Telegram külastas oma esimesel tegutsemisaastal, 2013. aasta märtsis Euroopa Liidu pealinna Brüsselit, kus peale Eesti poliitikute kohtusime ka Belgia parlamendiliikme Laurent Louis’ga. Louis on väljaspool kodumaad tekitanud palju kõneainet oma julgete sõnavõttudega – 17. jaanuaril parlamendi ees peetud kõne avaldas täiskujul ka Telegram. Belgia meedia on aga tema suhtes võtnud vältiva hoiaku. Avaldame kordusena tookordse intervjuu.

Laurent on seisukohal, et inimestel on aeg avada silmad ja näha, mis nähtava poliitika taustal tegelikult toimub. Tema ise on kindel, et 9/11 ei korraldanud Al Qaeda ja Bin Laden ning seejärel vallandunud sõdasid Iraagis, Liibüas, Süürias ja Malis ei peeta seepärast, et sealseid inimesi vabastada.

Kui kaua oled nende teemadega kursis olnud ja kas Belgia poliitikamaastikul on inimesi, kes sinu mõttemaailma jagavad ja julgevad rääkida 9/11 juhtunust teisest vaatepunktist?

Ma olen 11. septembri tegelikest asjaoludest ja rahvusvahelistest manipulatsioonidest teadlik alates ajast, kui ma selle vastu lähemat huvi tundma hakkasin – alates sellest, kui ma internetist rohkem informatsiooni otsima hakkasin ja paljude asjaosalistega kohtunud olen.

Alguses uskusin nagu kõik teisedki ametlikku versiooni: lennukid lendasid kaksiktornidesse, terrorismirünnak, vihased moslemid. Hiljem, kui mul juba rohkem infot oli, hakkasin mõistma, et on palju asju, mis omavahel ei klapi. Näiteks fakt, et 11. septembril varises kokku kolm torni, samas kui oli vaid kaks lennukit, mis kahte torni rammisid. See oli üllatav. Ja Pentagonis toimunu. Häirivaid detaile on palju.

Samm-sammult sain ma aru, et see on lavastus, eriti siis, kui vaadata finantstulemust USA jaoks – 11. september oli jackpot Ühendriikide, selle valitsuse ja ennekõike George Bushi jaoks, kes tänu 11. septembrile mõned aastad hiljem presidendikohale tagasi valiti. Samuti tuleb arvesse võtta Ameerika ühiskonda, kes Iraaki ja Afganistani tungimisest märkimisväärset kasu lõikas.

On selge, et Ühendriigid olid võimelised säärast machiavellilikku plaani sepitsema, sest nad olid seda juba tükk aega haudunud. Näiteks meenub mulle USA 1960. aastate operatsioon Northwoods, mil lasti käiku sama stsenaarium nagu 11. septembrilgi. Võtted on niisiis samad: rahvast hirmutatakse. Korraldatakse kas terrorismiaktsioon või pannakse inimesed paljalt terrorirünnaku võimalikkusele mõtlemisest värisema.

Rahvas jääb valitsust uskuma, sellele lootma, aktsepteerides kõike, mida valitsus ette võtab. Valitsus läheb aga isegi rahvusvaheliste seaduste väänamiseni, et suveräänseid riike vallutada ja nõnda oma finantseesmärke ellu viia. Selle taga on veel kuuldavasti sionistlikud huvid ja illuminaadid. Ilmselgelt varjatakse tõde avalikkuse eest. Rahvas, kes pole asjast huvitatud, ei ole toimuvaga ka kursis. Me elame maailmas, kus tõde varjatakse ning kus press on toimuvas paraku kaassüüdlaseks.

