Jätkub põnev pöördumine Eesti rahva, poliitikute ja meedia poole, millest eelnevalt oleme avaldanud juba kolm osa.  Selles osas on juttu USA föderaalreservist, demokraatia eksportimisest ning masside ärkamisest.

Orjastav pangandus, sõjad, ja tulevik, mis on realiseeritud olevik

Meile teadaolevale tänapäeva pangandusvormile pani aluse peamiselt Frankfurdis tegutsenud laenuandja ja ärimehe Moses Amschel Baueri poeg Mayer Amschel Bauer (sündinud 1743). Ajavahemikus 1760–1770 töötas Mayer Amschel Bauer Oppenheimerite pangas Saksamaal Hannoveris, kus ta edutati noorempartneriks. Moses Amschel Bauer pani oma kontori uksele sildi, millel ilutses punane heksagramm, mis Rothschildide mahitusel leiab sajandeid hiljem oma koha Iisraeli lipul. Oma isa surma järel pöördus Mayer Amschel Bauer tagasi Frankfurti, et üle võtta tema äri. Bauer muutis punase heksagrammi tähenduse järgi oma nime Bauerist Rothschildiks (“rot” on saksa keeles punane ja “Schild” tähendab kilpi, ka silti).

Rothschildid on ühed pangandusmaailma valitseijad siiani. Just pankurid on aga otsesed süüdlased majanduslangustes, sest nende tegevus ongi mõeldud ühiskonna nõrgestamiseks. Üks markatsemaid näiteid on eraomandis olev USA föderaalreserv.

USA föderaalvalitsus näib arvavat, et föderaalreserv on teenindusbüroo, mille funktsioon on trükkida valitsusele vajaminevat raha. Nii kaua, kuni nad trükivad igal aastal valitsuse eelarvele lisaks veel umbes triljoni jagu lisaraha, on kongress õnnelik ja püüab omakorda föderaalreservi õnnelikuna hoida nende nõuandeid järgides. Kuid selline kuvand on põhimõtteliselt suitsukate. Föderaalreservi funktsioon ei ole ajutiselt raskes olukorras valitsusele raha laenata, vaid pigem olla püsivaks lüpsilehmaks. Sellisel käitumisel on aga väga vähe ühist põhimõtetega, kuidas majanduslangusega toime tulla.

Föderaalreserv on ka teenindusbüroo suurtele pankadele, mis seda omavad. Föderaalreserv annab neile lõputu tähtaja ja madala intressiga laene, ostab üles nende halbu laene või teeb muid eriteeneid, andes neile pankadele ebaausa eelise. Föderaalreserv ei ole autonoomne asutus, kuna sõltub suurpankadest, mis on seda algusest peale omanud ning valitsusest, mis loob juriidilise keskkonna. Samas on föderaalreservil tohutu võim ja omakasupüüdlikud huvid, kuna valitsus on aina enam sõltuvuses värskelt trükitud võlarahast. Suured pangad, mis föderaalreservi omavad, domineerivad ka kongressi ja Obama administratsiooni üle, seega on föderaalreservi võim aasta-aastalt suurenenud.

Arvatakse, et föderaalreserv trükib raha, kuid tegelik olukord on palju keerukam: nad trükivad n-ö võlaraha. See tähendab, et iga trükitud dollar sümboliseerib raha, mida keegi võlgneb. Sel moel tõmbavad nad koomale võlaorjuse ahelaid, mille kütkes on nii rahvas kui ka valitsus. Ühe triljoni suurune riigivõlg oleks paari aastaga tagasi makstav, kuid 17,3 triljoni dollari-suurune riigivõlg on jäädavalt orjastav.

Föderaalreservil on piiramatud finantsvahendid, kuigi nad püüavad seda varjata. Nende jaoks on triljoni dollari laenamine sama lihtne kui miljoni – arvutis ei saa nullid kunagi otsa. Inimeste jaoks on seda raske hoomata: tavainimese kogu elukogemus toetab seda, et raha on limiteeritud ressurss.

Föderaalreserv teeskleb, nagu oleks järjekordne raha trükkimise otsus keeruline, püüdes jätta muljet, nagu tuleks raha piiratud summast seifis. Kuid reaalsuses tuleb see arvutist, millel on piiramatu võime nulle trükkida.

Kuidas on raha trükkimine föderaalreservile kasulik? Kas nende seisukohast on parem seda teha või mitte teha? Esimene asi on see, et nad soovivad olla valitsuse jaoks asendamatud, et valitsus oleks nende trükitavast rahast sõltuvuses. Eelarvet tasakaalustav või välisvõlga vähendav valitsus ei ole nende huvides. Föderaalreservi ja valitsuse suhe on võrreldav diileri ja narkosõltlase suhtega. Nii et ühest küljest on neil vaja tagada pidev “aine” varu, kuid teisest küljest on neile kasulik aeg-ajalt see liikumine peatada, et tõestada oma võimu sõltlase üle.

