise poole, viies nad kiiresti kurjategijate hulka. Need seadused võimaldavad kohtutel saata trellide taha inimesi seaduserikkumiste eest, mis muidu ei võimaldaks vangistust. Näiteks sai üks kodutu noormees viis aastat vanglakaristust kerjamise eest: süütegu, mille kohta sellist kohtuotsust muidu pole. ASBO annab politseile ja kohtutele mandaadi luua oma seadusi ja karistusi.

Miski pole eales nii halb, et ei võiks enam hullemaks minna

Kuigi parlamendi ülemkoda lükkas tagasi eelnõu, mille kohaselt asendataks ASBO IPNA-ga (injunctions to prevent nuisance and annoyance ehkettekirjutus, et ennetada tüütamist ja ärritamist), paneb muret tundma see, kui vähe sellest räägiti, kirjutab Monbiot. Selle eelnõu järgi võib teha ettekirjutuse üle 10-aastastele, kes “on asunud või ähvardab hakata käituma moel, mis võib tüütada või ärritada teisi inimesi“. Seega oleks selline korrarikkumine vaid tõenäoline, aga selle puhul võib määrata kuni kaheaastase vanglakaristuse ning lastele kuni kolm kuud noorsoovanglas. Seega võiks seda kohaldada nii rahumeelsetele protestijatele, tänaval lärmavatele lastele, tänaval jutlustajatele, tänavamuusikutele, aga ka näiteks nudistidele. Peale paljude käitumisviiside keelamisele sunniks ettekirjutus inimest täitma nn positiivseid kohustusi ehk saab määrata ühiskondlikult kasulikku tööd inimestele, kes pole sooritanud kuritegu, aga on selle määruse tõlgenduse järgi valesti käitunud.

Eelnõus on kirjas ka avaliku ruumi kaitsmise seadused, mis võivad ennetada kas kõigil või teatud inimestel teatud kohtades kindlate asjade tegemist. Need seadused võimaldavad politseil kasutada oma võimu, et inimesi mingilt territooriumilt lahkuma sundida. Samas ei kohaldataks neid ju kõiki tõepoolest tüütavatele ja ärritavatele reklaamidele jmt, sest tüütamine ja ärritamine on omane noortele inimestele, alamklassile ja teistele subkultuuridele, kelle vaated võimulolijatega lahku võivad minna.

Monbiot sedastab, et neid seadusi kasutatakse, et välja juurida mitmekesisust ja erinevust, tuimestada noorte kuraasikust, et karistada lapsi kuriteo eest, milleks on noortekampades avalikus kohas ajaveetmine, muutmaks riiki rahateenivaks monokultuuriks, mis on kontrolli all, ühetaoline, elutu, võitlusvaimutu ning tuim. Valitsusele, mis esindab vanu ja rikkaid, kõlab see paradiisina.

Allikad ja viited: The Guardian 1, The Guardian 2, GM blogi

Pilt: Jasna Buncic / fineartamerica.com

Toimetas Marlen Laanep