Belgia parlamendis olen ma ainus, kes arvab, et 11. september lavastati Ameerika valitsuse poolt, et oleks võimalik mõned välisterritooriumid vallutada. Tänasel päeval on tabu väita, et 11. september oli USA enda korraldatud. Ometi on see tõde. Ja nagu alati – neid, kes tõde toetavad, peetakse hulluks või halvustatakse. Tõde keeratakse peapeale, seda varjatakse. Tuleb võidelda, et tegelik tõde avalikkuseni jõuaks. Olen täheldanud, et mida rohkem aastaid möödub, seda rohkem inimesi jõuab arusaamisele, et 11. septembri rünnakud polnud muud kui Ameerika valitsuse väljamõeldis.

Kuidas reageeris sinu sõnavõtule belgia rahvas ja kui palju see meedias kajastust leidis? Kas oled kursis, kas seda kusagil mujal ka kajastati?

See on lihtne – nad ei reageerinud peaaegu kuidagi. Belgias pole ühtki meediaväljaannet, mis mu tegemisi kajastaks. Belgia press suhtub minusse halvustavalt ja nende eesmärgiks pole rahvale mu seisukohti tutvustada, vaid vastupidi – mind naeruvääristada. Nüüdseks pole mind juba üle pooleteise aasta meedias vähimalgi määral kajastatud. Seetõttu on raske ka rahvast kõnetada.

Belgia elanikkond on üsna vana ning neil puudub juurdepääs internetile, sotsiaalvõrgustikele ja teistele veebisaitidele, nagu Youtube, mis on hetkel ainsad vahendid, mille kaudu oma ideid väljendada ja rahva seas levitada saan. Nii et Belgias on mu olukord üpris keeruline, kuigi järjest rohkem ja rohkem on inimesi, kes ärkavad ja hakkavad tegelikkust mõistma.

Ülejäänud maailmas, vastupidi, on reageering viimase kuu jooksul peetud sõnavõttudele lausa erakordne olnud. Ma ei jõua enam kõigile vastatagi, sest ma saan lihtsalt nii palju sõnumeid, just positiivseid sõnumeid, mida saadetakse kogu maailmast, enamjaolt Prantsusmaalt, Kanadast, Ameerika Ühendriikidest, kõikjalt Euroopast ja isegi Aafrikast. Õnneks on olemas ka alternatiivne meedia, mis areneb aina edasi ja mis lubab mul oma tegemisi rahvale kajastada. Probleem seisneb aga selles, et toetus on rohkem rahvusvaheline kui kodumaine. Poliitiku olukorra muudab see raskeks, sest parlamendis töö jätkamiseks on just koduseid poolthääli tarvis.

Kuidas reageeris Belgia parlament? Kuulsime, et sind taheti saata psühholoogilisse ekspertiisi?

Nagu tavaliselt – solvangute, pilgete ja lärmilöömisega. Iga kord, kui ma parlamendis sõna võtan, proovitakse mu mõtteid kõrvale juhtida, rääkides minuga samal ajal ja takistades mul argumenteerimist lõpetada. Poliitikud, kes töötavad oma ametikohal juba aastaid, teavad väga hästi, et mu avaldused parlamendis pole väljamõeldis, vaid tõde. Aga kuna tõde tahetakse rahva eest varjata, on selge, et mu seisukohavõtud ei meeldi neile.

Mind halvustatakse ja mu õigusi parlamendisaadikuna rikutakse, näiteks lühendatakse mu sõnavõtte teiste saadikute kõnedega võrreldes. Igal juhul ma tunnen, et praegune parlament Belgias – aga see on tõenäoliselt samamoodi ka mujal maailmas – pole demokraatlik ja ei tööta rahva heaks, vaid rahandustegelaste, rahvusvaheliste suurfirmade ja lobistide huvides.

Kui palju sinu hinnangul on inimesed Belgias kursis 9/11 sündmustega ja sellega, mis maailmas tegelikult toimub?