Suured pangad saavad alati raha trükkimisest kasu – nende huvides on pidev raha juurdetrükkimine. Sealjuures on föderaalreservil võime katkestada raha pakkumine valitsusele, kuid säilitada rahavoog pankadele. Omanikke tuleb alati teenida, kuid valitsust peab teenimise sildi all manipuleerima ja kontrollima. Igasugune valitsuse-poolne püüd föderaalreservile vastu hakata tooks kaasa rahavoolu katkemise ja üleüldise finantskaose.

Föderaalreservi peamine eesmärk on suurendada suurte pankade kasumit. Pikemas plaanis kasutatakse selleks majanduslanguse ja -tõusu tsüklit, mille abil kontsentreeruvad kõik varad rikaste kätte. Inimesed, organisatsioonid ja rahvused laiendavad enda võimu niikaua, kuni suurem või võrdne jõud neid peatab. Kuid föderaalreservile ei ole sellist vastasvõimu.

Siiski on ajalugu näidanud, et ülemvõimu ohvrid suudavad tihti koondada võimu ja hakata rõhujatele vastu. Hetkel näib, et aeg ei ole veel selleks küps, kuna inimesed ei ole veel piisavalt meeleheitel.

Täpsuse huvides tuleb ära mainida, et föderaalreserv ei trüki raha selles mõttes, et ei lisa raha üldisele riiklikule rahavarule. Nad laenavad raha, müües värskelt välja antud USA riigi võlakirju sellistele suurtele institutsioonidele nagu pangad ja kindlustusfirmad, kuid samuti ka globaalsetele ostjatele. Selliste tehingute komplekssus kaitseb föderaalreservi ebamugavate küsimuste eest ning inimesed ei mõista, mida nad täpselt teevad. Võim avalikkust võlgadesse viia on ka võim neid orjastada – see võtab kokku föderaalreservi loodud maailma. Euroopas jõustuks midagi samalaadset Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM)  seaduse heakskiitmisel.

Demokraatia eksportimine USA moodi

Ligi paar kuud kestnud Süüria-farsis tegi USA maailmale selgeks, et kui nemad Süüriat ei oleks rünnanud, ei oleks seda keegi teinud. Miks oli vaja USA-l nii kangesti vaja sekkuda sõjalise jõuga Süüriasse?

Nädal hiljem, kui massimeedia Süüriast enam piiksugi ei rääkinud, oli USA-l raskusi riigisiseselt posti laialivedamisega. See on riik, millele Eesti ikka ja jälle alt ülesse vaatab… Kas ei oleks aeg enda kurssi ja poliitikat määrama hakata; kaua veel Eesti riik käitub nagu ori, kes teeb kõike, mida Lutsiferlik Isand käsib?

Ligi kuu aega tagasi külastas Barack Obama Stockholmi ning tõhustas vastastikust sõjalist “abi” Balti ja Põhjamaa riikidega, ajal, kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa üheskoos USA-le Süüria ründamises selja pöörasid. USA on enda illusoorse liidripulga kaotamise äärel. Maailm on ärkamas. Hiina on valmistamas ette käiku, et lükata dollar lõplikult maailmavaluuta troonilt; näiteid on sadu ja sadu…

Üksi rünnates oleks USA mõistetud parimal juhul käputäie riikide poolt, kellel veel on piisavalt selgroogu, et enda sõna sekka öelda, agressoriks, halvimal juhul oleks  vallandunud III maailmasõda. Tsiteerime siinkohal Albert Einsteini: “Ma ei tea, mis relvadega sõditakse III maailmasõjas, kuid IV maailmasõjas võetakse käiku kivid ja kaikad.”

Toome välja ka mõned põhjused, miks oli diktaatorlikul USA-l strateegiliselt vaja rünnata Süüriat, kes veel 1990–1991 osales Lahesõjas USA juhitud koalitsiooni poolel. Üheks suurimaks eesmärgiks oli peatada Süürias maagaasijuhtme ehitus, mis võimaldaks Iraanil Euroopale gaasi müüa ning sellega oma majandus taastada. Iraani majandus peab USA tahtmise tõttu kiratsema. USA-l on vaja saata tervele Lähis-Idale sõnum, et nad on kõikvõimsad ning nende dollar peab jääma naftatehingute valitsevaks valuutaks. Aitamaks kaasa globalistlikele ja vabakaubanduslikele püüetele, lükates kogu Lähis-Ida lootusetutesse võlgadesse ja kannatustesse, selleks,  et minna neid “päästma” uue pangandussüsteemiga ning ehitada terve piirkond uuesti üles, seda ise omades. Hajutada ameeriklaste ja maailma tähelepanu skandaalidelt nagu Benghazi, maksuameti diskrimineerimine, NSA paljastused, jätkuv ja läbi kukkunud sõda Afganistanis ning kodumaine uppuv majandus, milles üha rohkem inimesi elab allpool vaesusepiiri. Olgu siinkohal mainitud ära, et Muammar Gaddafi oli lääne suureks sõbraks kuniks ta tajus ära, et majanduslikult on kasulikum Liibüale ja ta rahvale nafta hind siduda kullaga. Ta oli mees, kes toetas veel 2006-2007 aastal Nicolas Sarkozy presidendikampaaniat erinevatel allikatel 50-100 miljoni euroga.

