Kellele: George W. Bushile ja Dick Cheneyle

Kellelt: Tomas Young

Ma kirjutan seda kirja Iraagi sõja 10. aastapäeval oma kaasveteranide nimel. Kirjutan kirja 4488 sõduri ja mereväelase nimel, kes Iraagis surid. Kirjutan sadade tuhandete veteranide nimel, kes said haavata ning nende füüsiliste ja psühholoogiliste haavade nimel, mis on nende elud hävitanud. Mina olen üks neist surmavalt haavatutest. Ma jäin halvatuks 2004. aastal Sadri linnas toimunud rünnaku tagajärjel. Mu elu on lõpukorral. Minu eest kannavad hoolt meditsiinitöötajad.

Kirjutan nende meeste ja naiste nimel, kes on kaotanud oma abikaasad; nende laste nimel, kes on kaotanud oma vanemad; nende emade ja isade nimel, kes on kaotanud oma pojad ja tütred ning nende nimel, kes hoolitsevad tuhandete veteranide eest, kellel on ajukahjustused.

Kirjutan seda kirja nende veteranide nimel, kelle kogetud trauma ja meeleolumuutused on viinud enesetapuni, ja nende teenivate sõdurite ja mereväelaste nimel, kes sooritavad keskmiselt ühe enesetapu päevas.

Ma kirjutan seda kirja nende umbes 1 miljoni surnud iraaklase ja lugematu hulga haavatud iraaklaste nimel.

Kirjutan meie kõigi nimel – inimkaotused, mis teie sõda on tekitanud, on jätnud paljud kogu eluks kannatama valu ja leina.

Ma kirjutan selle kirja, oma viimase kirja, teile härra Bush ja härra Cheney.

Ma ei kirjuta selleks, et ma arvan teid teadvat oma valede, manipulatsioonide ning võimuihaluse kohutavaid inimlikke ja moraalseid tagajärgi.

Ma kirjutan selle kirja, sest enne oma enda surma tahan teha selgeks, et mina ja sajad tuhanded mu kaasveteranid koos kaasmaalastega ja veel sadade tuhandete inimestega Iraagist ja Lähis-Idast teame täpselt, kes te olete ja mida te olete teinud.

Te võite ju vältida õigusemõistmist, aga meie silmis olete te mõlemad süüdi koletutes sõjakuritegudes, riisumises ja lõpuks ka mõrvas, kaasa arvatud tuhandete noorte ameeriklaste – minu kaasveteranide – mõrvamises, kelle tuleviku te varastasite.

Teie positsioonid ja volitused, teie miljonite dollarite suurune vara, teie avalike suhete nõuandjad, teie privileegid ja võim ei suuda varjata teie sisemist tühjust. Te saatsite meid Iraaki võitlema ja surema, kuigi teie ise, härra Cheney, puiklesite kõrvale Vietnamisse lähetamisest ja teie, härra Bush, lasite end sõjaväekohustusest vabastada.

Teie argpükslikkus ja isekus said alguse juba aastakümneid tagasi. Te ei olnud valmis enda eluga oma rahva eest riskima, kuid saatsite sadu tuhandeid noori mehi ja naisi mõttetusse sõtta sama kergekäeliselt, kui viite välja prügiämbrit.

Ma liitusin armeega kaks päeva pärast 9/11 rünnakuid. Ma liitusin armeega, kuna meie riik oli rünnaku all. Ma tahtsin anda vastulöögi neile, kes olid tapnud 3000 minu kaasmaalast. Ma ei liitunud armeega selle pärast, et minna Iraaki, riiki, mis ei osalenud 2001. aasta septembri rünnakutes ja mis ei olnud ohuks oma naabritele, veel vähem Ameerika Ühendriikidele. Ma ei liitunud armeega selle pärast, et “vabastada” iraaklasi või aidata sulgeda müstilisi massihävitusrelvade rajatisi või sisse viia Bagdadis ja Lähis-Idas seda, mida te küüniliselt “demokraatiaks” kutsute. Ma ei liitunud armeega, et taasehitada Iraaki, mida, nagu te tol hetkel ütlesite, saab maksta Iraagis leiduva nafta eest. Selle asemel on see sõda läinud Ühendriikidele maksma 3 triljonit dollarit.

Kõige tähtsam aga on see, et ma ei liitunud armeega selleks, et läbi viia ennetavat sõda. Ennetav sõda on rahvusvahelise õiguse järgi ebaseaduslik. Ja sõdurina Iraagis olin ma, nagu nüüd tean, kaasosaline teie idiootsuses ja kuritegudes.

Iraagi sõda on suurim strateegiline prohmakas USA ajaloos. See hävitas Lähis-Ida võimu tasakaalu. See paigaldas Bagdadisse korrumpeerunud ja julma Iraani-sõbraliku valitsuse, kes kehtestab võimu piinamise, tapmise ja terroriga. See on jätnud Iraani piirkonda domineerima. Igal tasandil – moraalsel, strateegilisel, sõjaväelisel ja majanduslikul – oli Iraak läbikukkumine. Ja need olite teie, härra Bush ja härra Cheney, kes seda sõda alustasid. Need olete teie, kes peaksite tagajärgede eest vastutama.

Ma ei kirjutaks seda kirja, kui ma oleksin saanud haavata Afganistanis, võideldes nende vastu, kes korraldasid 9/11 rünnakud. Kui ma oleksin saanud haavata seal, oleksin ma ikkagi muserdatud oma füüsilise seisundi ja läheneva surma pärast, kuid vähemalt lohutaks mind teadmine, et minu haavad olid tagajärg minu enda otsusele kaitsta oma riiki. Ma ei peaks lebama voodis, keha täis valuvaigisteid ja elu käest libisemas, ning vaatama otsa tõsiasjale, et sajad tuhanded inimesed, kaasa arvatud lapsed ja ma ise, toodi ohvriks kütusekompaniide ahnusele, teie nafta-liidule Saudi Araabia šeikidega ja teie hullumeelsetele visioonidele impeeriumist.

Mina ja teised invaliidistunud veteranid oleme saanud veteranide liidu (Veterans Administration) poolt ebapiisavat ja tihti saamatut hoolitsust. Mina nagu ka paljud teised haavatud veteranid, oleme jõudnud arusaamisele, et meie vaimsed ja füüsilised haavad ei ole teie ja ilmselt ka mitte ühegi teise poliitiku huvisfääris. Meid on ära kasutatud. Meid on reedetud. Ja meid on hüljatud. Teie, härra Bush, teesklete, et olete kristlane. Aga kas valetamine pole patt? Kas mõrv pole patt? Kas varastamine ja isekad ambitsioonid pole patt? Ma ei ole kristlane. Kuid ma usun kristlikke põhimõtteid. Ma usun, et kõik, mida sa teed oma vendadele, teed sa lõpuks iseendale, omaenda hingele.

Minu arveteõiendamise päev on peagi käes. Küll tuleb ka teie aeg.

Ma loodan, et teid antakse kohtusse. Aga kõige rohkem loodan ma, teie enda pärast, et te leiaksite julgust vaadata otsa sellele, mida te olete teinud mulle ja paljudele teistele, kes väärisid elamist.

Ma loodan, et enne, kui teie aeg siin maailmas lõpeb, nagu praegu on lõppemas minu oma, leiate te tugevust ja meelekindlust, seismaks Ameerika rahva ja kogu maailma, eriti aga iraaklaste ees ja paluda andestust.

Allikas: Global Research News

Toimetas Mariann Joonas