Belgia elanikud pole 11. septembri tegelikkusega absoluutselt kursis. Enamik inimesi usub, et kui midagi räägitakse televisioonis ja uudistesaates, peab see kahtlemata tõde olema. Telekanaleid, aga ka riiklikke ajalehti, kasutatakse propagandavahendina, et toetada võimulolijaid. Poliitmaailm mõjutab pressi, aga mis veel hullem – osa ajakirjanikke on töötanud või töötavad otse poliitikute heaks.

On üllatav, et telekanali RTL-TVI uudisteankur Hakima Darhmouch, keda igal õhtul ekraanilt näeme, oli mõne aja eest Louis Micheli esindaja, kui too Euroopa Komisjonis töötas. Võib loetleda veel ajakirjanikke, kes on otsustanud poliitikasse astuda, ent kel vajaminevad ideed paraku puuduvad.

Side poliitika ja ajakirjanduse vahel on väga tihe. Seetõttu ei kajasta meedia neid inimesi ja teooriaid, kes ja mis võimulolijate nägemusega vastuollu lähevad. Isegi kui belglased tahaksid, ei julgeks nad 11. septembri ametlikku teooriat ja terrorismirünnakut kahtluse alla seada, sest press ja poliitika kleebiks neile märgi külge. Keegi ei söanda sel teemal sõna võtta kartuses, et meedia ta hävitab. Sel põhjusel on praegu Belgia üks mõjukamaid võimuorganeid just meedia, mis määrab lõppkokkuvõttes valimiste tulemused ja kujundab avalikku arvamust.

Üks uurimus, mida Étienne Chouard käsitles, näitab selget seost eetriaja ja valimistulemuste vahel. Kuna Laurent Louis’d televisiooni ei lasta, siis on vastavad ka minu võimalused tagasi valitud saada. Aga see ei takista mind mu tööd – ebaõiglase käitumise kohta informeerimist – lõpule viimast. Tuleb sõna võtta, sest suurvõimud on valmis kõigeks, et oma finantshuve ja lobitööd kaitsta.

Ma ei usalda üldse Ameerika valitsust. Ameeriklased ei saa sinna midagi parata, aga nende valitsus on katastroof. Ja kui Ühendriigid olid võimelised Hiroshimas ja Nagasakis aatomipommiga tuhandeid inimesi mõrvama, olid nad võimelised ka 11. septembril suure hulga kaasmaalasi ohverdama.

Kuhu maailm sinu arvates liikumas on? Inimesed on ju ärkamas. Mida sa prognoosid lähiaastatel juhtuma hakkavat?

Inimesed ärkavad igal pool maailmas. Teha on veel palju tööd, sest oleme piisavast virgumisest alles kaugel. Inimesed, kes protestivad rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO ja NATO, ülemvõimu vastu, inimesed, kes levitavad infot ELi ühiskonna antisotsiaalse tegevuse kohta, inimesed, kes astuvad vastu sõjapidamisele Malis ja manipulatsioonidele araabia maades, Põhja-Aafrikas, Süürias – neid on järjest rohkem, aga neid on ikka veel liiga vähe. Üldsuse arvamusega võrreldes oleme me kahjuks ikka veel marginaalsed.

Selleks, et suuta kaitsta teooriaid nagu meie omad, tuleb end sündmustega põhjalikult kurssi viia ja, mis peamine, kõiges kahelda. Kui press uudise avaldab, ei tohi seda otsemaid tõe pähe võtta, vaid tuleb infot kontrollida ja proovida mõista, mida rohkemat ühe või teise sõnumi taga peitub. See on oluline, sest lõppjäreldus on, et kõik on alati omavahel seotud ja et Afganistan, Iraak, Mali, Tuneesia, Liibüa ja Süüria moodustavad terviku ning nendes maades toimuva taga peituvad samad kavatsused.