Maailma ärkamine

Teisel septembril andis Saksamaa uudistekanalile Deutsche Welle intervjuu endine USA julgeolekunõunik ja Trilateraalse Komisjoni kaasasutaja Zbigniew Brzezinski, kes ütles, et tänu ühiskonna kasvavale poliitilisele teadlikkusele on sõda muutumas ebaefektiivseks meetodiks.

Kuigi Brzezinski esineb aeg-ajalt sõjalise sekkumise vastaste sõnavõttudega, peegeldavad Obama Süüria-otsused, mille hulka kuuluvad ka näiteks teatud Al Qaeda võitlejate toetamine, Brzezinski varasemat poliitikat. Kõige selgemalt vast tema Nõukogude Liidu vastast hoiakut 1979. aastal, kui just Brzezinski tehtud otsused viisid Al Qaeda tekkimiseni CIA rahalise toetuse kaudu Afganistani mujahideenile.

Brzezinski “globaalse poliitilise ärkamise” hoiatus on viimastel aastatel hakanud kostma üha valjemalt. Eelmisel aastal oma Poolas peetud kõnes ütles Brzezinski, et tänapäeval on aina raskem alla suruda ja kontrollida poliitiliselt ärganud ja ajaloolisest ülekohtust nördinud inimeste jätkuvat ja ülimalt motiveeritud vastupanu. Brzezinski süüdistas “masside universaalses poliitilise teadvuse ärkamises” raadio, televisiooni ja interneti aina suuremat kättesaadavust.

Alternatiivmeedia ulatuslik ja üha kasvav tõendusmaterjali hulk, mis näitas, et USA toetas Al Qaeda poolt toime pandud, kuid Assadi kraesse aetud keemiarünnakut, oli vaid kiirendanud peavoolu meedia langust. Olgu siinkohal ära mainitud, et ainuüksi Ameerikas on ligi 15 500 erinevat info- ja meediakanalit, mida kontrollib vaid 6 suuremat korporatsiooni…

Massimeedia suurt tähelepanu saavad riigid maailmas, kuhu pole jõutud veel eksportida sõjalisel teel rahu ja demokraatiat ning kus puudub võimueliidi Keskpank – Süüria, Põhja-Korea, Kuuba ja Iraan. Sõjalised plaanid nende riikide ründamiseks on valmis tehtud vähemalt kümme aastat tagasi – USA kindral Wesley Clark oli tunnistajaks kümmekond aastat tagasi Pentagonis, kus talle edastati memo toonase kaitsesekretäri Donald Rumsfieldi kabinetist. Jutt paberil kinnitas, kuidas USA kavatseb vallutada seitse riiki viie aastaga, alustades Iraagist, siis Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan ja lõpuks Iraan.

Globaalse eliidi plaan, mida oli jõudsalt teostamas Ameerika, ent mis nüüd ilmselt omaenda lõpu algusel on, oli  ära kaotada keskklass, ühiskonda pidanuks jääma alles vaid rikkad ning vaesed. Rikkad, kelle tõekspidamised ja hing on ostetud ära õhust prinditud rahaga ning vaesed, kellele pole kapitalistlikus ühiskonnas jäänud võimalustki omaenda arvamusele, kuna valitseb orwellik politseiriik, kus lisaks totalitaarsele kontrollile räägivad inimese eest fiktiivsed numbrid ta pangakontol. Ainuke võimalus ja võim ongi sõnal.  Me peame avaldama ja suruma läbi omaenda arvamust ja tahtmist, sest elu on näidanud, et Eesti riigis ei tee elu paremaks valitsus ega president, vaid võim on meie endi käes. Vabariigi valitsus tegutseb kuskil kõrgemas dimensioonis, mis kangesti tahab meid tsenseerida ja kontrolli alla saada, olles minevikus üritanud läbi suruda ACTA-t ja SOPA-t.

See on võitlus nähtamatu koletise vastu, kus käiakse kaks sammu edasi ja üks tagasi. Loodetavasti oleme äratanud selle koljatliku magava hiiglase, kes võtab arvesse, et pimedus ja ahnus ei võidutse, ega pääsegi võidutsema.  Rahvuslaste eesmärgiks on rahvusriikide säilimine ning oma rahvuse eelistamine, selle edasikestmise eest võitlemine. Uue maailmakorra eest võitlejate eesmärgid on paraku risti vastupidised rahvuslastele – hävitada nii rahvusriigid kui põrmu tallata rahvuste püüe säiluda, maha suruda igasugune rahvuslik vastupanu. Selle eesmärgi nimel kasutatakse võimukartellidele allutatud massiteabekanaleid kui ka algselt põhiseadusliku korra kaitseks loodud kaitsepolitseide struktuure, millest tehtud orwellik poliitiline meelsuspolitsei, mis nuhib riigi kodanike järel.

Jean Marie Le Pau

Foto: tomohalloran.com

Viimane osa kirjast ilmub homme.