Foto: diy13 / Adobe Stock

2021. aasta oktoobris kirjutas ajakiri The Spectator Australia, millise totalitaarse jälgimisdüstoopiani valitsused meid koroona ettekäändel juhivad. Kristlik rokkbänd The Family tõmbas oma looga “Cathy Don’t Go” peaaegu samu paralleele selgeltnägevalt ja judinaid tekitavalt juba 1985. aastal, kui vöötkoodiskannerid esmakordselt kaubanduslikult kättesaadavaks said. Laulu sõnad olid tõenäoliselt inspiratsiooni saanud kurikuulsast numbrist 666 (numbrikombinatsioon 666 on seitsme pea ja kümne sarvega metsalise arv ehk nimi (Ilmutus 13:1, 17, 18); see merest tõusev metsaline sümboliseerib kõiki inimvalitsusi, kellel tervikuna on “võim kõigi suguvõsade ja hõimude ja keelte ja rahvaste üle” (Ilmutus 13:7). Nimi 666 viitab sellele, et inimvalitsused on Jumala silmis täielikult ebaõnnestunud – toim).

The Spectatori kolumnist Alexandra Marshall kirjutas 17. oktoobril 2021 artiklis “Vabaduse päev? Teie otsaesisel on vöötkood”:

“Nad ei lubaks peaministril vöötkoodi oma otsaesisele tätoveerida, aga miks me allume QR-koodi kontrollile?  – “Need on ju täiesti erinevad asjad!” kuulen sõnakuuleliku karja pominat, näomaskide vihast kahisemist.

Rahune maha, sinu õigusi on juba rikutud. See on arutelu.

Meie valitsus on kasutanud Covidit ettekäändena, et muuta austraallased digitaalseteks toodeteks. See on ideaalne pettus. Iga diktatuur teab, et inimesed on odavad, taastuvad ja ühekordselt kasutatavad.

Selle saavutamiseks peate saama andmebaasis asuvate atribuutidega objektiks. Selle asemel, et anonüümselt ringi rännata ja teha igasuguseid tehinguid ilma valitsuse teadmata, avastavad austraallased end läbimas “väravaid”.