Sündmusteahela lükkas käima kurikuulus 11. september. Alates 11. septembrist on välja joonistatud nn kurjuse telg. Teljeriike on vallutatud ja rünnatud, juhte mõrvatud, isegi poodud, nagu Saddam Husseini puhul, või rahva poolt maha lastud, nagu kolonel Gaddafi. Alates 11. septembrist võtsid lääneriigid endale õiguse kõiki seadusi eirata, teha kõike, mis neile sobiv tundus, kasutades ettekäändena võitlust terrorismi vastu.

Me oleme islamile, islamistidele ja islamiriikidele märgi külge pannud. See on aga väga ohtlik, sest rahva seas juurdub viha moslemite vastu, keda seostatakse võimuohje hoidvate terroristidega. Lõpptulemus on see, et hirmunud rahvas toetab valitsust, kes paneb toime tegusid, mida rahvusvaheline õigus karvavõrdki tolereerida ei saa.

Praegu kehtib seisukoht, et terrorismi vastu võitlemiseks võib mis tahes vahendeid kasutada. See on lubamatu. Siiski ma usun, et tänu internetile, suhtlusvõrgustikele ja alternatiivsele meediale on järjest rohkem inimesi, kes tõele jälile jõuavad. Mis minusse puutub, siis olen ma pärast sõnavõtte vaid positiivset tagasisidet saanud ja ei ühtki vihast, agressiivset sõnumit. See on üsna haruldane ja seda tasub rõhutada.

Ma usun, et inimesed saavad aru, et neile valetatakse, aga nad pole päris kindlad, mida nad ette võtma peaksid, et vastu võidelda. Nad ei mõista, kui suur võim nende kätes on, sest lõppude lõpuks otsustab ju rahvas, kes nende esindajateks saavad. Inimesed peaksid hoolikamalt kaalutlema, kellele nad oma hääle annavad, ja päris kindlasti mitte usaldama seda palagani, mida poliitikud meile praegusel ajal etendavad. Inimesed peaksid ise poliitikasse sukelduma või toetama valitsuse vahetumist, mis peab teatud mõttes revolutsioonilisel viisil toimuma.

Pärast seda muutust peaks valitsevaks saama tõeline demokraatia, sest täna ei ole Euroopas tõelisi demokraatiaid. Rikaste tahe on see, mis maksab. Võidavad traditsioonilised parteid, sest nemad saavad maksumaksjate taskutest raha. Ainult süsteemimuutus suudaks võimu rahvale anda. Alles sel juhul saaks lõpuks rahva huvides tegutsema asuda ning pettuste ja finantsalase lobitöö kaitsmisele lõpu teha.

Mis on sinu isiklikud edasised plaanid?

Jätkata teavitustööd rahvusvahelistest manipulatsioonidest, jätkata rahva informeerimist ja inimeste äratamist. Praegu teen ma seda parlamendis, tulevikus võib-olla ainult internetis. Ja miks mitte laadida üles sõnavõtte, et selgitada aktuaalseid teemasid, lahti mõtestada päevakajalised küsimused ja meedia valed paljastada. Minu eesmärgid on endiselt samad: kaitsta inimest ja inimõigusi, võidelda rahvusvaheliste võimuohjade hoidjate vastu, aga esmajoones toetada kõiki inimesi, kes on vandenõu ohvriks langenud või kes selle vastu välja astuvad.

Tahan nendega niisiis koos töötada, et luua õiglasemat maailma, kus kurjus võitjaks ei jääks. Mul tuleb pidevalt silme ette üks ja sama pilt. Mõned aastad tagasi panid Ameerika Ühendriigid paika kurjuse telje, ent nüüd tuleb konstateerida, et kurjuse telje moodustavad hoopis Ameerika Ühendriigid ise, lisaks Euroopa Liit, ÜRO, NATO ja kõik ühendused, kes tahavad meile rohkem halba kui head ning kes kodanike huvide vastu töötavad.

Mida tahaksid öelda Telegrami lugejatele ja ärkavatele inimestele?

Et nad jätkaks ärkamist, ent ei piirduks seejuures vaid iseendaga. Ma kasutan nüüd üht kuulsust kogunud ütlust. Demokraatia eest võitlejad peavad käituma justkui väikesed healoomulised viirused ning levitama oma teadmisi meid ümbritsevatele inimestele: perele, sõpradele, kolleegidele.

Kõikjal tuleb proovida tõstatada arutelu, informeerida meid ümbritsevaid kaaslasi tegelikkusest. Ei tohi ainsa teadjana nurka seisma jääda, vaid just nimelt infot teistega jagada. See pole alati lihtne, kuna te võite sõpradest ilma jääda ja teil võib igapäevaelus ebameeldivusi ette tulla. Lõpuks leiate te aga uusi sõpru, kellega koos teavitustööd teha. Ma arvan, et see on väga tähtis. Teine võimalus on ka olemas: ise poliitikas kaasa lüüa, ent mitte traditsiooniliste parteide ridadesse kuuludes.

Tegelikult oleks soovitatav mitte ühtegi erakonda kuuluda. Ma tean ja olen ise näinud, et kõikide parteidega manipuleeritakse ning kõik erakonnad on omakasu peal väljas. Ent mis parteiga tegu ka ei oleks – parem- või vasakpoolse, parem- või vasakäärmuslikuga –, paneksin ma nad kõik ühte patta: ükski pole teisest parem. Nad ei taha muud kui ainult võimu. Rahva heaolu ei lähe neile karvavõrdki korda. Selle taseme poliitikutest ei maksa midagi oodata. Seetõttu arvan ma, et iga kodanik peaks iseseisvalt poliitikasse panustama, ja miks mitte seda valimistel kandideerides teha.

Tulevikus võiks valimistel kaasa lüüa tuhandeid üksikkandidaate. See on muide täiesti võimalik ja mitte eriti keeruline finantsiliselt ega ka muus mõttes – tuleb lihtsalt olla motiveeritud, tööd teha ja kandideerimiseks vajalik hulk allkirju koguda. Samas oleks see tohutult võimas signaal meie poliitikutest esindajatele. Neil on harjumus töötada isekeskis. Valimistel on tavaks, et pidevalt kandideerivad ühed ja samad parteid.

Kui aga need tuhanded kandidaadid üles astuks, lööks see valimissüsteemi sassi, sest materiaalset aspekti silmas pidades oleks raskusi kõiki kandidaate valimisnimekirjadesse ära mahutada. See oleks võimalus süsteem täiesti demokraatlikke vahendeid kasutades blokeerida, mistõttu arvan ma, et seda võimalust tasub tõsiselt kaaluda.

Kuna tänapäeva poliitikud pilkavad meid, valetavad meile ning väidavad, et elame demokraatlikus riigis, kuigi tegelikult on see puhas diktatuur, oleks ehk aeg see nii-öelda demokraatiarelv käiku lasta, et rahvas temale kuuluvat võimu kasutada saaks. Kui me siis kõik end valimistel üksikkandidaatidena üles seaksime, märkaksime end ohustatuna tundvate poliitikute tugevat reaktsiooni.

Poliitikud näitaksid kandideerimist keelates, et nad pole tegelikult demokraatlikud, nagu nad rahvast uskuma tahavad panna. See tõestaks avalikkusele, et need inimesed ei taha meile head ja et on aeg valitsemissüsteemi muuta, sest erakonnad viivad meid otse hukatusse. Muudatust on vaja, ent see ei saa toimuda rahva mobiliseerimiseta. Sellest saab uus „revolutsioon“. Ja ma loodan, et vägivallatu, kui kasutame meie valduses olevaid relvi, milleks on praegu kehtiv süsteem, aga ka internet ja meie ise, sest ma usun inimesse. Me kõik peame info levitaja rolli võtma.

Intervjueeris Hando Tõnumaa

Tõlkis Ulla Kihva

Aitäh Stinne Loole

Fotod: Laurent Louis, Telegram